Venemaa presidendile Dmitri Medvedevile alluv ajaloomälu nõukogu esitas hiljuti dokumendi, milles räägitakse totalitarismiohvrite mälestamisest ning rahvuslikust leppimisest.

Ehkki tegemist on vaid soovitusliku programmiga, mille punktid vajavad veel täpsustamist või seadusandlikku “kuube riietamist”, võib seda pidada esimeseks sammuks õigel teel. Dokumendi sissejuhatuses öeldakse: “Vene ühiskond ei saa liikuda moderniseerimise suunas, kui ühiskondik teadvus ei võta omaks Venemaa traagilisi kogemusi 20. sajandil. Rahvuslik eliit koos kogu ühiskonnaga peab tundma kodanikuvastutust ajaloo ees. Kuid see vastutus /…/ ei teki, kui salata mitte ainult välismaailma, vaid ka meie endi eest, mida me rahvas endaga tegi 20. sajandil.”

Paradoksaalne on nõukogu seisukoht, et peamine pole mitte nende venelaste süüdistamine, kes panid toime genotsiidi ning rikkusid rahva moraali ning usu, vaid ohvrite mälestamine. Seega siis mitte just täielik kodanikuvastutus ajaloo ees – koletute kuritegude toimepanijaid ei kavatsetagi tuvastada. Seetõttu tekib küsimus, kas praegune suunamuutus on üldse siiras? Tartu Ülikooli (TÜ) politoloogi Karmo Tüüri sõnul kõlab ajaloomälu nõukogu töörühma ettepanek tunnistada ametlikult Nõukogude režiimi kuritegusid õilsalt, kuid ta ei soovita võtta ühtki poliitilist dokumenti puhta kullana, sest soov distantseeruda Stalini režiimist on aastaid olnud nagunii Kremlile omane. Tüür kahtleb ka meediakära põhjustanud dokumendi autentsuses.


Dokumendis käiakse välja idee endiste N. Liidu mõjusfääri kuulunud maade (eraldi on nimetatud ka Balti riike) vaimse ühendamise võimalusest ühise traagilise kogemuse tunnistamise kaudu, kuid rõhutatakse eriliselt Venemaa kannatusi: “Selle peab algatama Venemaa kui suurim totalitarismi üle elanud kannataja. Tunnistades, et “kogu Venemaa oli suur Katõn” /…/ võib meie maa pälvida kõigi normaalsete riikide ja rahvaste austuse.” Just selle kivi alla nähtavasti vähk maetud ongi – autokraatne Venemaa soovib saavutada demokraatlike riikide lugupidamist.
Postimehe 28. märtsi juhtkirjas küsitakse, kas Venemaa muutub ja kas temast võiks tulevikus saada usaldusväärne koostööpartner. Selleks tuleks Moskval kõigepealt avada arhiivid ja anda ajaloolastele võimalus selgitada kogu tõde kommunismikuritegude kohta, millele ka kõneaaluses dokumendis viidatakse: “Hädavajalik on lõpuks muuta avalikuks arhiivid, et mitte enam varjata iseenda eest kohutavat tõde kuritegude kohta, mida meie maal on toime pandud. Tõe varjamisega häbistame ise ennast ja seostame end totalitaarse režiimiga.”

TÜ rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo näeb vastuolu ajaloonõukogu ettepanekute ja peaminister Vladimir Putini arvamuse vahel, mille kohaselt NSVL-i kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Kas siin on tegemist järjekordse mõraga Medvedev-Putini tandemis või on Kremlis tõesti üheselt taibatud kommunismikuritegude tunnistamise möödapääsmatust, selgub tulevikus.

Märkmed: