Tekst: Inna Feldbach
Foto: Heiti Kruusmaa
Teadsin, et viimases lõpus Tiit tahtis, tahtis väga elada. Kuigi trumm oli läinud, hoidis ta pulki veel tugevalt peos. (Nii ütles ta ammune sõber Tiit Paulus.) Kuulasin mõlemat Tiitu omal ajal raadios, ju oli nii üks kui teine seal üht-teist salvestanud. Kiken saatis ka laulja Marje Aaret. Kui ma talle seda meenutasin, ütles ta, et see oli ju 18. sajandil. Huumor. Nii võis ju olla, aga ta enda pillimäng oli ajatult, igavikuliselt kaunis.
Lindistasin talle ta eluõhtul hulga laule, mis mulle meeldisid, et jõuda veel koos musitseerida, viia täide noorpõlveunistus viimses vanaisa-vanaema eas. Aga mida saatus ei tahtnud, seda ta ei tahtnud. Tiit jäi juba liiga haigeks, ei õpetanud enam ka poisse-tüdrukuid Nõmme kultuurimajas.
Nüüd olid teda saatma tulnud vanad jazzmuusikud, üks imposantsema välimusega kui teine. Saarsalu mängis saksofoni, keegi trombooni ja keegi klahve. Neid mehi ma nägu ega nimepidi ei tundnud. Mind uudistati salamisi ka. Olin ju peale lese ja tütre seal ainuke naine. Võinuksin laulda, veel viimaks, aga ei teinud seda, kuigi Tiidu kitarr seisis kirstu ees mänguvalmis. Miks ei võtnud ma krapsti kitarri, ei noogutanud pillimeestele, et mängigu kaasa ega alustanud “Pai sõber, seekord mu jutt on kasin…” Ka Hando Runnel on juba vana ja haige mees. Ma oleks võinud need kaks saatust loomingu kaudu veel minutikski ühendada. Aga ma häbenesin, liiga äkki sain aru, et tegemist on saalitäie muusikutega.
Ma ei tea Tiidu elukäigust õieti midagi. Minu jaoks algas tutvus temaga sellest, et teismelise-eas ei osanud ma mängida muud kui klaverit, kuid igal pool ei olnud seda kallist rasket instrumenti, aga mina pidin lauda saama ja kõik. Enne veel kui sattusin õpilasmalevas kokku kitarrimängupoistega ja hakkasin esimesi akorde õppima, imetlesin raadios mitut Tiitu. Minu põlvkonna nimi, alati oli klassis mitu Tiitu. Oli see vast muusika, mida nood raadio Tiidud tegid. Marje laulis luuletekste ja seda tahtsin teha ka mina. Aastate pikku läksid mul kaks Tiitu segamini: Kiken ja Paulus. Paulus oli ju ammugi Saaremaale kolinud ja õpetas Kuressaares. Kohtusin temaga palju aastaid hiljem, kui ta Tallinnas Jaak Sooäärega kontserti andis. Ma imestasin, et Sooääre plaate oli kavade müüja laual mitu tükki, aga Tiidu oma ei ühtegi. Miks? Talveaia piletikontroll ei lasknud mul enam näpust lahti ja lausa vedas lava taha. Äkki olin oma noorpõlve unelmamuusikuga silmitsi. (Ja peetagu silmas, et tol hetkel arvasin ma veel, et Pauluse Tiit oli Marje Aaret saatnud Tiit.) Hilisema kirjavahetuse käigus selgus, et Marje saatjarüütel oli olnud hoopiski see imeliku nimega Kiken. Kikimura. Kikimura Nahuijadze (Vabadust, aga Paulus avaldas mulle ta noorpõlve mehise hüüdnime). Ent nüüd oli asi naljast kaugel. Kõik olid vanad, Tiit Kiken ka väga haige, sest käis koguni kolm korda nädalas kunstneeru all verd puhastamas. Tema talendi veri pidi, jah, pidi olema puhas, sest tema nooruses oli jazz keelatud, USAs klubisid kaemas ei käidud, õpiti ise, tunnetus tekkis sellest, mis oma selgest hingeallikast vastu heiastus.
Tiit palus jätta plaat talle kultuurimaja valvelauda. Tegin seda. Standardeid seal peal aga polnud, kõik olid eesti luule tekstidele tehtud viisid ja ka 70ndatel regilaulu meeleheitliku elustamise käigus lauldud rahvalaulud koos ürg-Helleroga. Kaua ei kuulnud ma Tiidust midagi, tundides käimise olin katki jätnud, sest kodune harjutamine polnud välja tõrjunud ühtegi muud tegevust ja harjutamata polnud mõtet tunnis käia, ta võttis materjali edasi väga ruttu.
Lõpuks ta siiski helistas ja ütles, et koostööd võiks arendada, aga et neid laule ta ei tunne, salvestagu ma midagi veel. Hakkasin seda palavikuliselt tegema. Kahjuks ei tunne ma jazzmuusikat kuigi hästi. Aga lemmikpalad mul siiski on, muretsesin salvestaja ja väikese MP4-mängija, et vähemalt ise laule hästi osata, teada sõnu algusest lõpuni. Üks laul viis teise juurde, üks interpreet järgmise juurde, üks kontsert veel ühe kontserdi juurde. Lõpuks oli koos 2 tihedat plaaditäit muusikat, mille stiilimääratlused ületasid küll kõvasti jazzi piire. Olin kampa võtnud koguni vene õigeusu koori, Charlot Churchi esitatud iirikeelse laulu jne jne. Jätsin plaadid valvelauda. Ootus sai jälle pikk. Ta ei kasutanud kahjuks arvutit. Kui ta siis lõpuks helistas, ütles ta, et nüüd läheb lahti, tal on saksofonist ka. Kas ma ei tuleks Olümpia hotelli vastas asuvasse Kaasani kirikusse, kus ta mind kellegagi tuttavaks teeb. Saksimees oli vene nimega, ju siis temaga, arvasin, aga mõelda vaid, vene õigeusu suund osutus õigeks!
Varasema jutu järgi pidi meie esinemispaigaks Tiidu ja saksimehega saama mõni Viru tänava kõrts, sest nendes oli tal tutvusi ja ilma rahata ta ei tegutsevat üldse, energiat lihtsalt ei jätku. Muidugi, kust võtab vana haige muusik raha? Viru tänava kõrtsidesse pidigi ta viima mu lemmiklaulude plaadi ja küsima, mis ansamblimängust makstakse. Ootasin ja ootasin, aga mida ei tulnud, oli Tiidu kõne. Nüüd hiljaaegu märkasin, et Nõmme kultuurimajas on kitarri hakanud õpetama keegi naispedagoog. Aimasin halba. Ja juba teataski teine Tiit Saaremaalt, et Kiken on Mustamäe haiglas ja eluisu olevat mehel otsas mis otsas; siis ülejärgmisel päeval, et läinud. Muusikute hulgas liigub inf ruttu. Ise ta ärasaatmisele tulla ei saavat, sest on kõik oma tunnid nädalavahetustele sättinud, mil ta muusikakoolis ka välivoodil ööbib. Läksin siis minagi. Matus oli ilus, stiilne, kirst seisis kinni, pärgadel vaid kitsad mustad lindid. Ei mingeid leinajate ennastupitavaid lausungeid. Kahju, et ma sind viimselgi teekonnal lauluga ei saatnud, Tiit, aga sõbrad on sul ilusad ja head. Veel püsib nende põlvkond, veel püsib eesti jazz. Käimas on Jazzkaar. Head musitseerimist teises ilmas, Tiiduke, küll me seal kokku saame ja valgetes öösärkides inglitiibu lehvitades kõik koos pilve peal viimsepäeva jazzpasunat puhume.
Inna Feldbach
www.kitarr.ee