Tiit Kärner
Kõik, mis puudutab seadusandlust ja seadusi on minu jaoks täiesti arusaamatu. Kuidas saab näiteks nii olla, et mingi muudatus II pensionisambas on võimatu, sest see olevat vastuolus riigi põhiseadusega, samas kui pensioniseadus ise on selline, et ta sobiks pigem orjanduslikku ühiskonda, selles aga mingit vastuolu põhiseadusega ei nähta. Eesti (ja Lääne laiemalt) pensionisüsteem on üles ehitatud vähese arvu atavistliku lapsearmastuse instinktiga indiviidide halastamatule ekspluateerimisele, mille lõpptulemuseks on nende ühiskondade väljasuremine. Toon hüpoteetilise reaalelulise analoogia.

Kogukond on ehitanud uhke liumäe, mille otsast on vahva kelguga alla sõita. (Et analoogia oleks realistlikum, asendame mõttes kelgu reega). Kõik soovivad sõita. Et ei tekiks segadust kehtestatakse sõidujärjekord, kuhu kantakse inimesi nende mäkke jõudmise järjekorra alusel.

Probleem on aga selles, et sõitude jätkumiseks tuleb regi uuesti mäkke lohistada, see detail on aga korra kehtestamisel tähelepanuta jäänud. Nüüd on nii, et järjekorra esinumber saab alla sõita siis, kui keegi on ree mäkke tassinud, ree üles tassinu pannakse aga nimekirja lõppu. Seal peab ta ootama, kuni järjekord temani jõuab. Enamiku inimeste jaoks on ilma reeta mäkke minemine kindlasti nende esimene eelistus, sest vaevanägemine jääb teiste kanda.

Järjekorranumbri mõttes on see lisaks kindlasti parem. Kogu süsteem saab töötada seni, kuni leidub neid, kes on valmis ree tassimise töö ära tegema, sest nad saavad aru, et ilma nendeta soikub kogu süsteem lõplikult. Täpselt niisamuti hoiavad meie pensionisüsteemi käigus inimesed, kes ei pelga laste kasvatamise kulusid ja vaeva ja kes on oma laste omamise nimel valmis taluma seda ebaõiglust.

Laste kasvatamisega vaeva mitte näinud inimeste pensionid on üldjuhul kõrgemadki kui lapsevanemail. See on see süsteem, mis hoiab sündimuse madala, iibe negatiivse ning viib rahva väljasuremiseni, mis ei paista aga seaduseandjaid häirivat. Selle asemel jageletakse mingi pensionide suuruse jaoks tühise tähtsusega II samba ümber. Toodud analoogias tähendab see, et keegi ei kavatse muuta kelgumäe sõidujärjekorda nii, et esmajärjekorras saaksid sõiduõiguse need, kes on ree mäkke vedanud. Selle asemel vaieldakse selle üle, kas ei saaks mingite konstruktsiooniliste muudatustega ree kaalu veidi kergendada. Kogu see olukord meie pensionisüsteemi ümber on minu jaoks täiesti mõistusevastane.

Märkmed: