Faktilise tõe võimalused jääda võimu pealetungil alles on väga väikesed. Alati on oht, et tõde surutakse maailmast välja mitte ainult mõneks ajaks, vaid igaveseks. Faktid ja sündmused on lõputult palju hapramad kui inimmõistuse loodud aksioomid, avastused ja teooriad. Kui nad on kord kadunud, ei too ükski mõistuse pingutus neid tagasi.
Tõde on tänapäeva akadeemilistes ringkondades ja avalikus arutelus inetu sõna. Absoluutset tõde pole olemas ja on vaataja silmades. Uued tõed lükkavad ümber vanu ja uusi luuakse juurde. Selle mõttelaadi pooldajad väidavad, et peale tavalise demokraatia on olemas teistsuguseid demokraatiaid, nagu suveräänne või kontrollitud demokraatia. Diktatuure käsitletakse nagu erinevaid, kuid võrdväärseid alternatiive.
Ajaloolise tõe käsitlemise juures ei tohi unustada, et paljud akadeemilised asjatundjad olid ise samuti marksistid, kes ei suhtunud negatiivselt sotsialismi, mis marksismi-leninismi doktriini järgi seisis teistest poliitilistest süsteemidest kõrgemal. Selle nimel tehtud tegusid peeti õigustatuks, ajalooliseks seaduspärasuseks. Selgesõnalised väljendid nagu tapmine, piinamine ei kuulunud natsistliku ega kommunistliku süsteemi retoorikasse. Neid asendasid mõisted nagu likvideerimine, ebapatriootliku elemendi kõrvaldamine, lõplik lahendus.
20. sajandi ajaloo käsitlemisel ei tohi unustada, et Venemaa keeldub Nõukogude Liidu kuritegusid analüüsimast, kuna Saksamaa on seda natsismi suhtes teinud. See kahtlemata mõjutab maailma avalikkuse teadmisi sooritatud kuritegudest.
Tõde on diktatuuride suur vaenlane. Teda on vaja moonutada ja maha vaikida. Nõukogude Liidus tegeles ajaloo ümberkirjutamisega Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Marksismi Leninismi Instituut Moskvas, kuhu kuulusid akadeemikud ja teaduslikud töötajad ja millel olid oma allosakonnad liiduvabariikides. Sel alal võis kirjutada doktoritöid. Eesti ajalugu töötati seal täielikult ümber.
1949. aasta märtsiküüditamine on jäädvustatud järgmiselt: 1949. aasta kevadel muutus kolhoosiliikumine massiliseks. Suurt abi osutas Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis kujunevale sotsialistlikule põllumajandusele Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu valitsus.
Nõukogude Liit ei piirdunud mitte ainult oma enda ajaloo ümberkirjutamisega, vaid levitas meisterlikult desinformatsiooni, et vabas maailmas leida poolehoidjaid ja sellega oma välispoliitilisi eesmärke paremini saavutada. Vietnami sõja võitu kommunistide poolt võib vabalt selle propaganda arvele panna. Kahtlemata on see oma jäljed jätnud vaba maailma avalikku arvamisse, akadeemiasse ja meediasse. Akadeemias leidub koolkond, mis väidab, et maailma suurim imperialist on Ameerika ja mitte kommunistlikud diktatuurid.
Vene propaganda on Nõukogude Liidu propaganda muutmatult üle võtnud ja kahetsusväärselt usuvad lääne infokanalid seda pimesi. Baltikumis ei tööta pidevalt ühtegi lääne ajakirjanikku, sealne info käib enamikus Moskvas asuvate korrespondentide kaudu, mis annab vildaka pildi.
Soome kirjanik Sofi Oksanen, kes on ema poolt eestlane ja eestlanna Imbi Paju, kes on filmirezhissöör, kirjanik ja ajakirjanik, on koostanud esseedekogu pealkirjaga „Kõige taga oli hirm“, allpealkirjaga „Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi“. See on ilmunud nii soome kui eesti keeles. Sellega on tehtud suur panus Eesti õige ajaloo jaluleseadmisele. See kuluks lugemiseks ära kõigile, kes on huvitatud Eesti lähiajaloo tundmisest ja kel pole selles osas isiklikke kogemusi. Imbi Paju premeeritud film „Tõrjutud mälestused“ käsitleb totalitaarsete süsteemide katset hävitada inimeste mälu.
Sofi Oksaneni romaan „Puhastus“, mis ilmus soome keeles, kuid on tõlgitud rohkem kui 20-sse keelde, on rajatud sündmustele N. Liidu poolt okupeeritud Eestis ja kajastab väga hästi elu kommunistliku terrori all. Nii Oksanen kui Paju väärivad eestlaste suurimat lugupidamist.