Nagu Valter Ojakäär, helilooja ning innukas eesti levi- ja dzhässimuusika tutvustajate dojään kirjutas oma raamatus “Raimond Valgre”, on varalahkunud Valgre eestlastele eriline, lähedane ja paljuütlev kuju. Ojakäär leiab, et ta on rohkem mingi kaunis mälestus kui konkreetne isik, tema viise teatakse peast, Valgrest on saanud legend, mis seotud romantikaga, unistustega, õnnega, kuid ka õnnetusega. Just kujutlused muusikale pühendunud, kergesti pettuvast, ent samas lootusi hellitavast heliloojast on hoidnud tema loomingu igihaljana. Sellega seletab Ojakäär, miks tänapäeval, rohkem kui pool sajandit pärast Valgre surma leiab ta muusika üha uusi esitajaid, üha uusi kuulajaid.

Maailma renomeega dzässikitarrist Tiit Paulus oli vaid nelja-aastane kui Raimond Valgre suri, 1949. aastal. Ent iseõppinud kitarrist kuulub nende hulka, keda paelub Valgre helilooming. Tema 2001. aasta CD salvestus Muinaslugu muusikas on kinnituseks.

Kitarr, eriti akustiline kitarr on instrument, millelt saab võluda nii kurbi kui rõõmsaid toone. Eriti sobiv on kitarr aga sissevaatleva, introspektiivse muusika esitusel, mida valdav osa Valgre loomingust on. Sellest sai aru ka maailmakuulus kitarrist Franciso Goya, kes samuti salvestas hiljuti Valgrele pühendatud plaadi, “Pleased to meet you, Mr. Valgre”.

Goya ja Pauluse plaatide võrdlus aga kinnitab, et eestlased tunnetavad ikkagi kõige paremini Valgre sisemaailma nüannse. Mitte et Goya CD oleks laita - vastupidi, Valgre tutvustajana laiemale maailmale on sellel oluline roll - kuid Pauluse interpretatsioonidel on palju ehtsam, parema sõna puudusel eestlaslikum kõla.

Kitarr on ka intiimne instrument, Pauluse plaati kuulates tulevad esile need kaotatud paradiisi romantilised sugemed, mida helilooja soovib edasi anda. Tiit Pauluse virtuooslikule mängimisele lisab palju tagasihoidlik, kuid kõrgel tasemel saade. Eriti mõjuv on Heikki Jäntti suupill, samuti sobiv pill, millega soojal suveõhtul musitseerida, Valgret mängida. Puudub ainult akordion, pill, mida Valgre ise mängis, ning millega tema populaarsemate helitööde esitused on tavaliselt seotud.

Taavo Remmel kontrabassil ja Tõnu Naissoo klaveril jäävad maitsekalt tahaplaanile, Ave Opp ning Tarmo Berens viiulil lisavad nii vajaliku melanhoolia kui õnneotsingut. Mare Väljataga vokaal kvintett on oluline osa aranzheeringust. Ka Hedvig Hanson lisab oma soolohääle salvestusele. Üllatab Riho Sibul, oma maheda ning tundliku vokaaliga “Viljandi serenaadi” esituses. Valgre oligi just serenaadide, ballaadide ja valsside looja, väljendusrikkad ja tundeküllased, meeldejäävad, nii saab seda zhanrit iseloomustada.

Tiit Pauluse plaat lisab jubagi arvukale Valgre muusika diskoteegile ehk heliplaadikogule meisterliku, tundliku, intiimse ja siira salvestuse, mida on lust kuulata. CD’d saab hankida Interneti kaudu, lisainformatsiooni plaadi kohta otsige www.elwood.ee

Kultuur

TRENDING