Toimus rahvuslaste seitsmes suvekool.
Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu selts.
Läinud nädalavahetusel toimus seitsmes Rahvuslaste Tallinna Klubi suvekool. Seekord viidi see läbi Vormsi saarel. Suvekoolis osavõtjate arv jäi tagasihoidlikus.
Suvekooli keskendus seekord demokraatia ja ühiskonnaarengu temaatikale. Ehk sellele kuidas ühiskondlikest protsessidest aru saada ja kuidas tagada Eesti kultuuri ja Eestimeelse vaimsuse säilimine meie ühiskonnas.
Jaan Hattao tegi esimese ettekandena ülevaate demokraatia allakäigust Eestis, mis on tänapäevaks devalveerunud tasemele mis väljendab vaid võimule meelduvust. Mitte mingit demokraatiat sisuliselt ei eksisteeri, ei kogukonna ega riigitasandil, sest rahvale midagi otsustada ei anta. Kõik mis võimule meeldib on demokraatlik, kõik mis võimule ei meeldi on ebademokraatlik. Demokraatia sisuks on aga koosotsustamisvõime, mida teha ühiskondlike arengute tagamiseks.
Demokraatia on taandatud üksikisiku tasemele kogukonna ja rahvusvahelise tasemele me demokraatia ei käsitle. Seda võib nimetada poliitilise mõtlemistasandi puudumiseks. Demokraatia on meie jaoks see kui meil on hea ja tark valitsus.
Kohaliku omavalitsuste tasemel delegeeritakse võim ehk otsustasand vallavalitsuste kätte. Parteidemokraatia tunnuseks on eluaegsete juhtide ja klikivalitsuste teke kus võimupüramiidi otsused muutuvad kaubaks. Nii oleme jõudnud riigini kus kõige aktiivsemad E – hääletajateks on üle 70 aastased. Seaduste eesmärgiks oleme jõudnud aga sinna maale, et eesmärgiks on seadusandluse loomine, mis võimaldab vaid kontrolliühiskonna kehtestamist. Seadusandlusest on loodud vaimse murdmise vahend. Me oleme jõudnud süsteemini, kus ministrid pannakse paika parteivõimu ja rahvavõimu poolt. Kindlasti ei saa sellist riiki nimetada demokraatlikuks riigiks. Seadusandlus ei vasta rahva ootustele ja rahva arvamusele. Kui inimesed ei saa otsustada enda tuleviku kujundamisse eest, siis tal puudub kokkuvõttena huvi enda arenguid kujundamiseks see loob ka väljarände põhjused. Demokraatiast on kujunenud tasalülitamise meetod, mis toob kaasa rahva võõrandumise enda kultuurist. Kogukond ja ühiskond ei toimi enam meie enda huvides. Rahvas kaotab ka kontrolli ühiskonna üle. Seadusandlust luuakse vaid olemasoleva võimu kindlustamiseks. Seadusi toodetakse selleks, et need oleks seaduse tootjatele kasulik.
Mati Masing - tegi ettekande teemal Euroopa häving. Euroopa häving saab alguse meil praegu domineerivast poliitikast. Kahjuks me kuulume selle poliitika tõttu kõige suurema väljarändega piirkondade hulka Euroopas. Juba praegu on muulaste hulk Eestis ja Lätis euroopa suurimaid. Sisserände mahud Euroopas pidevalt suurenevad. Pagulane - on see inimene, kes välismaale pagedes läheb tagasi kodumaale niipea kui võimalik. Kahjuks uue põlvkonna pagulastel puudub igasugune tahe kodumaale naasemiseks nii nagu ka Eestist väljarändajate tagasitulek väheneb. Aafrika suguharudele on kombeks, et perekonnas mehed tööd ei tee. See on mehe uhkuse küsimus omada mitme naisega suurt perekonda kus vaid naised käivad tööl. Meil on aga loodud ekslik illusioon töökäte saabumisest. Kui meil pole õnnestunud isegi venelastele eesti keelt ja kultuuri õpetada, siis on naiivne loota, et me teiselt mandrilt imporditud kultuuriprobleemidega toime tuleme.
Kui rahvas on põhiseaduse järgi kõrgema võimu kandja, siis meie käest pole mitte keegi küsinud, kas me tahame pagulasi sisse tuua. Kuid tänapäevaks on selgunud et rahvas ei suuda enda põhiseaduslikku võimu kanda. See kinnitab aga hariduslikku allakäiku. Kahjuks on Eestist lahkunud tegusamad kes muutusi esile kutsuda suudaksid. Siia on jäänud need kes pole endale laevapiletit jaksanud osta. Kuna piirid ei pea ja illegaalide saabumine Euroopa liitu jätkub, siis seab see kahtluse alla ka euroopa liidu eksistentsi. Sest riigi või liidu tunnuseks on piiride olemasolu ja nende kaitsmisvõime. Kui rahvas ei ole võimul, siis kellegi teise võimulolek ja rahva huvide eiramine on kuritegevus. Me oleme jõudnud riigini kus kõrgema võimu kandja ehk rahvas on riigi juhtimisest kõrvaldatud. Meie riik baseerub rahavõimul, bürokraatia diktatauuril ja rumaluse levikul. Sellisel juhul ei ole rahvas kõige kõrgema võimu kandja.
Martin Ojap keskendus enda ettekandes teemal -`` Loogikast absurdini`` . Meil on palju arvamusliidreid kes räägivad lollusi. Me peame teadma kuidas aju töötab siis me saame tuvastada loogika vigu. k
Kahjuks oleme jõudnud riigini kus me oskame välja mängida messiase kuju, siis luuakse kujutluspilt, et te oletegi messias. Loogikas on palju reflekse, mis loovad vale arusaamu kus inimene ei esita enam küsimusi, kas on tegemist õigete või valede otsuste või arusaamadega. Loogikat asendatakse sageli reflektiivsete arusaamadega. Kui meil on mõisted defineerimata, siis me saame asjadest erinevalt aru ja see viib ühiskonnasisese konfliktini. See konflikt on ühiskondlike kriiside allikas. Nii tekiivad poliitikasse ja ühiskonna arusaamad, kus puudub reaalne arusaamine mille ette kuulub tunnuslause ma arvan. Peale seda kui neid arvamusi on võimalikult palju korrataud, siis arvamused muutuvad argumentideks. Pooltõed muutuvad tõeks kui neid pidevalt korrata. Avalikku arvamust kujundavad ka uuringud. Uuringud kujundavad meedia ja meedia kujundavad avaliku arvamuse ja avalik arvamus tingib uuesti uuringute vajaduse. Selge on see, et arengud on tsüklilise iseloomuga. Avaldades uuringute tulemusi selles perioodis kus teatavad protsessid on positiivses arengu faasis on võimalik kujundada arengu vajadusi. Me oleme jõudnud ühiskonda, kus juhti nähakse türannina ja kus juhi eesmärk on allutada alluvate struktuuride tühjaks lüpsmisele, mitte arengute tagamisele. Võim peaks olema – võimekus teostada rakenduvaid ja arendavaid otsuseid.
Einar Eilandi loeng keskendus maailmavaate loomise probleemidele. Sest maailmapildi kaudu luuakse arusaamine maailmast. Räägiti ka metodoloogiast kuidas õige ja vale maailmapildi vahel vahet teha. Anti ülevaade ka infoühiskonna segavatest faktoritest, mis ei võimalda inimühiskonda arendava ja ellu jäämist tagava maailmapildi formeerumist. Tulemuseks on see. et meie ühiskonda iseloomustab pidev sõjaseisukord seda nii vaimses kui kultuurilises mõistes. See on võimalik siis kui meie maailmapilt allub kaleidoskoopilise idiotismi sündroomile. Kus erinevad akadeemilised ringkonnad ülikoolides ligutavad meie ülikoolides erinevaid killukesi arusaamisest, kuid mis pärast enam kokku ei lähe ja tervikutaju ei moodusta. Kokkuvõttena ei oska ka ühiskond ümbritsevat defineerida mille tulemuseks on kriis. Kogu meie teadusringkond töötab kaosest ehk kaleidoskoobist korra otsimise printsiibil. Kui sellesse teemasse tuua sisse veel demokraatia mudel, siis läheb asi eriti absurdseks. Piltlikult öeldes tähendab see olukorda kus teadus ja poliitilised ringkonnad aetakse kaosest korda otsima ja seejärel otsustatakse demokraatia korras, kas seda leitud tõde meil tarvis on.
Seejärel keskenduti probleemile kus meie teadvus on kinnistatud mateeria aja ja ruumi külge. See on selgelt ebapiisav, et ka
asaegse infoühiskonna probleemidest aru saada sest informatsiooni olemasolu ja mõju protsessidele jääb ebaselgeks. Maailmaruumis toimuvad protsessid on aga Kolmainsuse protsess – mateeriast, informatsioonist ja mõõtmismeetmete süsteemist. Mis annaks palju parema pildi kaasaegse infoühiskonna toimimisest. Sest aitab defineerida informatsiooni olemust.
Hannes Vanaküla rääkis erinevatest foobiatest, mille kaudu juhitakse praegust ühiskonda ja pagulas teemat. Maailma ajalugu on näidanud, et erinevate rasside segunemine pole läbi maailma ajaloo muuni viinud kui ühiskonna kultuurilise allakäigu ja laostumiseni. Võõra rassi sissetulek tähendab meie ühiskonnas tarbijakultuuri importi sest kultuurilised alused on tulijatel paigast ära löödud. Nende aju töötab ellujäämisinstinktile, sest muidu nad enda kodumaalt ära ei tuleks. Globaalsel tasandil võib see tähendada seda, et hävitada meile omast ürgkultuuri ja asendada seda tarbijaühiskonnale omasemaga. Selleks piisab sellest, et ühiskonnale rääkida et salli endast erinevat. Kui aga erinevused saavad maailmas omavahel kokku, siis nende suhtlus saab toimida madalamal tasandil. Kui on näitena teaduskonna professor ja esimese klassi õpilane, siis nad saavad omavahel suhelda esimese klassi tasemel. Nad ei hakka rääkima kõrgemast matemaatikast vaid suhtlevad omavahel väikese lapse tasandil. Seega kui meie niinimetatud kõrgklass ei ole ühiskonna arengust huvitatud ja seega et võimule jääda, peab ta ühiskonna arengutaset alandama. Selleks kõlbab illusiooni loomine, et armastage teistsugust kuni selleni, et teda enda ennast ohustav tegevus saab käitumisnormiks. Seda kõike teostatakse läbi foobiate.
Loengute vahel toimusid sisutihedad arutelud loengute raames tõstatatud teemade üle. Tuvastatati karjuv vajadus rahva teadlikkuse kasvuks antud valdkondades. Kahjuks on nii kodanikuühiskonna sihtkapital kui Hasartmängu maksu Nõukogu erinevatel põhjustel süsteemselt torpedeerinud antud arutelude laiemat jõudmist rahvani.