Viimasel ajal on Eestis välja pakutud idee minna üle palgaarmeele. Arvestades meie lähiminevikku ja praegust tegelikku olukorda tundub selline ettepanek küll täiesti võhiklikuna.

Hiljuti tuli Scoutspataljonis n-ö latti tunduvalt allapoole lasta ja hakata vastu võtma ka ilma keskhariduseta noormehi. Kui aga tahetakse luua ühest pataljonist oluliselt suuremat palgaarmeed, eks siis tule latti tahes-tahtmata veelgi madalamale lasta.

Väidetakse, et tänapäeva keerukat sõjatehnikat ajateenija oma lühikese teenistusaja jooksul ei jõuagi vajalikul tasemel selgeks õppida. Kuid iga sõjaväelane selle kõige keerukama tehnikaga otseselt kokku ei puutugi, mõnedel tuleb tegelda ka lihtsamate asjadega. Osa sõjaväelasi, kes seesuguse tehnikaga tegelevad, peavad loomulikult olema elukutselised, ülejäänud osa sõjaväest peaks aga koosnema ajateenijatest. Kaitseväele lisaks peab aga kindlasti olemas olema ka Kaitseliit. Sõjalise ettevalmistuse algkursuse (kui seda koolis seni pole õpetatud) peab kaitseliitlane läbi tegema ajateenijana, sest elades tsiviilisikuna ja töötades ja/või õppides läheks sõjalise ettevalmistuse läbitegemine muu tegevuse kõrval liiga raskeks.

Ilmselt pole praegusel ajal ühegi välisriigi sõjalist kallaletungi karta. Ühel päeval võib aga olukord täielikult muutuda. Missuguses suunas kulgevad arengud tänapäeva Venemaal, ei vaja vist kommentaare. Näiteks võivad seal putshi tagajärjel võimule tulla avalikud stalinistid või äärmuslikud skinhead'id, kes tahavad nõukogude impeeriumi tema kunagises suuruses ja vägevuses taastada. Mis tahes naaberriigist saab õhudessandi kas või poole tunniga kohale tuua ja ükskõik kus alla visata. Seepärast peab Eesti mitte üksnes osalema rahvusvahelistes militaarettevõtmistes, vaid eelkõige ikkagi pidevalt valmis olema omaenda territoriaalkaitseks ja ka võimalikuks partisanisõjaks. Võimalikule agressorile kujutaks Kaitseliit palju suuremat ohtu kui väikesearvuline kutseline sõjavägi. Meenutagem siinkohal, et kui punaarmee 17. juunil 1940 Narva juures üle piiri tungis, siis esimene nõue, mis esitati Eesti sõjaväe ülemjuhatajale kindral Laidonerile, oli Kaitseliidult relvade ärakorjamine ja selle organisatsiooni laialisaatmine.

Soome oli pärast II maailmasõda ainuke N. Liidu vastu sõdinud riik, mis jäi okupeerimata. Mis oli selle põhjuseks, selle kohta võime praegu ainult oletusi teha. Võibolla taheti Soomet ära kasutada propaganda tegemiseks, et vaadake kõik, kui kasulik on suure naabriga hästi läbi saada. Kuid võib olla ka muid põhjusi.

Ikkagi oli siinjuures peamiseks põhjuseks soome rahva patriotism ja tugev kaitsetahe. Meil Eestis viib aga, vastupidi, praegune üldine elukorraldus koos „NATO vihmavarju alla pugemise” juttudega pigem isamaalise kasvatuse hääbumisele ja kaitsetahte nõrgenemisele.

Soomlastel oli sõja lõpuks üle kogu maa laiali suur hulk väikesi salajasi relvaladusid. Relvi oleks jätkunud tervelt 30 pataljoni (ca 18.000 võitleja) jaoks. Soome okupeerimise korral oleks juba eelpool mainitud põhjustel kindlasti puhkenud üldrahvalik partisanisõda ning okupandil oleks varem või hiljem tulnud riigist lahkuda – täpselt samuti, nagu „piiratud väekontingent” lahkus Afganistanist.

Tänapäeval on füüsilise töö osatähtsus minevikuga võrreldes oluliselt vähenenud, mistõttu mõni inimene ei tegele sellega peaaegu üldse. Kui ka sporti ei tehta, võib jäädagi kehaliselt üsna kiduraks (mida ajateenistusse kutsumise arstlikud komisjonid ongi juba kindlaks teinud). Siingi saaks olukorda parendada. Lisaks sellele harjutaks kohustuslik teenistus kaitseväes noori ka distsipliiniga, mida postsovetlik kooliharidus paljudelgi juhtudel pole neile suutnud anda.

Distsipliini puudumine pole mitte üksnes haridussüsteemi probleem. Hoolimata sellest, et Tartus töötab kaks autoriteetset sõjakooli, pole ühelgi meie viimase aja kaitseministritest olnud militaarharidust (mõni pole ajateenistustki läbi teinud). Ilmselt puudub neil kõigil ka piisav ettekujutus Eesti lähiajaloost.
Kui riigi eesotsas olevad inimesed seisaksid oma ülesannete kõrgusel (kvalifikatsioon, kutsesobivus, keelteoskus jm), siis ei peaks Eesti Vabariik lakkamatute reformide kammitsais edasi visklema.

Olen seisukohal, et vähemalt lähitulevikus peab kohustuslik ajateenistus säilima.

Märkmed: