Suure populaarsuse saavutanud ja filmitud teose „Tõrjutud mälestused“ autorit Imbi Paju intervjueerib Velly Roots. Autori sõnul on paljud pagulaseestlased talle rääkinud, et alles tema filmi nähes mõistavad, mis Eestis tegelikult juhtus.
Torontost Eestisse elama asunud vaimulik Vello Salo väidab, et Soome kaitseväe koosseisus võidelnud JR-200 rügemendi ajalugu pole piisavalt uuritud ja küsib: kes kirjutaks soomepoiste ajalugu edasi?
Moskva taktikat Balti riikide suhtes suure sõja eelõhtul analüüsib ajalooprofessor Heino Arumäe. See oli äärmiselt salakaval. Lõppeesmärgile läheneti etapi kaupa ning seda püüti viimase võimaluseni varjata nn rahvavabariikide loomise sildiga.
Vaino Kallas refereerib tagasivaadet 1939. aastasse, mis pärineb Saksamaa Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi osakonnajuhataja Peter von Kleisti memuaaridest. Need on kirjutatud aastal 1946 ning avaldatud eesti keeles Uppsalas 1952. aastal pealkirjaga „Mahamängitud võit“.
Kaja Toikka tuletab rahvale meelde, et ka Ida-Virumaa on Eestimaa ja mitte vaid venelastele kaotatud Eesti kirdenurk, kust tooraine ja tootmise mõttes tuleb võtta mis võtta annab, kust aga inimlikus mõttes on parem eemale hoida. Sama autor kirjutab emakeelepäeval, 14. märtsil Lüganusel korraldatud murdekeele konverentsist pealkirja all „Kõige ilusamb on ikke oma kodu kiel“.
Keeleteadlane Helgi Vihma meenutab oma ema Auguste Stiefermann-Stambergi eluteed keerukatel aegadel. Elupõline kooliõpetaja pääses küll imekombel 1949. a. suurküüditamisest, kuid kulaku tütrena kaotas õpetaja õigused, mis talle hiljem siiski õpetajate puuduse tõttu tagasi anti.
Enn Tarto heietab mälestusi aastast 1987, mil ta Kutshino surmalaagrist Tallinna Patarei vanglasse ülekuulamisele tuuakse ja tapiga tagasi Kutshinosse saadetakse.
Lahkunud muusiku, sõjamehe ja pedagoogi Kaljo West’i nekroloogi on kirjutanud relvavend Kuno Raude.
„Rahurikkujate“ meenutusi 20 aasta tagant edastab nendes osalenu Jüri Liim. 24. veebruaril 1988 toimus Tammsaare pargis rahvakogunemine, mida päev hiljem Vikerraadios kriitilises toonis käsitleti.
Narva Aleksandri Koguduse õpetaja Villu Jürjo meenutab terrorit Narvas aastatel 1918-19. Terror oli Eesti Töörahwa Kommuna ainukeseks tõeliseks funktsiooniks, mis elanike verd tarretama pannes pidi igasugu vastupanu juba ette võimatuks tegema. Massimõrvarite monument jõuti Narvas EV 90. aastapäevaks suure kiiruga maha võtta.
Enne Eesti mahajätmist 1941. a. suvel rüüstasid Kremli palgasulased Tallinnas põhjalikult, teostades Stalini poolt sõja algul antud käsku paljakstehtud maa taktikast. Sellest mõned katked Tuudur Tamme raamatust „Need teod süüdistavad“.
Võru koolinoorte poolt loodud salajasest kuperjanovlaste organisatsioonist, mis pärast sõda astus vastu okupantide tegevusele, kirjutab ulatuslikult Kalju Aarop.
Legendaarse klaasitootja Johannes Lorupi elukäigule heidasb pilgu Anne Ruussaar. Lorupi nimest on saanud tuntud kaubamärk.
Vabadussõja Võidusamba saaga on kolme isepäise vabadusvõitleja lugu, kes võtsid monumendi püstitamise oma südameasjaks, tasudes võlga nende ees, kes olid Vabadussõjas välja võidelnud Eesti Vabariigi. Need kolm on Ralf Kaup, Fred Lepp ja Vello Raie.
Emotsionaalsed sõnad „Looja, hoia hiiepuid“ Tõnis Mägi populaarseks saanud laulust kummitavad Marju Kõivupuud, kui ta mõtiskleb selle üle, kuidas tekitada ühiskonnas taas arusaamist ja lugupidamist, sõlmida vahepeal katkenud niite suhtumises pärandkultuuri.
Toimetusele saadetud kirjandust – Kultuur ja Elu nr 1(491), 2008
Kultuur
TRENDING
