(ja pöördub lähiajal) Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletuse eel mitmete meie ühiskonna liikmete poole järgmiste küsimustega:

1. Miks või kas üldse peaksid välismaal elavad Eesti Vabariigi kodanikud osalema k.a. septembrikuus toimuval rahvahääletusel Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise küsimuses?

2. Kas Eesti kaotab Teie hinnangul jaatava hääletustulemuse ja Euroopa Liiduga ühinemise korral oma iseseisvuse?

3. Kuidas võiks Euroopa Liiduga ühinemine (või mitteühinemine) Teie arvates mõjutada lähiaastatel Eesti majanduse, kultuuri ja keele arengut?

Siin on esimesed vastused.

Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees Avo Kittask:


1. Peale sõda pages Kanada eestlaskond Euroopast sellepärast, et siin oli ja on ikkagi võimalik vabalt avaldada, säilitada ja viljeleda kõiki eesti rahvust puudutavaid rahvuselemente. Oleme ju ikka veel Eesti kodanikud. Üks Eesti kodakondsuse rakendamise tähtsam kohustus on hääletussedeliga avaldada oma arvamust igal korralisel Eesti Vabariigi rahvahääletustel. Seda oleme Kanadas teinud igal rahvahääletusel.

Põhiline demokraatlik printsiip, nagu hääleõigus, aitab Eesti kodanikul Kanadas hoida oma indentsust ja määrata koos kõikide Eesti kodanikega üle maailma Eesti uusi tuleviku rahvusvahelisi suundi.

Euroopa Liiduga ühinemisega seotud rahvahääletus on nüüd ees. Meil on antud võimalus seda küsimust kaaluda ja siis otsus langetada. Meid on maailmas vähe — iga hääl on tähtis ja loeb. Osaleme kindlasti. Jääme eestlasteks!

2. Eesti rahva hävitamine ja vallutamine on ajalooliselt olnud mõnede meie naabrite, lähiminevikus eriti idanaabri, ambitsiooniks. Vaatamata sellele, et meid on tapetud, vägistatud, küüditatud ja kütkes hoitud sunniviisil, oleme visalt taaselustunud ja isegi kosunemisteel taasiseseisvunud rahva ja riigina. Sellisel masendaval ajalool ei tohi lasta korduda.

Liitlastega vabatahtlik kooselamine Euroopa peres, kus leidub ka teisi kannatanud rahvaid, on soodsam ja turvalisem, kui oodata üksinda suurt karu Peipsi tagant.

3. Eestlane on küllatki tugeva iseloomuga ja sihikindla aruka mõtlemisviisiga, nii ekspluateerib ta kõik välised hegemoonilised mõjud positiivselt ja kasutab need ära oma tugevdamiseks.

Eestlaskonna ülesanne välismaal jääb ikka samaks: olla alati valmis kodumaa abistamiseks, kas ta osaleb Euroopa Liidus või mitte.


Eesti Vabariigi aupeakonsul Kanadas Laas Leivat


Demokraatlikult valitud EV parlament on andnud Eesti kodanikele võõrsil võimaluse ja sellega ka kohustuse osaleda sellistes protsessides. ELiga ühinemise referendum on sama tähtis selles poliitilises dünaamikas kui riigikogu valimisedki. Kui parlamentaarsete esindajate valimine paneb meid tegutsema, siis suuname mõtted Eesti paremale tulevikule. Samuti soovime eelseisval ELi referendumil oma hääletamisega Eestile arengut paremuse poole.

Iseseisvuse kaotamise teemat on rohkem käsitletud kui ühtki teist küsimust selles aastatepikkuses debatis — tihti liialdatult ja hüsteerilisel kujul. On äärmiselt absurdne väita, et Eesti on äsja vabanenud ühest liidust ja nüüd mõtlematult tungib teise. Rahvusvahelised lepingud, kas bilateraalsed või multilateraalsed, tähendavad teatud iseseisvuse kaotamist, et täita kirjapandud kohustusi. Eestil on selliseid lepinguid hulgaliselt. Eesti kaotab või koguni saab juurde nii palju iseseisvust, vähemalt rahvusvaheliselt, kui ta oma diplomaatia ja poliitiline osavus suudab korraldada. Kontseptsioon, nagu „föderalistlik” riikide ühendus, on kadunud Euroopa põhiseaduslikust lepingust. Kas ELi sees või väljas, peab Eesti kohandama oma seadusandlust ELiga. Isegi senini ühinemata ja jõukas Norra on oma reeglistikku kohandanud ELi 5000 direktiiviga. Väljajäämisega võib Eesti tõenäoliselt kaotada vähemalt poliitilise ja majandusliku iseseisvuse. Venemaa ei lase ju kaua eksisteerida võimuvaakumit oma külje all. See täitub kiiresti senini mitteihaldatud ida investeerijatega. Olles isolatsioonis, suunavad potentsiaalsed investeerijad oma ressursid hoopis Eestist paremini kindlustatud naaberriikidesse. „Ei” viib raha teise kohta. Majanduslik stabiilsus on olulisim osa riikliku iseseisvuse realiteedis.

Majandusest olen kommenteerinud. Kultuur ja keel kestavad vaid arenedes. Nende arengu eelduseks on rahvuse võime mõjutada kultuuritegureid väljaspool oma etnilisi ja riigi piire. Kui mudeliks võtta teisi väikseid riike, kes on ELis olnud aastaid, siis näeme, et rahvuskultuur on nendes jõuliselt säilinud. Rahvusvaheline mõju ulatub kultuurile ja keelele üle riigipiiride, olenemata majanduspoliitilistest allianssidest. Olen veendunud, et ükski analüütik, kes on süvenenud ELi keerulisse problemaatikasse, poleks võimeline prognoosima igast aspektist väljajäämise või ühinemise tagajärgi.

Märkmed: