Tiit Vähi, mitmekordne Eesti Vabariigi peaminister (30. jaanuar 1992 — 21. oktoober 1992 ja 17. aprill 1995 — 17. märts 1997), kes 10. jaanuaril oma 58. sünnipäeva pidas, on ainus Eesti Vabariigi peaminister, kes TPI-st ehk nüüdse nimega Tallinna Tehnikaülikoolist tulnud.
Aastaid haruldaste ja muldmetallidega tegeleva firma Silmet juhatuses olnud Tiit Vähi vahetas 1. jaanuarist ameti Silmeti nõukogu esimehe oma vastu. Suuresti oli asi seotud ka sellega, et Sillamäe sadama ehitus on Vähile südameasi ja sellega tegelemine ei võimalda Silmeti tegevjuhi kohal istuda.
Suuromanik Tiit Vähi on nüüd nõukogu esimees sellistes Silmet Grupi tütarfirmades nagu Sillamäe Sadam, Sillamäe Soojuselektrijaam, Silmet Kinnisvara ja Silmet. Keskkonnateenuseid osutavas AS-is Ökosil on ta nõukogu liige. Lisaks juhib Vähi veel Pühajärve Puhkekodu ja Valga Grupi nõukogusid.
Läinud aasta oli Silmetile Vähi hinnangul edukas: käive kasvas ja selle aasta toodang on 90 % ulatuses lepingutega kaetud. Suurimaks saavutuseks mullu peab Vähi keskkonnainvesteeringutega ühele poole saamist, mille tulemusel vastab Silmeti tootmine nüüd igati rahvusvahelistele keskkonnanõuetele.
Nagu enamik asju siin ilmas, ka tulevaste peaministrite ja suurfirmade omanike puhul, on kõige alguseks suur juhus, arvab Tiit Vähi kooli valiku kohta ligi 40 aastat hiljem.
Kuidas selle juhusega siis oli, aasta oli vist 1965, kui teist
Tehnikaülikooli tudeng sai?
„Ma olin noorelt pragmaatiline unistaja. Tahtsin tegelikult hoopis kosmonaudiks saada! Või äärmisel juhul lenduriks. Aga kosmonaudiks või lenduriks õppimine oleks tähendanud Venemaale minekut, ja seda ma ei tahtnud.
Miks ma siis Tehnikaülikooli valisin? Aga sellepärast, et ma arvasin: insenerikutse on selline asi, mis väärib üht korralikku meest. Ja selleks ma tahtsin saada. Eriala oli peenmehhaanika, täpsemalt tootmisprotsesside automatiseerimine.“
Nõukogude ajal käis peale ülikooli asi vist nii, et ega endal polnud tulevast töökohta eriti valida, läksid sinna, kuhu komisjon suunas?
„Suunati jah. See käis niimoodi, et sind suunati sõjaväkke. Meid oli vist 17 ja ainult kaks ei läinud armeesse. Ju oli ohvitsere neil vähe või taheti sõjaväge suuremaks teha... Igal juhul komisjoni ees küsiti: ega te ei ole selle vastu, kui me suuname teid sõjaväkke. Meie kõik: et oleme vastu. Komisjon: kena kõik, aga ikka tuleb sõjaväkke minna.
Ega ma tagantjärgi seda aega ei kahetsegi. Kui ma sõjaväes poleks olnud, võib-olla ma poleks see, kes ma täna olen.
Tegelikult olin ma ju sõjaväes ainult kaks päeva. Polaarjoone taga, Koola poolsaarel, kus ongi pool aastat polaarpäev ja pool aastat öö. Kaks päeva kahe aastaga või vastupidi...
Nii et elukäik on olnud täiesti konkreetne. Kohe peale keskkooli ülikooli, pärast ülikooli vene sõjaväkke. Muide, seal ma sain vist ka päris hästi hakkama, mulle tehti isegi ettepanek, et võiksin jääda elukutseliseks ohvitseriks. Öeldi: saad kindraliks! Mina vastu: ei taha kindraliks saada, ma olen inseneriks õppinud, tahan koju tagasi.“
Koju tagasi teid lasti. Kohe päris koju, saan ma aru?
„Mu vanemad elasid maal, aga maal, paraku, sellist eriala nagu peenmehhaanika tollal eriti ei viljeldud. Tuli otsima hakata. Mul oli ka üks probleem: terve elu, alates kolmandast klassist kuni ülikooli lõpuni, sõjavägi takkapihta, olin ma elanud igasugustes ühiselamutes. Ja mul oli neist ühiselamutest küllalt. Nii otsisingi kohta, kus ka korterit pakuti.
Jäin oma kohalikku, Valga autobaasi. Mõtlesin, et olen mõne kuu. Mis aga välja tuli? Olin seal 18 aastat, neist 15 direktor.
Ega ma vähesega ei leppinud. Aga, jah, alles 18 aastat peale ülikooli pakuti mulle: hakka ministriks. Kui nii kõrge pakkumine, tuleb ju vastu võtta. Ja see oli hea, et võtsin: muidu poleks vist peaministriks hiljem saanud. Nii et kõik on korrektses loogilises järjekorras nagu ühele korralikule mehhaanikainsenerile sobilik.“
Ülikooliaega meenutades: oli siis hirmus palju teistmoodi, kui tänapäeval?
„Mu mõlemad lapsed on ülikooli lõpetanud. Tütar õppis Tartus, poeg lõpetas läinud aastal Tallinna Tehnikaülikooli infotehnoloogia insenerina. Neid vaadates tundub, et vahet pole: õppisid sama tõsiselt kui meie omal ajal.“
Kas ülikooliajast tõelisi sõpru ka on jäänud?
„Kõik rühmakaaslased on jäänud headeks tuttavateks. Kui kokku saame, arutame ilmaasju ja meenutame kooliaega.“
Nii et side Tehnikaülikooliga on täiesti alles?
„Meie ettevõtete grupil on nii Tehnikaülikooli kui ka Tartu Ülikooliga koostööleping, Tehnikaülikooliga ka mitu koostööprojekti.“
Koostöö Tehnikaülikooliga — kas see tähendab seda, et teie grupp annab raha, kui vaja?
„Majandus on väga pragmaatiline. Toetame rahaliselt küll, aga eks me näe igas toetuses ka otsest või kaudset kasu.“
Teie nime leiab ka Tehnikaülikooli vilistlaskogu nimekirjast.
„Olen tegelikult kahes ühiskondlikus organisatsioonis: vilistlaskogus ja arengunõukogus. Vilistlaste ja ülikooli vaheliste sidemete hoidmise organisatsioonid mõlemad. Tuleme kokku, arutame ülikooli arengu asju, jagame raha projektide ja näiteks doktoriõppe stipendiumite jaoks. Kui võimalik, toetame igal pool hea sõnaga oma ülikooli. Ma tahan öelda, et Tallinna Tehnikaülikool on väga hea ülikool, sealt saab väga head teadmised.
Ma olen väga paljudele gümnaasiumilõpetajatele soovitanud: inseneriamet on selline baasharidus, kus kõik protsessid alusteni selgeks tehakse. Ja sellele alusele võib ehitada peale, mida iganes. Kui keegi tahab, võib saada isegi peaministriks. Kuigi ega vist viimasel ajal peale minu Tallinna Tehnikaülikoolist peaministreid tulnud pole.“
