Huige
Arutlusi ühiskonna, kultuuri ja ajaloo teemadel
Avaleht HUIGE Korjatud mõte
juuni 06, 2019
Tiit Kärner. Tavaline kultuurirevolutsioon

https://huikajad.blogspot.com/...

10. aprilli PM-s küsis Toronto ülikooli professor Andres Kasekamp kas EKRE on paremäärmuslik ja vastas, et pole kahtlustki. Nimelt vastavat EKRE kolmele paremäärmusluse põhitunnusele, mis on marurahvuslus, autoritaarsus ja populism. EKRE marurahvuslust näitavat nende vastuseis moslemist pagulastele ning kriitika Euroopa Liidu aadressil; autoritaarsust tugeva korra nõudmine ning „traditsiooniliste väärtuste“ kaitsmine, mis tähendavat võitlust naiste ja homoseksuaalide võrdsete õiguste vastu; populismi nende püüe vastandada rahvast eliidile, esineda rahva nimel ning nõuda siduvate rahvahääletuste võimaldamist. Kogu see tõestus on paraku vaieldav. Kuid täitugu prof. Kasekampi soov ning käigu edaspidi EKRE juurde lisand „paremäärmuslik“ (pressis see niigi nii on), mida see annab meie praeguse olukorrani viinud ühiskondlike protsesside mõistmiseks? Ülikooli professorilt ootaks pigem vastavat analüüsi.
Selleks, et toimunut mõista, on kasulik ajas tagasi vaadata. Praegusega sarnaseid olukordi on Eesti lähiajaloos juba olnud. Poole sajandi jooksul on korduvalt üle Eesti liikunud globaalsete kultuuride lahutusjoon. Alati on see kaasa toonud kultuurišoki. 1940. aastal saabunud „uus reaalsus“ oli eriti õõvastav: seda, et uue võimu „komberuumi“ kuulus kollektiivne vastutus, naiste ja laste küüditamine, inimeste hukkamine oma riigi heaks tehtud tegude või majandusliku ettevõtlikkuse eest, ei osanud keegi oodata. Rahvuslik uhkus muutus üleöö kuriteoks, suurem osa kirjanikest, muusikuist ja nende teosteist keelatuiks, iga initsiatiiv eluohtlikuks. Pea kõik see, mida inimesed seni väärtuslikuks olid pidanud, tuli ümber hinnata ja asendada uuega. See ümberhindamine toimus okupatsioonivõimude survel, kuid sellesse andsid oma panuse nii sisse toodud „Venemaa eestlased“, kelle ettekujutus Eestist oli sama hämar kui võõrvõimul, kui ka kohalikud kollaboratsionistid. Uno Mereste oma mälestustes jagab viimased kolmeks: Vene luure palgal olnud elukutselised riigikukutajad, põhiliselt humanitaarintelligentsi hulka kuulunud „uue, parema ühiskonnakorra“ ihalejad ning lõpuks põhimõttetud omakasu taga ajavad kaasajooksikud. Kui tavaliselt ühiskonnas omaksvõetud väärtused muutuvad põlvkondade vahetumise teel, siis nüüd pidi see toimuma kohe, seega on põhjust toimunut nimetada kultuurirevolutsiooniks. See, et see toimus samaaegselt sõja, riigi annekteerimise ja elanike elatustaseme langusega äraelamise piirini, on seda arusaamist hägustanud, kuid need, kes tundsid sidet sõjaeelse Eestiga, tajusid teravalt seda alandust, mida „uute väärtuste“ sunnitud väline omaksvõtt tähendas.
Möödus pool sajandit, pea kaks inimpõlve. Väline surve vähehaaval lõdvenes, mälestus sõjaeelsest ajast tuhmus. Mõningase vaimse vabanemisega käis kaasas oludega leppimine ja konformism, mida kõige täpsemalt on tajunud ja kirjeldanud Viivi Luik. Mõlemad arengud kulmineerusid Tšehhi sündmuste paiku ning siis nad ka lõppesid. Järgnenud aega iseloomustab NL majanduse paigalseis ning poliitilise surve kasv. Eesti rahva jaoks määravaks kujunes 1978. a NLKP Keskkomitee otsus, mis sisuliselt tähistas teise venestamisaja algust. Eesti keele kasutusala ahenemine, rahvastikus eestlaste osakaalu langus, mida saatis ajakirjanduses pidev „kultuurilise lähenemise ja rikastumise“ propaganda ja näitlikustas samal ajal alguse saanud Lasnamäe rajamine – see muutis eesti rahva kadumise käegakatsutavaks. Selline oli olukord Eestis enne Gorbatšovi „perestroikat“ ja sellele järgnenud NL kokkuvarisemist ja Eesti iseseisvuse taastamist.
Kultuuride eralduspiir liikus taas üle Eesti. Paraku ei olnud Lääs enam see, millisena teda 30. aastate lõpust mäletati. Ajal, mil eestlased NL „vennalikus peres“ ehitasid brežnevliku „piduliku paigalmarsi“ tempos „sotsialismi“, oli Läänes toimunud kiire majandusareng ning rahva heaolu kasv. Neid huvitasid nüüd sootuks teised probleemid: kui materiaalne heaolu on käes, võib pöörata pilgu isikuvabaduste laiendamisele või hakata tegelema maailma parandamisega. Nende kahe suuna sünteesiks kujunes naudingukultus ning nn seksuaalrevolutsioon. „Seksuaalrevolutsioon [---] osutuski tegelikult üheks kõige võimsamaks taraaniks, millega 20. sajandi antikultuur rammis iidset kultuuriehitist,“ on kirjutanud Juri Lotman. 20. sajandi viimase veerandi pööre Lääne kultuuris ei piirdunud ainult sellega, sinna kuulus ka kõiki humanitaarvaldkondi hõlmava postmodernismina tuntud maailmavaate esiletõus. Samal ajal hüljati mitmed taasvabanemise ajal eesti rahva jaoks üliolulised väärtused, eelkõige rahvuslus. See teadmine jõudis šokina meieni, kes me olime naiivselt uskunud Läänt meid vaimustusega vastu võtvat. Juba enne iseseisvuse taastamist, 1991. a suvel ilmus „Postimehes“ T.H. Erikseni (praegu Oslo Ülikooli professor) kirjutis, milles ta nimetas iseseisvusele püüdlemist „jaburaks“. „Kui mustlastel ja eskimotel on võimalik kultuuri kandva kogumina säilida ilma rahvusriigita, miks ei peaks see siis võimalik olema leedulastel?“ küsis ta. Läänes domineeris sel ajal naiivne usk multikultuurilisusse, mis nende ettekujutuses näis olevat midagi tihedalt läbipõimunud erinevate kultuuride sõbraliku kooseksisteerimise taolist. See idee oli teadusväline ning puhtpoliitilist päritolu, osutus aga päästerõngaks meie endistest parteiajaloolastest sotsiaalteadlastele, kelle samas vaimus loodud integratsioonipoliitika leidis püsiva koha 2000. alguse valitsusprogrammides. Täpselt nagu NL 1980. aastate kultuuripoliitika, nägi see ette erinevate kultuuride ja kogukondade võrdset vastastikust lähenemist. 2007. a „pronksiöö“ määras selle poliitika hääbumisele, kuid praegu oleme erakonna Eesti 200 näol selle taastärkamise tunnistajaks. Sama juhtus Lääne „multikulti“ poliitikaga: aastal 2010 tunnistas Merkel selle läbikukkunuks, kuid viis aastat hiljem oli see tal sootuks meelest läinud.
Kui iseseisvuse taastamise järel oli rahvas hakanud vaikselt liikuma lääneliku vaikelu suunas, siis „pronksiöö“ ja sellele eelnenud sündmused raputasid ta üles. Reformierakonna, kelle juht ja valitsusjuht Andrus Ansip kõige selgemini sõnastas pronkssõduri teisaldamise rahvusliku tähenduse, toetus tõusis „pronksiöö“ järel üle 60%, Keskerakond positsioneeris end lõplikult venemeelse erakonnana, samas alustas tõusu uus rahvuslik erakond. See tekkis Eesti Rahvusliku Liikumise ning Rahvaliidu rahvusliku osa – kunagise Eesti Maarahva Erakonna – liitumisel. Viimase programmi rahvuspoliitika osa kirjutas muide 90. a algul Ingrid Rüütel ning see oli isegi sellases Eesti pressis avaldamiseks liiga radikaalne. Seni rahvuslikku poliitikat edendanud Isamaa oli aga Respublikaga liitumise järel oma näo kaotanud. Järgneva mõne aasta jooksul pöördus Reformierakond tagasi Lääne neoliberalistliku maailmavaate juurde, sellele vastanduva rahvuslik-konservatiivse maailmavaate peaesindajaks tõusis EKRE. Et maailmavaatelised erinevused võivad põhjustada kogu rahva lõhenemise, ei osanud esialgu keegi oodata. Järgmisel kümnendil aga nii juhtus. Üheks põhjuseks oli kindlasti „pronksiöö“ järgne Reformierakonna silmi pimestanud rahva ülikõrge toetus, teiseks aga globaliseerunud maailmas sel ajal toimunud ideoloogiliste protsesside kaja.
Seksuaalrevolutsiooni ühe osana oli Läänes tõusnud päevakorda homoseksuaalse suhte tunnustamine. Läänele omaselt käisid sellega kaasas meeleavaldused ja nn homoparaadid. Need liberaalsed ringkonnad Eestis, kelle jaoks oli kõik Läänes toimuv „edasiviiv XXI sajand“, võtsid organiseerida sama ka Tallinnas. Paraku olid Eesti inimeste enamiku jaoks aktuaalsed sootuks teised probleemid. Muidugi polnud Eestis homoseksuaalsus populaarne, kuid ei esinenud ka homode vihkamist, nende üle pigem muiati, seega jäi juba paraadi mõte arusaamatuks. Pealegi pole Eestis kunagi olnud tavaks rääkida oma seksuaalsetest tavadest ja eelistustest. Seetõttu oli rahvas üsna üksmeelselt selle ürituse vastu. Kahjuks sellega ei arvestatud, vastuseisu tõlgendati nii ürituse toetajate kui ajakirjanduse poolt tagurluse, mahajäämuse, homovihkamisena. Kiiresti muutus homoseksuaalide sallimise nõudmine homoseksuaalsuse tunnustamise nõudeks. Muuta ei tahetud suhtumist kaasinimestesse, vaid inimeste vaateid, väärtushoiakuid, ühesõnaga jällegi taheti läbi viia kultuurimuutus, kiiresti ja iga hinna eest. Eelmise kultuurirevolutsiooniga võrreldes olid liikuma panevad jõud erinevad, kuid struktuur oli sama: nn keskvõimu rolli etendas seekord Lääs (USA asepresident Biden: "Homoõiguste kaitsmine on tsiviliseeritud rahvaste defineerivaks tunnuseks ning see tuleb seada olulisemale kohale kui austus rahvuslike kultuuriliste tavade ja traditsioonide vastu“), olid olemas „Venemaa eestlaste“ USA analoogid, „uue, parema ühiskonnakorra“ ihalejad humanitaarintelligentsi hulgast ja muud kaasajooksikud. Oli olemas ka keskajakirjanduse analoog nn peavoolumeedia kujul. Otseseid survevahendeid aga seekord ei olnud ning see andis vastaspoolele võimaluse sotsiaalmeediat kasutades organiseeruda ja vastupanu osutada. Kõige kindlamateks vastuseisjateks olid religioosse tagapõhjaga liikumised (eriti SAPTK e Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks). Selle vastasseisu kulgu mäletab enamik inimesi ise, nii et siin vaid mõned märksõnad. Oluline murrangupunkt oli nn kooseluseaduse läbisurumine Riigikogus. Seaduse põhjenduseks toodi kõigi kooselupaaride õiguste seadusliku kaitse vajadus, ehkki see eesmärk oli saavutatav juba olemasolevate seaduste raames. Üldiselt suhtuti sellesse seadusse kui esimesse sammu võrdsustamaks nn homoabielu traditsioonilise perekonnaga, mis oli aga vastuvõetamatu nii usklikele kui inimestele, kes olid niigi mures eesti rahva eluvõimelisuse pärast. Järgnevate arengute käigus omandas ta rahva jaoks sümboolse tähenduse sisuga „teie arvamus ei loe“. Tagasivaates võib öelda, et see seadus oli halva seadusloome musternäidis: ta ei lahendanud ühtegi probleemi ja tema vastuvõtmise viis tekitas sügava usaldamatuse rahva ja riigivõimu vahel. Selle lõhe illustreerimiseks paar näidet: seaduse vastuvõtmise vastu korraldatud meeleavaldusel võttis sõna Vello Salo, koosolekut kommenteerinud Marju Lauristin seevastu nimetas meeleavaldust inimvihkajalikuks; Riigikogu 2014. a sügissessiooni avaistungi sõnavõtus samastas president Ilves vastuseisu kooseluseadusele „rahuloluga teiste tallamisest“. TV vahendusel sadismis süüdistatud 600 000 eestlast vastasid ainsa kättesaadava kommunikatsioonikanali – interneti – kaudu nii kuidas keegi oskas, osa sõimates, osa küsides „miks te meid vihkate?“ Kasutades juhust, et 2014. a sügisel kuulusid Rõivase juhitud valitsusse vaid Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid võttis Riigikogu 9. oktoobril seaduse vastu, olles seda eelnevalt muutnud nii, et seda sai teha lihthäälteenamusega. Selle protsessi lõpuks oli selge, et asi ei olnud ainult ja isegi mitte peamiselt homoküsimuses. Lääne individualistlik ja hedonistlik väärtusruum oli määratud välja tõrjuma eestluse senist püsimist taganud traditsioonilisi rahvuslikke väärtusi. Riiklikus poliitikas väljendus see rahvastiku- ja õppekeele küsimuste eiramises, pidevas kuid viljatus integratsioonipropagandas ning NL aega meenutavas rahvusluse tõrjumises.
Järgmisel aastal lisandus pagulaskriis. Olukorras, kus rahvas ei usaldanud ei riigivõimu ega ajakirjandust, sai see viia ainult vastasseisu süvenemisele. Seda soodustas veelgi kaootiline kommunikatsioon ning EL üleöö muutuvad rändekavad ning pagulaskvoodid. Algselt valitsusringkondade poolt mainitud paarikümnelt kasvas kvoot 326, siis 1064-ni, mis oli liig ka Rõivase valitsusele. Ehkki Rõivase katse arvestada kvootide määramisel pagulastena NL lagunemisel Eestisse jäänud muulasi naerdi Junckeri poolt välja, saavutati siiski seda, et sõna „kohustuslik“ pagulaskvoodi ees asendati sõnaga „vabatahtlik“ ning pagulaste arvuks enne 2020. aastat jäi 286. Rahvas, nagu seda näitas ka hilisema ÜRO rändekompakti kajastus, sellega ei nõustunud. Ühiskonnas väljendus see ühelt poolt selles, et kõrvuti seniste homofoobia ja sallimatuse süüdistustega tulid käibele ksenofoobia, fašism ja rassism, teisalt hakati võimuringkondi süüdistama katses eesti rahvast välja vahetada ja hävitada. Lootus vastuseisu lõdvenemisele tekkis presidendivahetusega, kui uus president lubas kõiki erakondi võrdselt kohelda. Kahjuks ei pidanud president sõna. Viimaseks kahetsusväärseks episoodiks selles reas jäi valimiste järgne Reformierakonna keeldumine EKRE-ga läbi rääkimast, mis jättis Reformierakonna valitsusest välja.
Me oleme väike ja ohustatud rahvas. Teadmine oma kadumise ohust on olnud meis mitmeid põlvkondi ning ikka ja jälle on sündmused seda teravalt meelde tuletanud. See on varjul meie kultuuri süvamälus ja seda ei saa ignoreerida. Suurtest Lääne heaoluühiskondadest pärit mõtteviis ei arvesta sellega üldse. Kultuurirevolutsioonid on alati hukatuslikud ja loomuvastased, toimugu nad millal ja kus tahes, Hiinas või Eestis. Juba see sõna ise reedab seda: kultuur, inimeste poolt omaks võetud ühisväärtused muutuvad põlvkondade vahetumisega, revolutsioon on lühiajaline ja seetõttu alati vägivaldne. Kõik need konfliktid, mida me praegu Eestis ja mujal läänemaailmas kogeme, tulenevad katsest asendada üht väärtussüsteemi teisega. Ajaloolane Jaak Valge on nimetanud seda globalismi ja rahvusluse vastasseisuks. Maailm muutub, aga see ei tähenda, et me peaksime katsuma seda veel vägisi tagant lükata. Kuhu? Me peame võtma aega, et toimuva üle järele mõelda. On see uus väärtussüsteem parem? Kuidas sobitub järjest isikukesksem ja naudingulembelisem mõtteviis maailma, kus tuleb võidelda inimkonna kui terviku elu jätkumise eest? Kui paljud on mõelnud sellele, et „maailmavaateline mitmekesisus aitab meid liigina ellu jääda“ (TA President Tarmo Soomre)?
Prof Kasekamp ja ajakirjandus võivad EKRE-t ju paremäärmuslikuks nimetada, kuid „kõik EKRE valijad ei ole vihased, mässavad ja tagurlikud,“ on kirjutanud EKRE toetajaskonda uurinud Rakendusliku Antropoloogia Keskus. Ka ei ole nad kõiges erakonda toetavad: osadele ei meeldi tema majanduspoliitika, osa ei huvitu kooseluseadusest, paljudele ei meeldi erakonna liidrite sõnakasutus. Mis aga on neil ühine ja mille pärast toetavad nad EKRE-t on see, et „neil on esiplaanil tahe näha eesti keelt ja kultuuri elujõulisena ning riiki tugevana, tunda uhkust Eesti edulugude üle“. Mis selles halba on?

Kommentaarid
Holger ütles …
«Kui tavaliselt ühiskonnas omaksvõetud väärtused muutuvad põlvkondade vahetumise teel, siis nüüd [1940] pidi see toimuma kohe, seega on põhjust toimunut nimetada kultuurirevolutsiooniks.»

Selline sissejuhatus on hämav ja vastuolus hilisema väitega, mis tundub olevat tõesem:

«Möödus pool sajandit, pea 2 inimpõlve. Väline surve lõdvenes vähehaaval, mälestus sõjaeelsest ajast tuhmus. Mõningase vaimse vabanemisega käis kaasas oludega leppimine ja konformism (…) Mõlemad arengud kulmineerusid Tšehhi[maa] sündmuste [aegu = 1968 ±6a] ning siis nad ka lõppesid.»

Järelikult oli tegu mitte revolutsiooni, vaid sotsiaalse evolutsiooniga. See oli ühiskonna-sisene muutus, muidugi välise surve mõjul, sellal võõrsilt, idast lähtunud külma sõja raames, mille ohvreiks siin said esiteks EW ja siis eesti rahvas.

Samuti on hilisem n-ö kultuurisõda seksuaal jms revolutsioonide vastu Eestis võõristust tekitav importkaup, mis nüüd tarniti Läänest, täpsemalt USA-st.

Too KooS tõsteti võitluslipuna kõrgele mõlema osapoole järjekordses kampaanias. Saptk ei ole aga iduvõrdki endeemilisem kooslus kui siinne homoliikumine. Ja autorgi leiab asja olemuseni jõudes KooSi kohta õiged sõnad: «…see seadus oli halva seadusloome musternäidis…» kuna lahendamata ühtegi probleemi tekitas selle võstuviis tõesti usaldamatust, Siiski on sel asjal hea külg —KooSi ümber kempelmine näitab ära kummagi poole õigusalase küündimatuse.

Jah, neid pigem pikki, kui lühidaid protsesse võib kultuurirevolutsiooni malliga mõõta, sest ahvaltust tekitab juba EKSS-i definitsioon: kultuurirevolutsioon = ühiskonna [ p ö ö r d e l i n e ] vaimne ümberkujundamine sotsialistliku ideoloogia kohaselt. Kuid eestlased on igasugu ideoloogiate vastu umbusklikud, ei ükski suuda siin juuri ajada. Sestap on iga revolutsioon lõpuks sumbunud eestlaste kui laulurahva ühisüminas.

Jumekat laulupeo-juubelit!

Märkmed: