Ajakirjaniku töö on ühtaegu meeldiv, loominguline, aga ka närvesööv ja pingeline. Rõõm tõdeda, et valdav osa tellijaid on nüüd juba viiendat aastat astuva Eesti Eluga rahul ja selle eest tänulikud. Olgu öeldud südamlik aitäh nendele heatahtlikele inimestele.

Nagu teada, on aga kahel eestlasel tavaliselt kolm erinevat arvamust. Seda kinnitavad ka toimetuse kogemused ja sellest oleme varemgi kirjutanud. „Miks olete äkki vähendanud Eesti uudiste hulka, see on ju ainus koht, kust saame teada, mis kodumaal juhtub?“ — „Miks te avaldate nii palju Eesti uudiseid, keda need huvitavad?!“ pahandab see, kes on põhjalikult Eestis toimuvaga kursis. Jah, interneti avarusi kasutavad lugejad unustavad, et mitte kõigil pole selleks võimalust.

Olgu siis selgitatud, et kuldset keskteed otsides ja autoriõiguste rikkumist vältides ei saa ega tohigi me täpselt kopeerida Eesti pressi uudiseid, kui pole just vastupidist kokkulepet väljaandega. Samuti tuleb meil arvestada kord nädalas ilmuva lehe piiratud ruumi. Tihtipeale on ka Eesti uudised välis-eesti lugeja jaoks liiga keerulise sõnastusega või detailirohked. Nii tuleb uudiseid refereerida ehk avaldada kokkuvõtlikult, mis on muide üsna aeganõudev töö.

Mõned lugejad õpetavad jälle, et Kanada ja rahvusvahelisi uudiseid ning artikleid ei peaks üldse avaldama, sest selle kohta saame teavet nagunii siinsest meediast. Pole aimu, kui paljudel neist on olnud võimalus tutvuda Kanada teiste etniliste lehtedega. Kui mitte, siis olgu öeldud, et iga rahvuskeelne väljaanne peab oma kohuseks valgustada lugejaid nii Vahtralehemaal kui laias ilmas toimuvast. Seda juba lugupidamisest valitsuse vastu, kelle poliitika üheks peamiseks tunnusjooneks on multikultuursus. Meenutagem, et sedasama tegid ka Eesti Elu eelkäijad — ajalehed Vaba Eestlane ja Meie Elu.

Aga siis on neidki, kes arvavad, et ajaleht ei peaks mingil juhul avaldama meie organisatsioonide ja kirikute sündmuste reportaazhe. Olgem realistid — suurem osa meie tellijatest (s.o. lehe ülalpidajatest) on jõudnud kõrgesse ikka ja paljud viibivad tervislikel põhjustel kodudes või hooldusasutustes, olles aktiivsest ühiskondlikust tegevusest eemal. Nemad tahavad toimunud sündmustest ajalehest (kust siis mujalt!) ülevaateid saada ja pilte vaadata. Otsekui selleks, et tasakaal püsiks, kritiseerivad mõned jälle meie liiga vähest huvi kohaliku ühiskonna elu ja probleemide vastu. Mõned tahaksid koguni, et hakkaksime Sherlock Holmesi kombel teatud isikute ja nende tegevuse jälgi ajama. Ei arva, et see lehetegijate kohus on.

Etteheiteid on tehtud ja õpetusi jagatud ka lehe kujunduse, artiklite paigutuse, keelekasutuse ja kirjutiste avaldamise järjekorra osas. Needki soovitused on sageli risti vastupidised. Ei ole küll kunagi kuulnud kedagi nurisemas naljanurga, ristsõna jms vajalikkuse üle. Aga ajaleht pole ju tänapäeval enam Meie Matsi kalender, mis ainult meelelahutust pakub. Vajame ka tõsisemat vaimutoitu.

Eesti Elu toimetus kinnitab, et me pole kriitikasummutajad ja oleme alati püüdnud olla neutraalsel positsioonil — avatud ka erinevatele arvamustele ja seisukohtadele, küll aga vältides laimuhõnguliste ja vulgaarsete materjalide avaldamist. See on meie poliitika ja põhimõte.

Aga lõpuks — iga pilli järgi lihtsalt ei saa tantsida.

Märkmed: