1944.a. sügisel põgenes sõja jalust kümneid tuhandeid inimesi Eestist, nendest Pärnu kaudu umbes 10,000. Pagulasi, kes jõudsid Rootsi, kutsuti põgenikeks ja Saksamaale jõudnuid DPdeks (displaced persons). Paljud 1944. a Eestist lahkunuist ei näinud enam kunagi Eestit ega omakseid, kes jäid kodu hoidma.
Kuigi kõigil oli enam-vähem ühine südamevalu ,,Minna ei taha, kuid jääda ei saa“, on siiski igal põgenejal on oma lugu.
Ilse Vuht Meere mäletab: Pärast Tartu langemist kartsid kõik venelaste pealetungi ja inimesed põgenesid paaniliselt. Isa Hendrik Vuht korraldas, et ta abikaasa Anni, nende tütred Vilma ja Ilse jõudsid parajasti Tallinna sadamasse ja said saksa laatseretlaevale. Ilse oli selleks ajaks abielus Kirill Meerega, keda kutsuti Kiiraks. Nende kolm väikest poega olid Ilsega samuti sel saksa laeval, Kirill ise jäi maha ja temaga kohtus Ilse alles Saksamaal. Ilse olevat tugevasti sõdinud, et nende lapsevanker laevale kaasa sai toodud. Vanker oli hiljem suureks abiks metsast kaigaste ja küttepuujuppide koju toomiseks.
Ilse Vuht Meere 106-aastaselt, snd 5. juunil 1918.
Hendrik oma tuttavatega põgenes äri-veoautoga läbi Läti, samal ajal kui sakslased taganesid. Riia ümbruses käis suur lahing. Hirmunud autojuht tõmbas kuue taskust püstoli välja ja ähvardas kõiki maha lasta. Ta ei tahtnud kaugemale sõita, hirm oli nii suur. Hendrik tõmbas oma mantli hõlmad lahti ja ütles: ,,Ma suren parem siin kui kuskil Siberis.“ Asi lahenes ja lõpuks jõuti Saksamaale. Seal auto konfiskeeriti.
Ilsel oli kooliõde Lübecki kandis ja pere suunas end sinnapoole, hoolimata sõjaaegsetest raskustest.
Pärast sõda elasid nad Briti sõjaväe barakkides ja hiljem sakslastelt konfiskeeritud majades Blombergis. Toitu sai peamiselt supiköögist. Ilse oli sunnitud mustal turul käima, et müüa USA abipakkidest saadud šokolaadi ja suitse, et muretseda lisatoitu oma lastele. Hendrik kauples ühelt kohalikult talumehelt kaks vana hobust, keda ta välja üüris munade, piima ja muu vajaliku vastu. Elu oli raske, ümberringi olid pommitatud varemed ja nälg.
Kui sõda lõppes, oli ainuke lootus uuesti elu alustamiseks Saksamaalt kaugele pääseda. Lääneriigid vajasid tugevaid noori mehi kaevanduses ja metsatööl. Ilse abikaasa Kirill allkirjastas Kanada riigiga talutöölepingu 1947. aastal. Perel lubati aasta hiljem järele sõita, siis kui Kirill oli piletiraha kõigile viiele teeninud.
ÜEKNi Suurpõgenemise Toimkonna initsiatiivil püstitatakse tänavu septembris, suurpõgenemise 80. aastapäeval Pärnu jõe äärde mälestusmärk, et meenutada elu muutnud sündmusi meie ajaloos kaheksa aastakümmet tagasi. Mälestusmonument, mille valmistab kunstnik Elo Liiv, valmib toetusannetuste toel.
EERO Canada on Pärnu projekti Kanada partner. Kanada siht on koguda $15,000; seni on laekunud EERO arvele NBCU-s $7,100 tänu lahketele annetajatele. Austraalias, kus on palju vähem eestlasi, on kogutud umbes kaks korda nii palju annetusi kui Kanadas.
EERO Canada kaudu tehtud annetused ($25 ja rohkem) on tulumaksust mahaarvestatavad.
Mari Ann Tammark, EERO Canada esimees
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
emr28 Jun 2024 04:16
"... Then, in 1965, at age forty, Ruuben was finally able to return to Estonia. But he was disappointed to realize that the world had changed without him. His sister, whom he had last seen when she was six, met him with two children. And even worse was the fact that most of those in their twenties knew nothing of the deportations, political arrests or the Forest Brothers’ resistance. “Carefully, with ironclad consistency, the Soviets had successfully brainwashed people. They weren’t allowed to know anything about freedom, so anything mentioned in literature, on monuments – not to mention people themselves – had to be totally destroyed. Even as babies were learning to speak, they were told about Stalin, his accomplishments, and that we were indebted to him.”
“Older people who did remember were afraid to even whisper, since any wrong word would return them to the slave camps. So, I took it upon myself to explain what had actually happened to those whom I met, so that they could be enlightened. Such nice discussions led the authorities to ask me whether I wanted to return to the camps. I responded that I had said nothing wrong. They claimed I was harassing people. I said that was their problem, and that I’m not a criminal, I haven’t attacked anyone. But times had changed in 1967-1968, and I continued to share facts until the Baltic Chain and Singing Revolution, when the feelings of unity and desire for freedom came alive.”