22.07.2018 Jüri Kukk
Filmi “Tõde ja õigus” võtted Võrumaal.
22 juuli
Panin hiljuti teles tähele kaht momenti, mida peaksid eesti noored ka silmas pidama ja läbi mõtlema.
https://uueduudised.ee/arvamus...
Saate “Hommik Anuga” korduses rääkis üks eestlanna, kes elas pikka aega Iisraelis ja avaldas raamatu juudi anekdootidest, põhjusest, miks ta kodumaale tagasi tuli: “Mingil hetkel tundsin, et meie kultuuriline kokkupuude tolle rahvaga on liiga väike!”
Postimehes kirjutab Heelia Sillamaa: “Mulle läks südamesse Melbourne’is elanud Hiiumaa neiu lause: «See elu ongi seal nii hea, aga see kõik hea kaotas väärtuse, kui sul ei olnud seda kellegagi jagada.””
Nii see paraku vist ongi – mujal võib olla kordi parem kui Eestis, aga hingelise ummiku korral saad energiat ikka oma rahva seast, oma juurtest, oma lapsepõlvemaalt. Kahjuks noored seda elu algusetapil ei tea. Pärast võib juba hilja olla.
Mulle tuli meelde Nele juhtum, mille vahendas Delfi. Eestlanna tuli Barcelonas kohatud kallimaga Eestisse elama, kuid noormees ei suutnud siin, eestlaste keskel elada. Ei, keegi ei solvanud teda rassistlikult, asi oli hoopiski eestlaste külmas loomuses – nad ei kippunud Davidi kallistama. Noormehel polnud ilmselt oma tundeid kellegagi jagada, seda ka mitte Nelega, sest tema lahkumise järel jäi eestlanna siia. Kuigi Nele sisuliselt tembeldas eestlased rassistideks, jäi tema peigmehel siiski pigem puudu oma rahva toest.
Noored paraku ei taha lasta asjadel ise areneda, kui see juba nende arvates paratamatu on; veel vähem tahavad nad sellise globaliseerumise vastu võidelda – nad hoopiski arvavad, et me peaksime seda sulandumisprotsessi ise kiirendama ja koguni represseerima neid, kes selle vastu on. Seda on näha kõigi inimõiguslaste, virgiiniawoolfide, sallivuslaste ja teiste renegaatide sõnavõttudes.
Olen selle peale ikka ajalugu meenutanud, kus suurimad inkvisiitorid ja hilisemad massihukkajad ongi olnud need, kes võõraste ideede ja võimude saabudes kogu senise elulaadi ja traditsitsioonid kiiresti, kergekäeliselt ja kuulekalt hülgavad – nemad ei lähe mitte ainult ruttu sissetungija poolele üle, vaid lõikavad kõrid läbi ka neil, kes nendega kaasa ei tule.
Ma arvan, et kõik eesti noored võiks välismaal reisimas, õppimas ja ka elamas ära käia ning seejärel tuleks teha põhimõtteline valik – kas elada oma elu Eestis või võõrsil. Pole hullu ka sellest, kui noored välismaale jäävad ja oma rahva jaoks kadunud on. Peaasi on see, et neist ei saaks reetureid – nende all pean silmas inimesi, kes lõikavad läbi oma juured ja hakkavad ka teiste omi purustama.
Ehk siis – minge võõrsile ja jäägegi, aga ärge tooge siia globalistlikku elulaadi ja võõraid. Jätke oma rahvale võimalus elada eestipäraselt ka siis, kui Toomasest saab Thomas ja Jaanist Ian, Kadrist Cathy ja Marist Mary. Eestis on päris palju neid inimesi, kes ei taha Halloweeni, vaid tahavad Marti joosta, seega hoidke oma kõrvitsad salati jaoks.
Maailm ei hakka kunagi elama ilusa ühtse suure perena – kui seda pole suudetud saavutada tuhandete aastatega inimkonna ajaloos, siis praegugi pole näha ainsatki põhjust, miks see peaks võimalikuks osutuma. Ainus tõeliselt turvaline koht on oma rahva juures.
Teadjad ütlevad, et teise rahva juurde elama minnes on lihtne elada seni, kuni sind külaliseks peetakse. Kui saad omaks, laienevad sinu peale kõik need asjad, mida sulle senini andestati, ja just siis on paljud kodumaale tagasi kolinud.
Valikuid ei olegi väga palju — kas oled oma rahvaga või kõigiga. Mõlemat korraga ei saa.