(ja pöördub lähiajal) Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletuse eel mitmete meie ühiskonna liikmete poole järgmiste küsimustega:

1. Miks või kas üldse peaksid välismaal elavad Eesti Vabariigi kodanikud osalema k.a. septembrikuus toimuval rahvahääletusel Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise küsimuses?

2. Kas Eesti kaotab Teie hinnangul jaatava hääletustulemuse ja Euroopa Liiduga ühinemise korral oma iseseisvuse?

3. Kuidas võiks Euroopa Liiduga ühinemine (või mitteühinemine) Teie arvates mõjutada lähiaastatel Eesti majanduse, kultuuri ja keele arengut?

Vastab Tartu College'i president Elmar Tampõld:

1. Hääletame!

Võiks vast alustada nii, et demokraatia on ainuke riiklik valitsemise viis, kus ühe ühiskonna liikmed näitavad korduvalt rahvahääletuste kaudu tingimusteta tunnustust kehtivale korrale — demokraatiale. Valik/võim on rahva käes! Eesti Vabariigi kodanikelt oli see võimalus, õigus ja kohustus pikaks ajaks ära võetud. Eesti kodanikele välismail, eriti nendele, kes lahkusid Eestist põgenikena — mitte Eesti Vabariigist, vaid okupeeritud maalt, on nüüdne osalemisvõimalus tõendiks meie riikluse järjepidevusest.

Mittehääletamisega näitaksime hoolimatust ja ükskõiksust oma sünnimaa saatuse vastu niivõrd tähtsas küsimuses kui seda on kuulumine Euroopasse! Jätaksime end ainult hea elu otsijateks.

14. september 2003 ei ole uue valitsuse, parteide; ei ka kohalike elu- ega maksumäärade valimise päev — see on piiride paikapanemise päev. See hääletus otsustab, kuhu Eesti kuulub — ja seekord on see meie endi teha!

2. Iseseisvus

Me peame nägema ja tunnetama, et Euroopa Liitu astudes (ja NATOga liitudes) saab Eesti lõpuks oma riiklikule iseseisvusele garantii ja kaitse. Esimest korda ajaloos ei tulda Eestit vallutama, ümber rahvustama (ja rahustama) ega uute ideoloogiatega immutama, vaid teda kutsutakse rahvusriikide perre.

„Ei ole üksi ükski maa!“ Üksinda ja erapooletuna püsisime ja püsiksime jälle ainult lühikest aega. Ühe väikeriigi geograafiline asukoht on ka ta ajalugu!

Juriidilistes ilukõnedes iseseisvuse puhtusest komistaksime küll mõne paragrahvi otsa — peab ju oma liitlasi mõnevõrra arvestama, aga võtame abiks tõelise elu näitajad ja mõistliku mõtlemise. Euroopa Liit on oma praeguses suuruses juba aastaid töötanud; kas ükski liikmesriik on selle aja ajooksul oma iseseisvusest midagi kaotanud, kas õiguslikult või rahvuslikult? Sõdida omavahel ei kavatseta; piiride pärast ei tülitseta; hügieeni- ja korranõuete vastu ei tohiks keegi olla. Kas on iseseisvus hädaohus, kui riikidevahelistes läbirääkimistes jälgitakse pädevaid norme ja jõutakse kokkuleppele? Demokraatlike õigusriikide väärtuste tase on Euroopa Liidus kehtestatud. Loomulikult tekib ja kasvab sarnanemine koos elustandardite lähenemisega naabermaadele. (Rahvusvahelistes liiklusmäärustes on Eesti juba Euroopa standardil — on sellega kaotatud iseseisvust?)

Kas meie liitumiskokkulepped on nii head kui me ise oleme? Peale kivisse raiutud kümne käsu ei ole maailmas seadust, määrust, kokkulepet ega pakti, mida ei ole muudetud või kohandatud. Aegunud seadused asendatakse.

Brüsselis öeldavat, et suur osa seadustest otsustatakse lõunalauas. Eesti on lauda kutsutud ja nüüd juba õiguslikuks kaasarääkijaks kõikides Euroopat kujundavates küsimustes.

3. Majandus, kultuur, keel — teisisõnu — EESTI ELU

Kardan, et üldiselt ei püüta rõhutada ja küllap ei mõistetagi hariduse- ja kultuuritegevuse otsest olenemist majanduslikust toimetulekust — saavutustest. Sotsiaalala korraldustes näeme seda sõltuvust ilmsemalt. Võime aga juba ühe inimpõlve mälu ulatuses tuua näiteid, kus majandusliku heaoluga ühtus ka kultuuri õitseng. Samal ajal võime ka näha, et tühi kott ei seisa püsti. Tuleviku Eesti haridus- ja kultuurielu istub majandustegevuse uksepakul. Euroopa ja eriti Euroopa Liidu majanduspoliitilised, kapitalismi ja turumajanduse eelised tapsid lõpuks sõjajärgsete teisitimõtlejate mõjud; nende olemine isegi Euroopa südames oli üks põhjusi Euroopa Liidu sünniks. Soovitav oleks muremeelsetel tutvuda Euroopa Liidu alusepanijate püüdlustega, eriti nende kunagiste muredega! Ei ole üldse juhus, et jõudude tasakaal Euroopas sai praeguse seisu! Tänane liit on suurte sammudega kaja.

Eesti ainuke tee on edasi liikuda — ja stardist ongi juba väljutud kaunis radikaalsete sammudega, võrreldes sellega, kuhu Nõukogude süsteem neid jättis. Ainult Euroopa Liidu majanduspoliitikasse haakudes tagatakse vajalik stabiilsus. Jäädes liidu aia taha, nagu skeptikud soovivad, katkeks Lääne kapitali sissevool üleöö. Eesti jääks üksi oma noorte oskustega vene kapitalile üle ujutada. Koos rahaga tuleb keel ja meel.

Eestis on ainult 650.000 palgasaajat/maksumaksjat (neist 150.000 riigametnikku). See üldmajanduslik kanne ei suudaks niipea üles ehitada toetavaid struktuure ega tõsta elatustaset mitte kunagi okupeeritud naabermaade nivoole (ja maa kaotaks kõik helgemad pead!).

Eesti on juba saanud nimetamisväärseid toetusi. See kirjutatakse kõik oma toimetulekute arvele. Kui see kõik „Ei“ hääletamisega lõpeks, ei leiduks 15. septembri hommikul terves maailmas mitte ühtki kaastundlikku südant!

Keele ja kultuurielu mõtisklustes leiaksime tuge tagasivaates ärkamisajani. Kui me kõigest, mis Eesti maa ja rahvaga on juhtunud, oleme sellisena välja tulnud kui me oleme — mida peaksime siis nüüd kartma? Muide, ka iive on majanduse laps!

Ühelgi Euroopa Liidu riigil ei ole kavatsust oma rahvuslikku omapära ära anda ega seda sunniviisil laiendada. Eks Euroopa jääb ikka ka enam-vähem Euroopaks (ja ainult rahvuskultuurid suudavad väljast tulevale massikultuurile vastu seista).

Teeme oma osa — aitame Eestil olla Euroopas — HÄÄLETAME „JAH“!



Vastab Eesti Vabariigi Ottawa Suursaatkonna ajutine asjur Argo Küünemäe:

1. Esimese küsimuse vastus sisaldub põhimõtteliselt juba Teie küsimuses. Nimelt on igal Eesti Vabariigi kodanikul teatud õigused ja kohustused olenemata sellest, kas ta elab parasjagu Eestis või mõnes teises riigis. Kodaniku õigused ja kohustused tulenevad Eesti Vabariigi Põhiseadusest, mis on meie riikluse alusdokument, ja igal vähemalt 18-aastasel Eesti kodanikul on õigus hääletada. Kas see on ka Eesti kodaniku kohustus? Õiguslikult muidugi mitte. See kuulub juba moraali valdkonda ja siin ei tahaks libedale teele astuda ning moraalseid kohustusi määratlema hakata.

Olles kõigest kolm nädalat Kanadas, on imekspandav, kui informeeritud on siin alaliselt elavad eestlased Eestis toimuva osas, iseasi on tunnetuslik pool, mis tekib eelkõige siis, kui Eesti argipäevamuresid tunnetad igapäevaselt iseenda turjal Eestis elades. Viimased küsitlused näitavad, et üle 60% küsitletuist toetavad liitumist ja see on fakt, mida ei saa tähelepanuta jätta.

2. Mis puutub Eesti iseseisvuse kaotamisse, siis siin oleks vastus „EI”, kuid seda EI-d tuleb vaadata laiemalt, sest maailm ja elu ise ei ole nii ühemõttelised kui sõnad seda tihtipeale on. Tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonna arengutaseme ja kooseksisteerimise põhimõtete juures on minu arust ilmselge, et isolatsioonis olemine ei vasta meie riigi ja kodanike ootustele ning vajadustele. Peame kindlasti siinjuures arvestama aja ja ruumi faktorit, milles me oleme ja mis meid ümbritseb. Jagades teiste Euroopa riikidega põhiväärtusi ja sarnaseid huvisid, annaksime omariiklusele täiendava arengukindluse, kuigi sõna “LIIT” võib ja tekitabki (minevikuga seostuvalt) ebameeldiva assotsiatsiooni. Euroopa Liidus on peagi üle 20 riigi, kes globaliseeruva ja üha rahvusvahelistuva maailma võimalustele ning väljakutsetele on otsustanud kindlapiirilise koostööga vastu astuda. Sealjuures kübetki iseseisvust kaotamata, kuid tubli annuse enesekindlust ja mõjuvõimu juurde saades.

3. Kolmas küsimus on ühe tubli poolepäevase diskussiooni teema ja kahe sõnaga on sellele väga raske vastata, aga üks on kindel – majanduslikult on mitteliitumine äärmiselt kahjulik. Selle tõestuseks on fakt, et EL loodi majanduslikel kaalutlustel ja seda eesmärki on ta kuhjaga ka täitnud. Vaadakem liikmesriikide elatustaset. Eesti riik ja rahvas on küll tragi ja töökas, kuid mitte nii tragi, et korvata muust maailmast ja eelkõige lähimaist naabritest majanduslikus, poliitilises ja sotsiaalses mõttes eristumist, pidades silmas meie ressursinappust igas mõttes ja okupatsiooniaastail akumuleerumata jäänud varasid. Euroopa Liidu majanduslikust edust, elatustasemest ja arenguväljavaadetest saab osa ikka ainult Euroopa Liidu liikmena.

Mis puudutab kultuuri ja eesti keele arengut, siis loomulikult avarduvad ka nende väljavaated. Ainuüksi tähelepanu, mida eesti keel saab uue ELi ametliku keelena, toob eesti keele oskajaid juurde sadades või tuhandetes. Aga keel ja kultuur mõlemad on sellised alad, kus suhtluse avardumine toob vastastikuse rikastumise. Ja kumbki ei tohi jääda paigale tammuma.


Vastab Toronto Eesti Seltsi esimees Toomas Merilo:

1. Kas peaksime või isegi „tohime" hääletada ELi küsimuses?

Juba aastal 1992 tõstatati küsimus, kas Eestis „mitte resideerivatel kodanikkudel“ (loe: väliseestlane) peaks olema õigus hääletada.

Minu isiklik arvamus on selline: Eesti Põhiseaduses esineb üsna selgelt mõiste „Eesti Vabariigi kodanik“.

Kodakondsus pole siin mitte jaotatud kahte eriliiki — esmajärguline / teisejärguline.

Eesti valitsus kutsus üles kõiki Eesti kodanikke hääletama. Tungiva põhjuse puudumisel peaksime sellele soovile vastu tulema.

2. Iseseisvuse küsimus

Iga riik, kes on teis(t)ega mingisuguse lepingu sõlminud, on oma tulevastele otsustele teatud piirangud teinud. Ühesõnaga, vabatahtlikult oma suveräänsust osaliselt piiranud, et midagi soovitavat teostada.

ELi astumine on sisuliselt laiahaardeline lepingute võrk, kus kõik osapooled võtavad endale kohustused teatud valdkondades, et saavutada midagi väärtuslikku kõigile.

Demagoog võiks ütelda, et suveräänsus on must valge, et ollakse iseseisev või ei olda.

Tegelikult, maailmas on küllaltki nähtusi, kus iseseisvus täielikult puudub, kuid täielik iseseisvus, kus miski ei sõltu teistest riikidest, kus ühtegi lepingut pole tehtud, kus ollakse täiesti isoleeritud teistest — on ettekujutamatu.

Selles kontekstis oleks äärmiselt veider öelda, et liitumisega nagu kaotaks Eesti oma iseseisvuse. Ei kaota.

3. Areng majanduse, kultuuri ja keele aladel
Liitumine tugevdaks majandus-sidemeid Eesti suurima turuga ja tagaks kasvu.

Mitteühinemine aga vastupidist. Eriti ohtlik oleks, kui kõik teised kandidaatriigid on „Jah“-poolel ja Eesti üksipäini „Ei“-poolel. See annaks kohe tunda.

Kultuuri küsimuses tunnen end nii ebapädevana, et jätaksin vastuse võlgu.

Mis puutub eesti keele arengusse, siis ainult nii palju: oma laastava töö on ära teinud Hollywood, Intel, Internet ja Microsoft. On raske ette kujutada, et ELiga liitumine muudaks olukorda oluliselt ühes või teises suunas.

Lõpetuseks sooviksin mainida, et ülaltoodud vastused on ühe tavakodaniku arvamused ... muud midagi. Eksperdid sõdigu oma vahel.

Märkmed: