Eve Rohtla, ajalehe Sakala peatoimetaja
Füüsik, juhtimisprofessor ja üks legendaarsemaid eesti soost tippjuhte Tõive Kivikas sai enne kohalikke valimisi valmis poliitikute aukoodeksi veendumusega, et poliitikat saab teha ausalt (vt. tänase lehe arvamuslehekülge).
Miks just teie, Tõive Kivikas, otsustasite poliitikud korrale kutsuda?
Poliitikute maine on praegu nii madal nagu mitte kunagi varem ning on aeg selles osas midagi tõsist ette võtta.
Eetilisuse, aususe ja aatelisuse olen ma kaasa saanud kodunt. Olen ka oma töös eetikast lähtunud. Olen paljusid ettevõtteid juhtinud ja tean, et kui juhtkond usaldab oma töötajaid, siis hakkavad ka nemad juhtkonda usaldama. Ja millise õhkkonna see loob! Tekivad innovatiivsus ja julgus teha asju teistmoodi kui muidu.
Ma leian, et seda võib ka ühiskonnas proovida, sest see vajab motiveeritud, lojaalseid ja pühendunud inimesi. Lojaalsusega ühiskonna vastu tekib ühine jõud, me ei sõdi üksteise vastu, vaid saame koostööd teha.
Arvan, et me kõik soovime Eesti arengut. Poliitikute kõige tähtsam ülesanne on elutingimusi parandada.
Nõukogude ajal ei olnud riigijuhid rahva teenistuses, vaid rahvas oli nende jaoks. Praegu, kui eestlased on vabaduse tagasi võitnud, peaksid nad seda paremini ära kasutama.
Me kõik, ka kõige suuremad küünikud, hoolime tegelikult oma riigist. Taasiseseisvumise nimel lubasime isegi kartulikoori süüa. Kuhu see kõik on kadunud?
Ma arvan, et midagi on nõukogude ajast meisse alles jäänud. Olen Eestis tegutsenud kümmekond aastat, olnud Tartu Ülikoolis juhtimise alal külalisprofessor.
Mulle tundub, et paljud poliitikud ei esinda rahvast, vaid tegutsevad oma isiklike huvide ajel. Seda, et poliitikuteed alustatakse oma elu edendamiseks, tuleb Eestis liiga tihti ette. Kui poliitikud kasutavad maksumaksja raha enda hüvanguks ega käitu nii, nagu nad enne valimisi on lubanud, siis kaob rahval nende vastu usaldus.
See on nagu perekonnas. Kui kümneaastane tütar tahab sõpradega välja minna, julgen ma teda lubada, kui ma teda usaldan. Aga kui ta ei oska käituda, siis ma järgmisel korral teda enam ei luba, sest usaldus on kadunud. See on loomulik inimlik reaktsioon, poliitikute käitumine on meis esile kutsunud umbusu.
Kelle probleem inimeste võimust võõrandumine siis ennekõike on, kas poliitikute või valijate oma?
See peaks poliitikute probleem olema. Nemad peaksid tundma, et neid ei usaldata. Sellest annab aimu valijate vähesus: igal järgmisel valimisajal on jälle osa kodanikest otsustanud, et ei anna oma häält, ja valimisaktiivsus aina väheneb.
Kui nii edasi läheb, tekitab see pingeid ja egoismi. See killustab ühiskonda ning veel vähem on võimalust luua lojaalsust ja solidaarsust, mis on hästitoimivale ühiskonnale väga tähtsad. Kui poliitikud ei tegutse nii, nagu me soovime ega kaitse meie huvisid, siis peame ise oma huvisid kaitsma hakkama.
Kujutage ette: meie poliitiline võim oleks võimeline tegema otsuseid, mis meile kui valijatele pole ehk kuigi mugavad, aga pikemalt ette vaadates on neid ühiskonna huvides vaja teha. Meie riigijuhid ei julge aga neid otsuseid teha, sest neil pole valijate usaldust.
Praegune poliitiline tegevus vaatab ette kuu-kaks, neli kuud, kõige rohkem aasta. Valimiste lähenedes muutub see veel lühinägelikumaks.
Eestile on vaja ühist jõudu, mida võiks koondada usaldusväärne juhtkond, kuid just seda ma ei näe. Minu soovitus on: vali, keda usaldad, muidu kaotad!
Mille poolest erineb teie koostatud poliitikute usalduskoodeks president Arnold Rüütli algatatud ühiskondlikust kokkuleppest?
Nii mõnigi, kellele ma oma plaanist olen kõnelnud, on minult küsinud, kas see on ühiskondlik kokkulepe. Koodeks on hoopis teine asi.
Ühiskondlik kokkulepe oli presidendi initsiatiiv kõikide erakondade ja ühiskondlike organisatsioonidega Eestile olulistes probleemides kokku leppida. Aga see oli minu meelest algusest peale vale lähenemine. Ühiskondlik kokkulepe tähendanuks, et poliitikud oleksid kokku leppinud, aga see meenutab mulle poliitilist kartelli. Kartell omakorda meenutab nõukogude süsteemi ja see on ohtlik, ennekõike valijatele.
President pööras tähelepanu õigele probleemile, aga lähenes sellele valesti. See pole demokraatia. Demokraatia on tõsine, avalik ja aus debatt, mille kaudu rahvas osaleb juhtimises ning annab suunad, mis on talle tähtsad.
President kutsus oma rahvast leppimisele. Kas teie õhutate meid vaidlustele ja tülidele?
Meie probleem on usalduse puudumine. Ühiskondlik kokkulepe polnud suunatud usalduse tekkimisele, vaid hoopis sellele, et parteid lepivad valijate selja taga milleski kokku, tõmbavad siis eesriide eest: «Siin me oleme!» ning meie ees on naeratavad näod ja probleemideta ühiskond.
Valija ei tunne praegu, et ta ühiskonda mõjutaks. Ta läheb hääletama, aga etteotsa satuvad ikka need inimesed, kellesse ta enam ei usu ja keda ta ei valinud. Ja miks on siis üldse mõtet veel valima minna?
Enne oli jutuks, et võimust võõrandumine on poliitikute probleem. Aga kui kaua me valijatena kannatada jõuame? Kümme või viiskümmend aastat? Et poliitikud usaldust ei tekita, siis muutub see valijate probleemiks. Kuidas peab poliitik käituma, et mina valijana teda usaldaksin?
Kas me oleme poliitikutele selgelt öelnud, mida me nendelt ootame? Vist mitte. Seni on poliitik proovinud oma ideid turustada, aga see pole see toode, mida meie osta tahame. Ilusa paki sees pole oodatud asi; hinna ja kvaliteedi suhe pole õige; mina pole seda valinud. Seda juhtub ikka ja jälle.
Me peame ise initsiatiivi võtma. Siis tekib võim, mis meie ootusi, lootusi ja soove paremini peegeldab. See on usalduse tekkimise alus. Kujutage ette, kuidas peegeldaks meie tahet see, kui oma hääle annaks 75—95 protsenti valijatest! Ja kui võimule saab inimene, keda ma olen valinud ja usaldan, siis pole mul mitte midagi selle vastu, kui peaminister sõidab laia Mercedesega, sest ma tean, et ta seda väärib.
Loomulikult usaldab valija seda, kellele ta oma hääle annab. Usaldatud inimeses on eriti valus pettuda. Kuidas ma end valijana kaitsen selle eest, et mind ei reedetaks?
Me peame oskama täpsustada seda, mida me poliitikutelt ootame. Võtame loosungi, kuhu on kirjutatud: „Meie oleme paremad!“ See ei ütle mulle ju mitte midagi. Siin ma kutsungi üles iga selle intervjuu lugejat omalt poolt täiendama ja kommenteerima minu initsiatiivil koostatud koodeksit.
Me peame end väljendama nii täpselt kui võimalik. Siis me saame võimul olevat poliitikut korrale kutsuda: „Vaata, sa rikkusid koodeksi punkti number neli.“
Me peame poliitikutelt nõudma, et nad oma otsuseid ausalt selgitaksid. Kui nad seda ei tee, siis me järgmisel korral neid ei vali.
Valija mälu on teatavasti lühike. Värskelt on meeles viimaste võimumeeste ämbrikolin, aga see on summutanud nelja aasta tagused jamad, mis on ehk äsjatoimunust hullemad. Kuidas selles tohuvabohus hakkama saada?
Mida vähem inimene poliitikuid usaldab, seda lühemaks muutub tema mälu. See ongi võimust võõrandumise ja poliitilise usaldamatuse lakmuspaber. Just suhtumine, et „mind poliitika ei huvita“, kutsub valija lühikese mälu esile.
Kui me hakkame tundma, et meie võimuses on ühiskonda muuta, muutub meie poliitiline mälu pikemaks. See, kui keegi meie pereliikmetest on midagi halba korda saatnud, meil ju meelest ei lähe, sest me hoolime ja vastutame.
Võtame näiteks suhkrutrahvi. Keegi jättis õigel ajal mingi paberi esitamata. Tavainimene peab iga oma teo eest vastutama, aga poliitikud ei vastuta. Mis paneb mind nendest hoolima?
Keegi ei taha vastutust võtta. See on inimlik. Kui hea oleks elada, kui oleks võim, aga vastutama ei peaks! Valija tahab, et võim ja vastutus oleksid kooskõlas.
Juhtusin kord Estonia teatri ees olema, kui sinna sõitsid kõik ministrid, üks uhkema autoga kui teine. Minu kõrval seisev vanem daam ütles, et nendesse autodesse siis lähebki kogu tema raha. Ma küsisin, et kui sellise Mercedesega sõidaks Nobeli preemia saanud teadlane, kes on leiutanud vähiravimi, kas daam ka teda kadestaks? Vastus oli, et ei kadestaks, sest tema vääriks seda. Asi ongi selles, et praegused poliitikud ei vääri seda. Sellepärast olemegi kurjad.
Kas me peame kõigi ebaeetiliste poliitikute nimed nelja aasta jooksul kuhugi kirja panema ja järgmistel valimistel sellest lähtuma?
Ma olen kindel, et Eestis on küllalt eetilisi ja ausaid poliitikuid. Nemad jäävad kahjuks ebaeetiliste varju. Kui poliitikud aru saavad, et valijad nende üle kohut mõistavad, siis olukord ehk laheneb.
Üks matemaatikaõpetaja olevat oma õpilasele öelnud, et too on nii loll, et kõlbab veel vaid Riigikokku. See küüniline märkus näitab, et paljud võimekad inimesed ei tahagi end poliitikaga siduda.
Nad ei tunne end seal koduselt. Ka minul on see kogemus — ligi aasta tagasi astusin Res Publicast välja. Kui ma nägin poliitikat seestpoolt, ei tahtnud ma selles enam kaasa lüüa.
Minu soovitus on: ära kuula vaikselt, mis poliitik räägib, vaid esita talle konkreetseid küsimusi.
Mida teie küsiksite?
Ma näen Tallinnas rippuvatelt plakatitelt, et ministrid kandideerivad Tallinna volikokku. Mina küsiksin, kas minister loobuks oma toolist, kui ta volikokku valitakse. Kui ta vastab, et ei loobu, siis ta ütleb otse välja, et püüab minult vaid häält välja meelitada, et see kellelegi teisele anda. Niisugust kandidaati ma ei usalda.
(Ilmunud ajalehes Sakala. 7.09.2005. Avaldatud autori loal)
Tõive Kivikas: paljud poliitikud ei esinda rahvast (3)
Eestlased Eestis | 09 Sep 2005 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mis sellest jutust kasu on kui ise astusid vanast parteist välja ja uut, ausate inimeste parteid, pole viitsinud teha? Poliitikule ütlemisest pole mitte mingit kasu, nad ei kuula. Heal juhul teevad näo, et kuulasid, Kui valimised läbi, siis ei viitsi enam nägu k teha,
"Ma küsisin, et kui sellise Mercedesega sõidaks Nobeli preemia saanud teadlane, kes on leiutanud vähiravimi, kas daam ka teda kadestaks?"
Kas neid Mercedeseid toodetakse seal kõrgmoraalses Läänes nobeli preemia laureaatide jaoks või millest praegu õieti probleem tehakse? Ja kui vähiravim leiutatakse, kas seda hakatakse rahvale läänes poolmuidu jagama?
Kas neid Mercedeseid toodetakse seal kõrgmoraalses Läänes nobeli preemia laureaatide jaoks või millest praegu õieti probleem tehakse? Ja kui vähiravim leiutatakse, kas seda hakatakse rahvale läänes poolmuidu jagama?
Igati hea intervjuu oli ja samuti väga huvitavad ideed. Eks näis kas inimesed seda teemat ka tähtsaks peavad.
Eestlased Eestis
TRENDING
