Viimaks ometi oli kätte jõudnud kauaoodatud oktoobri lõpp, mis tipnes teisipäeva õhtul suure kommiralliga. Pärast oma tütre sündi proovisime teda üldiselt kommidest, jäätisest, koogist, shokolaadist ja muust magusast eemal hoida, neli aastat hiljem peame tunnistama, et sõda on enamasti kaotatud. Meie vastane „suur suhkur“ on osutunud üliosavaks ja kuigi teatud piirangud on olemas, totaalsest magusakeelust on asi siiski kaugel.
Alles nüüdseks olen mõistnud, miks on poodides enamus magusariiuleid paigutatud ebamugavalt põlvedest kuni vöökõrguseni, kui suur tähtsus on läikivatel kommipaberitel ja mis rolli mängib firmamärgi kujundus.
Viimane vastupanu sai murtud eelmise aasta Halloween’i õhtul, kui meie muidu väga uje tütar osutus vaatamata inglise keele puudumisele erakordselt osavaks suhtlejaks võhivõõraste kommiandjatega. „Trick or treat“ ja „thank you“ olidki peaaegu esimesteks ingliskeelseteks sõnadeks, mida tema suust kuulsin.
Aga nüüd kogu sellest põhja-ameerikalikust Halloween’i kommirallist tagasi eestlasliku(ma) mardipäeva juurde. Eelmise laupäeva hommikul oli Eesti Maja saginat täis, sest tavakohase lasteaia asemel oli toimumas Mardikarneval. Tüdrukute hulgas olid konkurentsitult esikohal printsessid, hulganisti oli näha ka nõidasid ja liblikaid. Poiste hulgas oli valik suurem, oli mitmeid tuletõrjujaid, Ämblikumehi, rüütleid, piraate, tiigreid ja lõvisid. Hoolimata mitmekesisest valikust said kõik tegelased omavahel siiski hästi läbi ja pahandusi ei olnud. Eesti Maja suur saal oli rahvast peaaegu täis, lisaks vanematele oli kohal ka arvukalt vanavanemaid. Saal oli suurepäraselt ja maitsekalt kaunistatud, lisaks ootasid ka suupisted.
Algatuseks võttis sõna lasteaia juhataja Ingrid Laar, tervitades kohaletulnuid lühikese kõnega. Sissejuhatuse lõppedes marssisid uksest sisse kostüümides lapsed ja võtsid laval kohad sisse. Seal istudes uurisid nad mõninga hämmeldusega järgmised 3-4 min toimuvat katkematut pildistamist vanemate poolt. Ingrid haaras ohjad jälle oma kätte ja lapsed alustasid plaanitud kavaga. Liina Purje-Lepiku ja Erik Laari juhtimisel lauldi mitu laulu. Väiksemad uudistasid laulmise asemel ikka veel saalis istuvaid vanemaid ja oma kostüümides kaaslasi, vanemad seevastu laulsid päris kenasti.
Seejärel sai mikrofoni enda kätte Ellen Valter, kes organiseeris laval olijate ja saalis istujate abiga kokku vahva tondijutu.
Formaalse kava lõpetuseks võttis sõna vanematekogu esinaine Ruth McFarlane, kes kuulutas välja loterii võitjad (auhinnaks piletid Estonia klaverikontserdile). Ruth tänas ka kõiki Mardikarnevali korraldajaid ja toetajaid. Karnevali peaorganisaatoriks oli Aili Hutchings, peamisteks dekoreerijateks Rick Hutchings ja Martin Kiik, suupistete eest hoolitses Vivi Holmberg. Läbiviimisega olid veel seotud Helje Valter, Tiina Chandler Long, Lisa Dickson, Mike Dickson, Tiina Sermat, Helga Sermat, Peter Sõrra, Tiina Jenkins, Madis Kreem jmt. Sponsoritena oli esindatud Eesti Sihtkapital Kanadas, Eesti Abistamiskomitee Kanadas ja Toronto Eesti Ühispank.
Sellega Mardikarneval siiski ei lõppenud. Suures saalis algasid mitmed huvitavad tegevused. Maaliti nägusid, värviti küüsi, tehti kaelakeesid ja tätoveeriti käsivarsi. Väga populaarne oli täispuhutud loss keskmises saalis, kus sai üles-alla hüppamisega palju nalja. Lisaks sellele oli võimalus proovida oma osavust rõngaviskega Pikale Hermannile ja palli loopimisega poolitatud kõrvitsasse. Ei puudunud ka täpsuslöögid hokikepiga väravale. Edukad said auhindu maiustuste kausist.
Kojuminekul oli tütar parasjagu väsinud, kuid siiski õnnelik. Kätte oli jäänud veel paar karpi kommidega, need paneme siiski ootama järgmist päeva. Või vähemalt õhtuni...
