Avastasin hiljuti eesti helilooja Toivo Kurmeti loomingu. Mäletan teda klahvpillimängijana ansamblis „Virmalised”. Hämmastusin, et Eestis on tema hilisem muusikaline pärand vähe tuntud. See on täiesti omanäoline, paiknedes klassikalise ja kerge muusika vahel.
Haruldased meloodilised figuratsioonid on harmooniaga tasakaalustatud sümbioosis. Harmoonilised järgnevused on puhtad ja dissonantsivabad. Tõelisi meloodiate meistreid leidub harva, aga just meloodiad on selle muusika omapära, eeldades küpsema maitsega kuulajat.
Kurmeti meloodiates on nii dramaatikat kui ka nostalgiat, mis läheb otse hinge. Tema helilooming ei lähtu moevooludest, vaid on andeka inimhinge muusikaline väljendus. Seepärast jääb tema looming igihaljaks. Pealiskaudne kuulaja ei pruugi seda kohe mõista, aga kui ta süüvib sellesse muusikasse, hakkab ta „pärle” avastama.
Näiteks „Igavik” on barokkmuusikat meenutav pala, aga selle lihtsuses peitub omamoodi geniaalsus. Ja „Requiem” teeb inimelust otsekui kokkuvõtte, alates filosoofilise sissejuhatusega, mis läheb üle pingsaks ja rahutuks eluvõitluseks. Siis järgneb justkui traagiline leppimine olukorraga, millest kasvab välja imeilus nostalgiline meloodia. Lõpuks saabub eneseleidmine, rahunemine.
Seni on Kurmeti instrumentaalmuusikast avaldatud kaks laserplaati, viimati ilmus „Visioonid”, mis sisaldab 13 põnevat pala, sh hämmastav „Sünge rõõm”. Kuuldavasti salvestatakse praegu Göteborgis Toivo Kurmeti väljapaistvaimat teost „Broken Symphony” („Purunenud sümfoonia”), mis on seni ainus popsümfoonia. Selle ilmumine kujuneb kindlasti muusikaliseks suursündmuseks. Äsja ilmus „Virmaliste” teine album „Tagasivaade”.
Muusikakirjastaja Jüri Lina ütles Eesti Vikerraadios Toivo Kurmeti loomingut tutvustades: „Kaunis harmooniline muusika on nagu imeline õis, mis õilmitseb ränkpimedas talves. Kui kaoksid suured heliloojad, kivineks maailm, nagu muinasjuttudes kivistuvad need, kes tegutsevad vääralt /.../ Kurmetile omane figuur on dünaamiliste helide rühm, tihti motiivi osa ja tavaliselt sugestiivse meloodilise kattega, väljendades vahel elukannatusi ja traagilisust. Tema faktuur, iseloomustades vertikaalset (kuuldelist) laadi, on hõre ja läbipaistev, mis on iseloomulik enamikule klassikalistele kammerteostele. Säärane figuratiivne muusika oli Toivo Kurmetile südamelähedane.“
Kahjuks ei propageerita seda muusikat laialt Eestis, mistõttu ta ei paku laiemale publikule huvi.
Vestluses eesti tuntud dzhässmuusiku Lembit Saarsaluga jäi kõlama tema mure Eesti muusikalise palge kujunemise pärast, sest eelistatakse üheülbalist popmuusikat. Instrumentaalmuusika vastu puudub huvi täielikult.
Ka Toivo Kurmeti kohta kehtib ilmselt kurb tõde, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Sellest on kahju, sest säärase ülikõrge tasemega helilooja on meie maailmas harva esinev nähtus ja minule isiklikult on tema muusika otsekui valguskiir hallis argipäevas, avades tee muusikahelide imelisse maailma. Anneli Jõgioja leidis hiljuti internetiväljaandes „Meie Leht”, et Toivo Kurmeti muusika on „lihtsalt nii ilus, et teeb ühtaegu haiget ja õnnelikuks”. Olen selle arvamusega täielikult päri.
Seda ei saa kahjuks öelda Eurovisiooni laulufestivali võidulaulu kohta Ateenas. Mitte kõigil ei jätkunud huumorimeelt rahulikult aktsepteerida monstrum-rokkarite ülekaalukat võitu ja paljud esitasid endale küsimuse: kuhu on maailm teel, kui inimesed eelistavad inetut ilusale? Miks ei leia ilu ja armastuse väljendamine muusika kaudu vastukaja inimhinges ja miks just koletised saavutasid ennekuulmatu menu?
Hingestav muusika ja laul, õnnelik naer ja rõõm on elu kalleimad osad. See kõik puudus võitnud laulus.
Muusika on inimtunnete väljendusviis ja see on meid saatnud nii rõõmus kui mures. Kui teose looja oli inspireeritud, võib loodu jääda surematuks.
(Toivo Kurmeti plaate saab Põhja-Ameerikas tellida Reino Trässilt Torontos, tel. 416 724 55 16.)