Tõivo Sarmet 15.10.1944 – 13.11.2020
Lahkus Eesti mägimatka grand old man, mees, kes särasilmselt, kaaslasi innustades viis ellu oma suured unistused ja ideed. Ja ideid jagus tal viimaste elupäevadeni, kuu aega tagasi arutas Tõivo sõpradega Amazonase vihmametsade reisiplaani.
Juba enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist julges ja suutis Tõivo suruda jala seni ainult alpinistide pärusmaale viiva ukse vahele ja 1989 tõusta poollegaalselt esimese Eesti mägimatkajana koos Paul Poopuu'ga tehnilise 7010m Han Tengri tippu Tjan-Šanis. Aasta hiljem kutsus ta Pamiiri matkale kaasa noored, tema jaoks suhteliselt tundmatud ja vähekogenud matkajad. Ise muigas, öeldes et tal on rühma vaja tugevaid kotikandjaid. Ja julges siis nendega koos mägimatka käigus tõusta 6211m Estonia ja 7134m Lenini tippu, aasta hiljem 7105m Korženevskaja ja 7495m Kommunismi tippu. Tollane mägikomisjon ei julgenud seda „avantüristide“ rühma marsruudile lubada, mägimatka käigus 7000m tippudele tõusmine oli ennekuulmatu!
Eesti taasiseseisvumise järel võttis Tõivo sama julgelt ja energiliselt sihikule maakera kõrgeimad, 8000m mäed, kaugemaks sihiks sai Eesti lipu viimine Mount Everesti tippu. Ja seda omaalgatusliku rahvusekspeditsioonina, mitte välismaiste kommertsekspeditsioonide kliendina. Tema juhitud kolm ekspeditsiooni, seni ainsad rahvuslikud, olid edukad, sealhulgas 2003 Mount Everestile. Omaette kunst oli tollal toetajate leidmine - ühe toetuse kohta tuli mitmeid äraütlemisi. Tõivo ei heitunud kunagi, kui uksest sisse ei lastud, kasutas ta akent või korstnat. Ta suutis veenda oma õlga alla panema nii tippärimehi kui poliitikuid. Sihikindluse kõrval oli Tõivo väga kaalutlev (Kaalude tähtkujust) - kui tee ikka ees püsti tõusis, leidis ta nutikalt vähemkurnavaid võimalusi.
Lisaks mägedele oli Tõivol raugematu huvi maailma kultuuri ja rahvaste vastu, nendega tutvumine oli tema ettevõtmiste lahutamatu osa, ja seda alati peale põhjalikku eeltöö. Ehkki ta oli teistest vanem, suutsid vaid üksikud temaga sammu pidada. Kultuuriretked algasid vara hommikul ning kestsid sageli hiliste õhtu- või öötundideni. Oli ju vaja kuskilt loetud või filmidest nähtud õhkkonda ise tajuda! Polnud vahet, kas kohaks oli Pariis, Lahore, Las Vegas, Katmandu, mõni mägiküla või rannikuasula.
Tõivo oli Eesti mägironimise D'Artagnan - julge, kohati hulljulge, innustav, pea alati edukas. Ta aitas Eesti mägimatkajaid ja alpiniste ühtseks mägironijate pereks liita. Tõivost jääb täna maha tühi koht. Jääb puudu tema hulljulgetest ideedest, mis sammhaaval ettevõetuna osutuvad elluviidavaks.
Meie siiras kaastunne Tõivo lähedastele.
Tõivo klubi-, matka- ja ekspeditsioonikaaslased
