Tiit Kärner
Tavaline kultuurirevolutsioon

Me oleme väike ja ohustatud rahvas. Teadmine oma kadumise ohust on olnud meis mitmeid põlvkondi ning ikka ja jälle on sündmused seda teravalt meelde tuletanud. See on varjul meie kultuuri süvamälus ja seda ei saa ignoreerida. Suurtest Lääne heaoluühiskondadest pärit mõtteviis ei arvesta sellega üldse. Kultuurirevolutsioonid on alati hukatuslikud ja loomuvastased, toimugu nad millal ja kus tahes, Hiinas või Eestis. Juba see sõna ise reedab seda: kultuur, inimeste poolt omaks võetud ühisväärtused muutuvad põlvkondade vahetumisega, revolutsioon on lühiajaline ja seetõttu alati vägivaldne. Kõik need konfliktid, mida me praegu Eestis ja mujal läänemaailmas kogeme, tulenevad katsest asendada üht väärtussüsteemi teisega. Ajaloolane Jaak Valge on nimetanud seda globalismi ja rahvusluse vastasseisuks. Maailm muutub, aga see ei tähenda, et me peaksime katsuma seda veel vägisi tagant lükata. Kuhu? Me peame võtma aega, et toimuva üle järele mõelda. On see uus väärtussüsteem parem? Kuidas sobitub järjest isikukesksem ja naudingulembelisem mõtteviis maailma, kus tuleb võidelda inimkonna kui terviku elu jätkumise eest? Kui paljud on mõelnud sellele, et „maailmavaateline mitmekesisus aitab meid liigina ellu jääda“ (TA President Tarmo Soomere)?

Prof Kasekamp ja ajakirjandus võivad EKRE-t ju paremäärmuslikuks nimetada, kuid „kõik EKRE valijad ei ole vihased, mässavad ja tagurlikud,“ on kirjutanud EKRE toetajaskonda uurinud Rakendusliku Antropoloogia Keskus. Ka ei ole nad kõiges erakonda toetavad: osadele ei meeldi tema majanduspoliitika, osa ei huvitu kooseluseadusest, paljudele ei meeldi erakonna liidrite sõnakasutus. Mis aga on neil ühine ja mille pärast toetavad nad EKRE-t on see, et „neil on esiplaanil tahe näha eesti keelt ja kultuuri elujõulisena ning riiki tugevana, tunda uhkust Eesti edulugude üle“. Mis selles halba on? (Lõpp)

Märkmed: