25. märtsil, suure märtsiküüditamise 65. aastapäeval, mälestasime kõigis kolmes Balti riigis 95 tuhandet inimest (21 tuhat eestlast, 42 tuhat lätlast, 32 tuhat leedulast), kes küüditati vägivaldselt taparongidega Venemaale, Siberisse. Kaks kolmandikku meist olid naised ja lapsed, tuhanded meist surid loomavagunite õudsel teekonnal nälja ja külma kätte, vaid murdosa tuli aastate pärast Siberist koju tagasi.
Meie ajaloolist traumat ei tee kergemaks ega vähem valusaks teadmine, et nõukogude totalitaarne režiim ei küüditanud mitte ainult meid: ajavahemikus 1920- 1951 sundasustati ning represseeriti N. Liidus kuus miljonit inimest, neist poolteist miljonit hukkus teekonnal. See kohutav ajalooline kuritegu, sh paljude vähemusrahvuste vastu suunatud genotsiid pole Venemaal tänini hukka mõistetud, vaatamata sellele, et see oli kuritegu ka nende endi rahva vastu. See saatuslik viga maksab praegu kätte kogu ilmale.
Tänavu sügisel möödub 70 aastat suurest paadipõgenemislainest Läände, mis omakorda tõstab meie ajaloolisest mälust esile traumaatilisi tundeid. Uuesti agressiivseks kiskjaks muutunud Venemaa välispoliitika äratab meis kõigis vanu hirme: kas tõesti peame 21. sajandil valmistuma uueks suureks sõjaks?
Legendaarne luuletaja ja usundiloolane Uku Masing kirjutas kord ammu, enne Teist ilmasõda prohvetliku luuletuse „Tontide eest taganejate sõdurite laulu“, mis algab nõnda:
Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps,
on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps.
Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee,
siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee.
Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed,
kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed.
Luuletus ilmus kogus „Neemed vihmade lahte“ 1935, ammu enne sõja algust, ammu enne tuhandete eestlaste kodude kaotusi. Minu põlvkonna jaoks laulis selle laulu elavasse kultuurimällu näitleja ja lavastaja Priit Pedajas, kelle muusikalises tõlgenduses kõlas see kui vägev, tugevarütmiline loits: me paneme vastu, me elame, tuleme, tõuseme taas ja taas. Eksitavale pealkirjale vaatamata ei sisenda Masingu laul mitte heitliku allaandmise ideed, vaid vaimset vastupanu: „Pillid auke on kulund täis ja lauludki tolm tapab eos,/ aga siiski me läheme uhkelt, viled sinised karedas peos“.
Uku Masingust inspireeritud luuletaja Peep Ilmet kirjutas omakorda laulva revolutsiooni ajal luuleloitsu „Taandujad“ (1990), mille viisistas helilooja Erkki Sven Tüür ning see laul on tänavu suvel suure laulupeo kavas. Ajaloolane ja diplomaat Margus Laidre esitas Postimehes küsimuse, kas tõesti on just selliseid „surveaja rahvalaule“ vaja esitada ja võimendada praegu, mil oleme uue suure ohu olukorras. Ajaloolane võttis paraku liiga sõnasõnalt luuletaja kujundikeelt „Me taandume taandume tuhandeid aastaid/ veel otsata pikk on too taandumistee“, sest luuletus pidas silmas tuhandete aastate tagust rahvaste rändamist. Ajaloolane ei pannud tähele kunstiteose just tugevust sisendavat sõnumit: „ei põlga me väikseid ei kadesta suuri / me pysime visalt tol taandumisteel/ ning tihedaks kamaraks põimib me juuri / yks aegade hämarast pärinev keel“. Nii luuletaja kui helilooja olid sunnitud meedias avalikult kaitsma oma koorilaulu, mis suvisel laulupeol kõlab tuhandete lauljate suust ning saab kinnitama vägevalt meie väga vana rahva sügavaid juuuri ja sisemist tuld.
Luuletaja Peep Ilmet tuletas ajaloolasele muuhulgas meelde, mis on õieti taandumise tähendus: „Juba ühe maailma vanema sõjandust käsitleva raamatu, Sun Zi – Sun Bin «Sõja seadused» järgi pole isegi sõjas taandumine iseenesest hea ega halb. Tähtis on see, mida eluliselt tähtsat sellega kaotatakse, säilitatakse või võidetakse. Läbi kogu me ajaloo on meie kõige elulisemaks vajaduseks olnud ISE SEISVUS.“ Mõtlesin seda lugedes nii Eesti-Vene piirilepingu kui ka Ukrainalt annekteeritud Krimmi peale: kas üks taktitaline taandumine osutub hiljem ajaloos võiduks või kaotuseks?
Küüditamiste ja põgenemiste kogemus on sündmuste traagikale ja suurtele inimkaotustele vaatamata teinud meid siiski sisemiselt tugevamaks ja targemaks rahvaks. Ühelt poolt tunneme paremini iseendid, teame oma psüühilist ja füüsilist vastupanuvõimet piirsituatsioonides, teame, et suudame suurima häda olukorras end kultuurrahvana alal hoida ja üles ehitada nii pikas okupatsiooniöös, nii Krimmi eesti külades kui kaugel välisriikides. Küps ajalooline elukogemus annab meile praegu maailma areenil erilise eksperdi rolli, kelle poole pöördutakse sagedamini just vaimujõu janus ja hüva nõu hädas. Meie presidendi ja diplomaatide sõna maksab kõvemat valuutat kui kunagi varem mitte ainult läänemaailma mõttekodades, vaid ka poliitiliste otsustajate peades. Eesti parima peaministri Mart Laari äsjailmunud raamat 2008. aasta Vene-Gruusia sõja õppetundidest kulub marjaks ära nii NSA kui CIA töölaudadel, kus ikka veel imestatakse, kuidas Krimmis ometi kõik jälle nii kähku ja hullusti sai juhtuda. Meie teadsime, meie hoiatasime, aga meid ei tahetud varem uskuda. Nüüd on maskid langenud, vahepeal äärmiselt hägustatud rindejoon nähtaval ja meile ohtlikult lähedal.
Ajaloo tulipunkt on paraku jälle meie maadel, aga koos oma liitlastega oleme täna siiski tugevamad kui kunagi varem - ja me oskame hoida tuld.
