On tõsi, et muusika on üks universaalne hingekeel, mis võimaldab ehitada sildu üle piiride. Läänemere Filharmoonikutel õnnestus see 18. septembril 2018 Müncheni Herkulessaalis oma dirigent Kristjan Järvi juhatusel põhjamaiselt pulseeriva kontsertprogrammiga imepärasel viisil.
Miks? Eesti keeles tähendab “von ganzer Seele” “kogu hingest” ja samas ka “kogu südamest”. Just nii on noored muusikud oma ülevoolava mängulustiga Müncheni kontserdipubliku Balti mere äärde meelitanud! Põhjust selleks on küllaga, et koos 10 aastat tegutsenud orkestriga ülemeelikult tähistada enamiku piiririikide 1918. aasta deklaratsioone. Teha seda nii haaravates vaiksetes kui ka valjudes toonides.
Kõikide idapoolsete Kesk-Euroopa maade heliloojate teostest kumab läbi kirjeldamatult, samas ometi eksimatult sõna “vabadus” ja see on suurepärane. Arvo Pärdi ja Jean Sibeliuse muusikat mängitakse ja kuulatakse kogu maailma kontserdisaalides peaaegu iseenesestmõistetavalt üldtuntud repertuaariga. Aga kaasaegsed helitööd, nagu poolaka Wojciech Kilari (Orawa), leedulase Gediminas Gelgotasi (Mountains.Waters.Freedom) või lätlase Imants Kalninsi (Rock Symphony) on Saksamaa kultuuripealinnas peaaegu et tundmatud ja see pole enam nii hea. Vabadus on kõikehaarav. Temast saab mitte ainult kirjatähtedes lugeda, vaid ta muutub noodikirjas üleilmselt mõistetavaks kõlavaks muusikakeeleks, et kuulajaga suhelda.
Lennart Meri on juba veerandsada aastat tagasi Münchenis Europa-musicale puhul talle omasel järelaimamatul viisil öelnud: “Muusika kui kultuuri kõige üldmõistetavam osa on kohustatud ka ebamugavaid küsimusi esitama.” Kristjan Järvi näitas sel õhtul, kuivõrd üks vastus sütitavalt kõlada saab. Tema särava temperamendiga ja kohati väga elav tantsuline dirigeerimine saadab vaimustuse sädemed orkestrisse, mis sealt lenneldes edasi publikusse kanduvad. Sellest saab piiritu kõlaruum, mida isegi vana auväärne Herkulessaal, Baierimaa kunagiste valitsejate residents, mitte iga päev kogeda ei saa. Pärdi “Fratres” kõlab Norra viiuldaja Mari Samuelsoni interpretatsioonis, eriti soolos, jaheda, iseäraliku põhjamaise omapäraga, mis köidab tähelepanu.
Peale vaheaega pöörati uus lehekülg niigi üllatavas programmis: muusikutel kontserdilaval pole enam noote ees, nad mängivad peast ja püsti seistes Järvi teost “Aurora” viiuli-solistiga, siis Sibeliuse kontsertsüiti “Torm” ja ametliku lõpu poole liikudes kõlab “Allegretto” Kalninsi 4. sümfooniast. Poodiumil ja saalis tekib liikumine ja mitte ainult ülekantud tähenduses. Kontserdipublik aplodeerib rütmiliselt vaimustava kohtumise eest vabadusearmastusega. Näib peaaegu nagu tõuseks päike idast sel õhtul ja kevad tahaks sügisese värvikirevuse algust peatada. Ja sinna sobis pärast lisapalasid igati hästi, et Karin Ladva- Zoller Müncheni Eesti Kogukonnast oma kaasmaalasele Kristjan Järvile püsti tõusnud publiku tormiliselt müriseva aplausi ja kestvate ovatsioonide saatel kirju lillekimbu ulatas. Baieri “Vabariigi” pealinnas saadi korraga kuulda ja näha kuidas piiriületajad julguse ja kirega helid vabaduse teenistusse rakendavad – see ei pea mingil juhul Heraklese ülesanne olema, kuid siiski üks, mis tehtud ihu ja hingega.

Tauno Lang

Märkmed: