1988. a jooksis Tomas Lepp 17-aastase noormehena Stocholmis maratoni ja ebaõnnestus täielikult. Ülimalt nördinud oma läbikukkumisest andis ta sealsamas endale tõotuse, et ühel päeval läbib ta maratonidistantsi vähem kui kolme tunniga. Aga aastad läksid, ilma et Tomas saanuks seda lubadust täita. Esiplaanile tulid muud asjad – abiellumine, laste sünd, karjäär, mis sundis elukohta vahetama ja koguni teisele poole Atlandi ookeani kolima. Ta elab nimelt praegu Orlando (Florida) eeslinnas Longwoodis, kuhu kolis seitse aastat tagasi ja töötab firmas Monster.com müügi alal.
Nüüd, peaaegu 20 aastat hiljem otsustas Tomas end tänavu kevadel koos sõpradega kirja panna Sarasota maratonile.
Ehkki ta polnud nende aastate jooksul maratonil võistelnud, oli ta siiski treeninud. Möödunud sügisel läbis ta 10-miilise distantsi 62 minutiga ja mõistis, et oli valmis taas maratonirajale asuma, lähtudes põhimõttest – „parem hilja kui mitte kunagi“.
Aeg uueks maratoniks oli tõesti küps, seda tõestab Tomase jooksu tulemus – 2 tundi 51 minutit ja 34 sekundit. Sarasota maratonil asus ta liidrikohale distantsi teises pooles ega andnud enam kordagi „ohje“ käest.
Selle saavutuse aluseks oli treeningukava, mida ajakirjanik Alan Dell’i sõnul vaevalt kiidaksid heaks maratoniala parimad, aga nagu näha, õigustas see end igati. „Mitmed arvavad, et ma treenisin just nii, nagu ei peaks, aga minu 1. klassi õpetaja Stockholmis ütles kunagi, et olen selline poiss, kes alati läheb vastutuult. Nii ma püüangi olla ‘mitte tavaline’.“
Tomas räägib, et tal polnud treenimiseks õieti aega. Ta jooksis umbes 20 miili nädalas, nädala lõpus kolm korda. Viimasel nädalalõpul enne maratoni ei jooksnud ta üldse, sõitis vaid rattaga ja võttis asja rahulikult. Ega ta eriti võidule lootnudki, arvates, et parimal juhul pääseb esimese viie hulka. Seda võib ka mõista, sest tegemist oli ikkagi kõrgetasemelise võistlusega. Sarasota 3. rahvusvahelisel maratonil võistles 2400 jooksjat; neid oli 43-st USA osariigist ja 7-st riigist.
Ajakirjanik tundis huvi, kas Tomas võtab järgmise maratoni ette jälle 20 aasta pärast. „Võimalik, aga ma täitsin eesmärgi, mille püstitasin 20 aastat tagasi, nii pole mul enam kiiret järgmise maratoniga. Selleasemel kavatsen tegelda triatloniga, sest mulle meeldib jalgrattasport ja noorukieas harrastasin ka ujumist. Olen vahel osalenud mõnel murdmaajooksu võistlusel, aga maratonis praegu ma kaasa teha ei plaani.“
(Toimetus tänab Tomas Lepa vanaema Aino Tamjärve, kes meile Stockholmist ülalmainitud artikli saatis.)
