Kolmapäev, 09. september 2015 Roland Tõnisson
http://www.meiekirik.net/index...
Euroopa elab selliseid muutuste aegu, mida ei saagi tegelikult muutusteks nimetada. Tegemist on rahvaste rändega. Alates aastast 2001 on meie naaber, maailma mõistes ülipisike Soome igal aastal vastu võtnud 750 inimest, kes on elanud juba pikemat aega pagulaslaagrites Lähis-Idas. Eelmisel aastal võttis Soome vastu 5000 pagulast ning sel aastal on oodata, et neid saabub 15 000. Igal nädalal ületab Soome piiri, enamuses dokumentideta, umbes 700 immigranti. Vastuvõtukeskusi üritatakse rajada sinna, kuhu võimalik, ning pearaskus lasub selles asjas riigi lõunapoolsetel maakondadel, Turu linnal ja Põhja-Soomel.
Põhja-Soome saabuvad immigrandid läbi Rootsi, kus soositakse kohalike võimude poolt nende liikumist naaberriiki. Turu linna vastuvõtukeskuse juht Heino Nurmi on kindel, et sel aastal ületatakse kõik senised rekordid vastuvõetavate arvu osas. Soome on tänavu saabunud tunduvalt rohkem varjupaiga taotlejaid kui kogu eelmise aasta vältel.
Praegu eksisteeriva 21 vastuvõtukeskuse ülalpidamiskulud olid eelmisel aastal 54 miljonit eurot. Sel aastal ületavad kulud 70 miljonit ning riik peab kusagilt näpistama 18,6 miljonit eurot lisaraha, et täita talle sülle kukkunud kohustusi.
Saksamaa migratsiooni ja pagulaste liiduameti (BAMF) juht Manfred Schmidt kinnitas hiljuti, et Saksamaa võimel asüüli vajavaid inimesi vastu võtta ei ole ülempiiri. Selle aasta algusest on Saksamaa muutnud kodakondsusseadust ning põgenike Saksa territooriumil sündinud lapsed saavad automaatselt kodakondsuse. Schmidt ei saa juba oma ameti poolest esitada valitsuse seisukohast erinevaid arvamusi: „Saksamaal vastu võetavate pagulaste hulk jääb sõltuma välistest tingimustest, mitte Berliini kehtestatavatest kvootidest.“
„Ei saa olla kindlaks määratud ülempiiri inimestele, kes põgenevad tagakiusamise eest ja vajavad kaitset,“ ütles Schmidt, kelle sõnul tuleb mitmetesse linnadesse Saksamaal uusi vastuvõtukeskusi ning sel aastal võetakse tööle tuhandeid uusi töötajaid. 2016. aastal lisandub veel tuhat töötajat.
Teatud sakslaste grupid korraldavad demonstratsioone, kus deklareerivad, et nende kodumaa on rassismivaba sisserändemaa, piirideta ja kõike mõistev. Seda olukorras, kus sellesse riiki ennustatakse järgmiseks aastaks 800 000 asüülitaotlejat ehk siis 11 korda rohkem kui eeldati siiani. Seda seepärast, et kantsler Angela Merkel on lubanud vastu võtta kõik Süüriast saabunud inimesed. Türgis on saanud väga tulutoovaks äriks võltsitud Süüria passidega kauplemine.
Sellest kõigest võiks ju rääkida emotsioonitult ning kiretult, kui tegemist ei oleks eurooplaste eneseteadvuse ja eneseväärikuse süstemaatilise likvideerimisega.
Saksa politsei ei algata enam menetlust taskuvarguste ja avalikes asutustes (näites koolid) toime pandud salajaste „ebaseaduslike omastamiste asjus“, sest immigrantide saabumisega on need nähtused muutunud massilisteks ning politseile üle jõu käivateks. Eurooplastelt oodatakse kannatlikkust.
Sakslasele naha peale andnud aafriklaste suhtes ei algatata kriminaalmenetlust, sest sakslane oli ise süüdi selles, et oli ebateadlik aafriklaste kultuuriliste iseärasuste osas ning alandas aafriklaste inimväärikust, keelates laste liivakasti kakamise.
Müncheni supermarketites korraldavad immigrandid rõõmsaid sööminguid ja joominguid. Linn maksab kahjud kinni ning palub politseid mitte teavitada, et vältida asjatut skandaali.
Pagulaste poolt eurooplaste vastu suunatud isikuvastastele kuritegudele (mis on sageli grupiviisilised) on vabandus, mis summutab kõik vastuargumendid: „Tegemist on sõjatraumasid täis inimestega, kes vajavad mõistmist.“ Inimesed ei avalda enam oma arvamust, sest rassismisüüdistus on tänapäeval sama ohtlik kui ketserisilt keskajal.
Sellestki ei sooviks kirjutada, sest inimlik häda ja oht elule on mõistetav. Aga sellest lausa peab kirjutama, sest Aafrika ja Lähis-Ida kriise kasutavad ära õnnekütid, kes moodustavad Euroopasse saabuvast inimmassist suurema osa. Väidetavalt kuni 90%. Nende hulgas võib olla ka tuhandeid ISIS-e võitlejaid.
Euroopa valitsused on jõuetud ega suuda ohjata piiridel toimuvat. See on naiiv-liberaalse poliitika tagajärg.
Oma riigi, rahva, kogukonna, perekonna, kodu kaitsmine ei ole rassism. See on inimese õigus ja kohustus. Riiki ja inimest ei tohi sundida ise endale hauda kaevama. Meid aga kästakse seda teha naeratusega näol.
Roland Tõnisson on õigeusu preester ja rahvusvaheliste suhete magister
