„See tõeline valgus, mis valgustab igat inimest, oli tulemas maailma. Tema oli maailmas … ja maailm ei tundnud teda. Ta tuli sellesse, mis tema oma, ja tema omad ei võtnud teda vastu.“
Joh. ev. 1:10,11
Oleme jälle jõudnud aega, kus mõtleme valgusele. „See tõeline valgus oli tulemas maailma,“ kuulutab meile evangelist Johannes. Ja selles valguses avaneb meile pilt Petlemmast; sõimest loomalaudas ja lapsukesest, kes puhkab õlgedel. Pilt jõuluvalgusest! Johannes jätkab kahetsevalt, et seda valgust ei võeta vastu. Ja osa maailmast pöörabki selja valgusele. Paljud eelistavad pimedust valgusele, sest pimeduses on kergem toime panna valgustkartvaid tegusid. Seda tehakse nii füüsilises kui ka vaimses pimeduses, kus tagajärjed on praktiliselt alati samad.
Eesti rahvas on pidanud tundma ja taluma palju seda, mida pimedus toob. Ka tänases maailmas näeme seda väga selgelt. Pimedus millegipärast ei kao.
Johannes jätkab ja lisab, et on siiski ka neid, kes eelistavad valgust. Neile, kes ootavad ja otsivad valgust, kinnitab evangelist, saab osaks suurim aare, mida inimene oskab ette kujutada. Nad leiavad ühenduse oma Loojaga, mis on võrreldav lapse ja isa kokkukuuluvusega.
Ma usun, et oleme kõik elanud läbi torme looduses. Taevas tumeneb ja silmapiirile kerkivad süngelt ähvardavad mustad pilved, mis peatselt katavad päikesevalguse ja koos kõuekärgatustega jõuab pimedus meie kohale. Algab raju, kallab vihma. Rahvakeeles öeldakse: sajab nagu „oavarrest“. Looduse ilu hävineb; linnud ja loomad otsivad varju puuokstel lehtede varjus või koobastes ja kaljulõhedes. Maad katab pimedus; kõrvu kostab tuule ulgumine; raskete vihmapiiskade ja rahe mühin. Ka meie — inimesed — otsime varju.
Korraga hakkab kaugel midagi helendama. Me näeme veidi taevasina, mis jõuliselt surub kiirelt rajupilvi eemalduma. Pilve tagant hakkab särama päikesekiir; siis teine ja kolmas. Varsti seisame taas päikesevalguses. Raju taandub, mustad pilved on unustatud. Aga see torm ei ole kadunud. Ta valab oma viha välja mujal inimeste peale. Ainult meie ümber on võitjaks sel korral valgus.
Valgusel, millest räägib evangelist Johannes, on teatud sarnasus looduse raevuka tormiga. Maailmas on alati torme. Tormid ja maru ei kao.
Jõuluvalgus, mida me ootame aasta kõige pimedamal kuul nüüd juba enam kui 2000 aastat, tuli tormide sekka ning sünnitas armu ja armastust. See jõuline valgus ei kaotanud siiski kõiki torme siin maailmas. Ta ei olnud selleks saadetud, et väe ja võimuga kaotada maailmas kõike raevutsevat. Andestav armastus, rahu ja lootuse julgus kaotaks kõik oma mõtte, kui neid surutaks tõrkuva ja kainilikkust kummardava inimese südamesse. See valgus, mis langes Petlemma väljadele, karjaste juurde ja säras sõime ümber, oli saadetud neile, kes otsisid „tõelist valgust“. See ei olnud sunduseks ei Heroodesele ega Pontius Pilaatusele. Nemad ja nende-taolised raevutsesid paratamatult edasi ja teevad seda saatanlikus pimeduses praegugi. Aga need, kes tõeliselt otsisid, need ka leidsid. Neile anti võimalus seda leida ja sammuda eemale tormitseva taevalaotuse alt.
Seda kõike annab meile jõuluvalgus. Kui astume vaimselt ja tõelises usus Petlemma sõime juurde, vabaneme kõigest, mis meid rusub ja rahutust tekitab, kuigi me tajume raevutsevaid torme edasi — nii füüsiliselt kui vaimselt.
Kutsume teisigi kaasa, kui asume taas käesoleval aastal oma südames vaimsele teele Petlemma suunas, et jätkuvalt leida kinnitust selles „tõelises valguses“, mis on tulnud ja alati on tulemas maailma.
Selleks soovin kõikidele õnnistatud jõulupühi! Ja rahu, mida leiame Petlemma sõime juures ning seal kiirgavas jõuluvalguses!
Tõeline valgus
Eestlased Kanadas | 16 Dec 2005 | Udo PetersooEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
