Nii hõikasime 60 aastat tagasi Magpie metsades, kui saetav puu hakkas ragisedes langema.
Meid oli 36 eestlast, kes olime tulnud pärast II maailmasõda – 31. juulil 1947 esimese transpordiga purustatud Saksamaalt DP-laagritest aastase lepinguga Kanadasse metsatööle.
See oli üks „maru vahva punt“erinevate tagapõhjadega ja erinevatest kodupaikadest pärit noori. Üks oli isegi Siberis sündinud ja kasvanud. Olime kõik eluga sõjast pääsenud. Nukrat koduigatsust südameis varjas nooruslik elurõõm. Elu oli täis seiklusi. See oli meie jaoks üks huvitav ajajärk.
Kui lepingu aeg täis sai, lahkusime metsalaagrist eri suunadesse, aga enne otsustasime omavahel ühendusse jääda ja iga viie aasta järel kokku tulla.
Meie arv on aastatega vähenud. Enam kui pooled meist on siit ilmast lahkunud toonela teedele. Paljud on vanadusest nii viletsaks ja põduraks jäänud, et neist pole enam „reunionile“ tulijaid.
31. juulil, meie 60. „juubelil“ Sault Ste Marie Best Western hotellis oli meid kohal veel ainult viis (kohalikku) kunagist metsameest, neist kaks koos abikaasadega.
Nii ajaratas ringi käin’d, meist vanurid on tein’d… Ants, noor tudeng Hamburgi Balti ülikoolist, nägi metsalaagris välja oma punakaspruuni habemega nagu „Mets-Jeesus“. Nüüd käib ta vaevaliselt walkeriga, kuid on meie Sault Ste Marie Eesti seltsi kauaaegne ja väga lugupeetud esimees. Timm nägi tol ajal oma punakasblondi käharpeaga välja nagu noor lõvi. Nüüd on ta pea paljas ning habe pikk ja hall. Ta oli oma oh-oh-oh’iga palju aastaid ühes suures kaubamajas jõuluvanaks. Udol oli metsas kena kolmevärviline habe. Nüüd, oma hõbehalli habemega näeb ta välja nagu seltsimees Bulganin, kes peab vahel kepi najal kõndima. Ustavil on ikka veel hea lauluhääl, aga ta silmavaade on tublisti tuhmunud ja nägemine üsna töntsiks jäänud, nii et isegi prillid enam ei aita. (Uku) Toivo, meie kleenuke „pesamuna“ on nüüd juba 80-aastane korpulentne vanahärra.
Oleme olnud küll omakaitses, tööteenistuses, leegionis, orgnisatsioonis T.O.T. ja lennuväe abiteenistuses; metsa- ja terasevabriku töölised. Nüüd kõik ammu pensionärid, vanad ja vigadega. Aga alla me ei anna! Veel tõstame klaasid vanade ammumöödunud aegade ja sõprade mälestuseks, öeldes: „Timber!“ Ja kavatseme 5 aasta pärast jälle kokku tulla.
U.S.
Timmbeeer!! (6)
Eestlased Kanadas | 17 Aug 2007 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kas mõni pilt on ka säilinud sellest seiklusest? Päris huviga vaataks.
Jõudu teile kõigile! Ei oska ma öelda miks, aga teie juttu lugedes tulid pisarad silma. Jõudu!
Kevadel, Hiigel Bazaarilt ehk saaks plaate osta.
(ärge visake plaadid prügisse - keegi ikka tahab neid!)
(ärge visake plaadid prügisse - keegi ikka tahab neid!)
Eestlased Kanadas
TRENDING
