Avaldame Kroonikas ilmunud loo refereerituna allpool. Jälgime ju kõik suure huviga „oma tüdruku“ sportlaseteed, tema pürgimusi ja ja saavutusi.
Ajakirjaniku sõnul on Tiiu suure särava naeratusega heledapäine tüdruk, kes püüab käsile võetud asjad, maksku mis maksab, eduka lõpuni viia. Ta on lati kõrgele asetanud ja seadnud eesmärgiks võistelda end mäesuusatajate paremiku sekka.
Eesti Elu lugejad teavad varemilmunud artiklite põhjal, et Tiiu ongi teel sinna. Ta rääkis ajakirjanikule ka oma spordiala ebamugavast poolest: „Ma olen hirmu tundnud ja kõvasti haiget saanud, aga mitte nii kõvasti, et tahaks lõpetada,“ sõnab Tiiu.
Võib vaid aimata, mis tunne on 110-kilomeetrise tunnikiiruse pealt vastu jäist lund prantsatada. Tiiu ütleb, et vahel on tal treeningult koju jõudes traktorirataste alla jäänud kapsa tunne.
„Pärast paari raskemat kukkumist olen pead raputanud, et veenduda, kas aju on ikka paigas ja värvid, mida näen, õiged,“ lausub Tiiu.
Toronto eestlased tunnevad hästi ka Tiiu isa Jüri Nurmbergi, kellest on artiklis juttu. J. Nurmberg on siinse Tartu Kolledzhi mänedzher. Ta respekteerib tütre kulukat ja ohtlikku erialavalikut täielikult ning toetab teda rahaliselt. Ta on naljatamisi öelnud, et Tiiu oleks ju võinud end ujujana teostada, siis oleksid väljaminekud varustusele väiksemad. Arvutiasjandusega tegeleval emal Rital kulus paar aastat aega, kuni ta julges võistlustel Tiiu laskumisi vaatama hakata ja nüüdki hoiab ta ikka veel hinge kinni.
Vaja on sponsoreid
Tiiu sündis 5. jaanuaril 1982 Montrealis, kust pere mõne aja pärast Torontosse kolis. Tiiu isa on ise olnud kõva spordimees ja viis tütre tihti suusatama. Tüdruk oli 11-aastane, kui nägi esimest korda slaalomiväravaid ning mõned aastad hiljem tuhises ta juba ise ohtlikel mägiradadel.
„Ma olen tüüpiline väliseestlane, kes tahab olla eestlane. Käisin eesti koolis, rahvatantsuringis ja laulmas. Tegelesin jooksmise, ujumise ja korvpalliga,“ räägib Tiiu. Ta iseloomustab end kui suhteliselt vähe seltskondlikku inimest. Tallinnas pole ta veel kordagi ööklubisse pidutsema jõudnud, mis on ka mõistetav, sest tema aja neelavad treeningud, sponsorite otsingud ja Kanada Laurentiani ülikooli kaugõppeosakond, kus ta õpib inimese füsioloogiat. Optimist nagu ta on, ütleb Tiiu, et küllap jõuab ta kõik peale tippspordist lahkumist tagasi teha. Praegu keskendub ta täielikult treeningutele, sest ta tahab oma sõnul olla tasemel.
Kroonika lugejad saavad teada, et Tiiu sõitis esimest korda Eestisse 9 aastat tagasi, kui ta sai Eesti kodakondsuse, ja on pärast seda sageli seal käinud. Neiu loodab Eestile au ja kuulsust tuua kuid selleks et heade tulemusteni jõuda, on vaja raha.
„Raha on väga raske küsida, kuid ilma investeeringuta ei jõua tasemeni, mis võimaldab teenida,“ ütleb Tiiu.
Tiiu eesmärk: „Kanadale ära teha“
Tiiu rääkis ajakirjanikule, et on hästi organiseeritud inimene. Ta armastab koristada ja plaane pikalt ette teha. Lapsepõlves unistas ta matemaatiku elukutsest ja täpsus on tal siiani veres. Näiteks toitu valmistades mõõdab Tiiu kõik vajamineva retseptiraamatu järgi välja.
Ta hoiab end moega kursis, loeb Cosmopolitani ja vaatab naistefilme. Tema muusikamaitse on lai, kuid eelistus kuulub klassikalisele rock'n'rollile.
„Mu lemmik on Rolling Stones. Ma panen pikal autosõidul muusika mängima ja laulan kaasa, nagu jaksan. Ma ei pea küll viisi, aga keegi ei kuule ju kah,“ lausub Tiiu.
Tiiul on üks suur unistus. Ta tahaks 2010. aastal Kanadas toimuval taliolümpial Eestile kuldmedali võita. See oleks siis väike ninanips Kanada suusaliidule, kes talle hoopis vähem toetust pakkus, kui seda Eestis tehakse. Aga üks väiksem unistus on tal ka: talle oleks meeltmööda, kui teda enam väliseestlaseks ei kutsutaks: „Kui kaua ma pean seda väliseestlase juttu kuulama, ma olen ju eestlane!“ põrutab Tiiu ehteestlaslikult.