Kunagine uhke Vahtralehemaa poliitiline kaubamärk, liberaalsus ning Liberalide partei, on kannatanud viimastel aegadel päris korralikult demograafiliselt muutuvas maailmas. Mitte ainult ei alandatud föderaalselt parteid viimastel üleriiklikutel valimistel, kus Stephen Harperi konservatiivid saavutasid ülekaaluka enamusvõidu, vaid neid on Ottawas traditsioonilisest opositsioonipartei rollist kolmandale kohale tõugatud. Noorte kanadalaste tähelepanu on köitnud sotsialistide NDP energilisus ja uljad lubadused, mida aga turumajanduse reeglite järgi ei saa vist üksi rühmitus läbi viia. Ka otsivad Liberalid mõnda aega enesele uut föderaalset juhti; Justin Trudeau kandidatuur paistab olevat vaid kuulsa isa nimel liuglemine, realistliku platvormi pole hetkel temalt näha ega ehk isegi oodata.

Provintsitasemel on pilt märksa mannetum. Vaid Kanada väiksemas provintsis, PEIs on liberaalne enamusvalitsus. Riigi kolmes suurimas provintsis – nii rahvastiku kui maa-alaga arvestades – on asi kurb. Äsjasel Québeci valimisel kaotas Jean Charest mitte ainult valimised separatistidele, vaid ka oma isikliku mandaadi. Briti Kolumbias, kus on valimised 14. mail 2013 a. väljakuulutatud, on peaminister Christy Clark turmtule all, prognoositakse ka tema valituse langemist. NDP juhib seal praeguste gallupite järgi 49% toetusega, Clarkil on valijatest vaid 26% poolehoidu.

Ning Ontarios, kus kõigub vähemusvalitsus, on olukord eilsest saadik tõsise küsimärgi all. Peaminister Dalton McGuinty, kellel varem kaks enamusvalitsust võidetud, suutis ainult ühe parlamentaarse koha võrra valitsusekeppi käes hoida, ja nüüd teatas, vaid aasta aega pärast viimaseid valimisi, et astub tagasi. Samas astus McGuinty vajaliku aga poliitiliselt ara sammu, sulgedes Queen’s Pargis provintsiparlamendi selle ajutise laiale saatmisega, kuni valitakse uus parteiliider. McGuinty täidab seda kohta otsuselangetamiseni, ning poliitiliselt on see samm täitsa moraalne (ka Harper tarvitas seda nippi Ottawas kui tal oli vähemusvalitsus) aga eetiliselt on see must mäng, kuna otsused jäävad langetamata, skandaalid pühitakse vaiba alla, ja status quo’ga peavad nördinud maksumaksjad mitu kuud, uue aastani arvestama

Juba keerlevad kuulujutud, et McGuinty kavatseb Ottawa tühimikuga arvestades föderaalse parteijuhi kohale kandideerida. Kuid kui ta aga Ontarios toime pole tulnud globaalse masu järgselt, kuidas võiks arvatagi, et ta suudaks vastutuult liikudagi, taastada partei kunagise oreooli?

Pealekauba jätab McGuinty kahtlase pärandi. Kuigi ta enese maine on olnud skandaalidevaba, pole tema valitsus sugugi nii kergelt pääsenud. Selle nädalase otsusega on tähelepanu projekteeritava maagaasijõul elektrijaama ümberasutamise küsimus päevakorrast pääsenud. Otsus, mida McGuinty eelmiste valimiste eel langetades, tulles ühe valimisringkonna soovidele vastu, sellega ka tagades vajalikku ühekohalist võitu, läheb maksumaksjale umbes $700 miljonit maksma.

Kui lisada Liberalide tervishoiupoliitikas astutud kulukad väärsammud, siis ei saa kuidagi positiivselt McGuinty ajastule vaadatagi. Enamusvalitsusejuhina surus ta läbi kurikuulsa tervishoiutulumaksu, mida kavalalt teisaldamiseks, elik “transferiks” nimetati. Ontario tulumaksu lehte täites peab sissetuleku järgi protsendi maksma tervishoiu kulude korvamiseks – kas oled arsti juures käinud või mitte, haiglaravi sel aastal vajanud. (Otsa, palun ütelge, miks peaks maksumaksja ambulantsisõidu eest maksma? See on ju hädaabinõu!!) Kahelda võib, kas need rahad tervishoiuministeeriumisse jõuavadki. Ning kui lisada miljardeid maksma läinud eHealth (ikka lahendamata) ja ORNGE skandaalid, siis pole Daltonil kuhugi pugeda.

Kui valijad teda kui haridusele keskenduvat poliitikut ta esimesel valimisel uskusid, siis tänaseks on vahekord õpetajate ühingutega ja valitsuse vahel päris vaenulik. Kõrgkoolid on ülekoormatud, õppemaksud ainult suurenevad. Keskklass ei suuda enam oma lapsi ülikooli saata ilma ränkade väljaminekuteta. Hetkeseisus peavad Liberalid sõlmima arstidega uue lepingu –olles häbematult juba teatanud, et kavatsevad jubagi ülekoormatud, alamakstud perearstide sissetulekut vähendada (viimased on riigi küüsis kui sissetulekuga arvestades, olles samas iseseisvad ettevõtjad, oma kuludega, kelledel puudub riigitööliste – ja poliitikute - rammusad hüvise- ning pensioniplaanid).

Samuti on spetsialistidele kammitsaid asetades piiratud nende vabadust patsientide eritestidele edasisaatmisel. Teama jubagi, et ooteajad on pikad, ja haiglas on ülekoormatud arstid, kirurgid, õed samuti teevad tohutuid ületunde. Süüdi on siin mitmeti tavakodanik, kes ootab tasemel tervishoiuteenusied ja ei lepi alati tohtri diagnoosiga, otsides teiselt neid sõnu, mida nad kuulda soovivad. Selline see mugavusriigi kodaniku elu paraku on. Andke enamat, ning kohe, ma ju maksan selle eest!

Terake tõde selles viimase lauses ongi. Fraser Instituudi andmete järgi rügab keskmine Ontario elanik pool aastat tööd, et oma makse ja elamiskulusid maksta, alles juulis saab hakata oma tuleviku, laste kõrgkoolituse ning pensionite peale mõtlema hakata.

Karta on samuti, et provintsi uusdemokraadid NDP Andrea Horwathi juhtimisel pääsvad kui mitte opositsioonirolli siis isegi valitsusse, arvestades oraanzhi lipu all võtilevate sotsialistide edu ning hetkepopulaarsusega.

Kaugelt vaadates ei oska muidugi arvata, mis peale isiklike tegurite sundis McGuinty‘t otsustama, et Queen’s Pargis on tema päevad loetud. Küünik võib arvata, et poliitikud ju alati tahavad enesel heal ajal lahkuda, sellega vältides poliitilist vastutust ning isiklikku häbiposti asetamist. Teadmine, et suhteliselt noore mehena (aastal 1955 sündinuna) võib ta rahulikult asuda oma riigipensionil elama, ning nagu ta varajasem eelkäija, Bob Rae, kes 1980-tel NDP valitsusjuhina Ontario tagurpidikäiku asetas, fööniksina tuhast tõusta pärast seda kui Trudeau juunior läbi kõrbeb ja siis kaaluda Ottawa poliitikasse astumist. Või mine tea, ehk vahetab parteikuuluvust, ka seda on pettunud maksumaksjad siin riigis enne näinud.

Üks asi on selge. Liberalide firmamärk pole kunagi riiklikult niisuguses madalseisus olnud kui tänapäval, ja selles on süüdi ainult poliitikud ise, kes enam pööbliga pole häälestatud, samal lainepikkusel. Huvitav, mida uus aasta nii Ontarios kui Briti Kolumbias riigile toob.

Märkmed: