Tõnu Jürvetson sündis Tallinnas 18. aprillil 1938. aastal Artur ja Silvia Jürvetsoni esiklapsena. Tema emapoolne vanaisa oli Eesti kõrgema kunstihariduse, aga ka Eesti Punase Risti rajajaid ja president Konstantin Pätsi noorem vend Voldemar Päts, vanaema aga tuntud naistegelane Johanna Päts. Isapoolsed vanavanemad Aleksander ja Maria Jürimäe olid otseselt seotud Eesti iseseisvusmanifesti trükkimisega Pärnus, kus meie riik kõige esmalt välja kuulutati. Oma perekonnast kirjutas Tõnu pikema ülevaate vanaisa mälestusteraamatusse „Voldemar Päts. Tagasi koju“ (kirjastus Aade, 2013). Pärast Johanna Pätsi mälestusteraamatu „Kodu südames“ ilmumist 2014. aastal tekkis Tõnul soov avaldada mõlemad raamatud ka inglise keeles. Tõlkeraamatusse kavatses Tõnu kirjutada veelgi põhjalikuma loo oma perest, nagu ta kinnitas allakirjutanule veel kümmekond päeva enne oma lõplikku lahkumist. Ei uskunud me keegi, et see kavatsus jääb teostumata. Ehk läheb täide Tõnu viimne soov ja need raamatud inglise keeles siiski ilmuvad.
Tõnu Jürvetson armastas oma perekonda, oma kodu.
Ta armastas Eestit. Tal oli palju sõpru – väga palju sõpru, kes jäävad teda mäletama heatahtliku, rõõmsa, humoorika inimesena, kellel tema enda sõnutsi „oli klaas alati pooltäis, mitte pooltühi“. Me kõik jääme teda sügavalt leinama.
Jürvetsonide perekonna lugu on sarnane paljude 1944. aasta sügisel kodumaalt lahkunud perekondade saatusele, kui Nõukogude Vene sissetungijatele tuli maha jätta kogu oma senine elu. Tuli hakkama saada võõras riigis võõraste inimeste keskel. Vanemal põlvkonnal oli see raskem, nende järeltulijatel, kes said hariduse juba uuel kodumaal, oli kohanemine mõnevõrra lihtsam.
Olgu siinjuures avaldatud lühendatult Tõnu Jürvetsoni mälestused, mis ilmusid raamatus „Voldemar Päts. Tagasi koju“.
Anne Velliste
toimetaja
Viis põlvkonda
Tõnu Jürvetson
Minu esimesed mälestused oma vanaisast on pärit 1941. aastast Lagedilt, vanaisa Külma talust Eestis. Olin kolmeaastane. Elasime Lagedil terve perega – vanaisa, vanaema, ema, mina, ema õde Inna Kaldveer ja ta abikaasa Arvi –, eemal Tallinnas käimas terrorist. Isa oli peidus metsas, et hoida end eemal Vene mobilisatsioonist. Vanaisa oli endale kasvatanud habeme, et kommunistid teda ära ei tunneks.
Meie Tallinna Kunderi tänava korter oli rekvireeritud Vene mereväe poolt ja meie Tallinna kodud olid võõrandatud. Kuulsime, et venelased hakkasid küüditama eesti rahvast ja seepärast peitsimegi end Lagedil.
Ühel suvepäeval hoiatas meid meie Lagedi naaber, kes töötas Rae vallamajas, et NKVD on tulnud Rae valda ja otsib vanaisa ja vanaema, et viia nad Tallinna ülekuulamisele. Hiljem saime teada, et tegelikult oli NKVD tulnud meid kõiki küüditama Siberisse. Oli 14. juuni 1941. Tänu sellele naabrile õnnestus meil põgeneda ja peita end Pirita jõe Ülemiste kanali pumbamaja veetorustikku. Olime seal kaks päeva rinnuni vees, siis hiilis ema naabri juurde, kes teatas, et NKVD-mehed sõitsid tagasi Tallinna.
9. märtsil 1944 olin vanaisaga Estonia teatris, vaatasime balletti „Kratt“, kui venelaste õhurünnak purustas teatri ja vanalinna. Kõndisime põlevast linnast koju Kunderi tänava korterisse, nägime tänavatel surnud hobuseid ja paanikas haavatud inimesi. Meie maja ei olnud pihta saanud, aga naabermaja hävis pommitabamusest täiesti.
Kolisime tagasi Lagedile, et pääseda vene õhurünnakutest. Vanaisal oli võimas Philips raadio Lagedil, sellega kuulasime koos sõjauudiseid Eesti leegioni võitlustest, Saksa raadio ja Inglise BBC saateid sõjast, vanaisa tõlkis neid mulle eesti keelde.
Vanaisa palus mind appi talutöid tegema, kuigi olin vaid nelja-viieaastane. Kaevasime Tammikul, vanaisa teises talus, koos kraavi, et laiendada veevoolu allikast, mis talu järve jooksis. Tulime õhtul mudaselt koju ja saime mõlemad vanaema käest riielda. Olin ka karjapoiss ja valvasin heinamaal kahte lehma. Söötsin kanu ja suurt emist. Igal kuul sõitsime hobuse ja vankriga Rakke, et viia talu sõjanorm vabaduse kaitsjatele.
Peale Soome-Vene rahulepingut, Saksa vägede otsust Eestist tagasi tõmmata ja rinde lagunemist pidime ka meie lahkuma Eestist. Sõitsime Lagedilt hobuvankriga Tallinna ja jäime Kunderi tänavale ööseks.
22. septembri hommikul kohtas ema meie maja trepikojas saksa mereväelast, Tallinna sadama komandanti, kes ka meie korterimajas elas. Ta pakkus meile võimalust sõita Saksamaale sõjalaevaga juhul, kui oleme valmis lahkuma kahekümne minuti jooksul. Sadamast saatis ta meile järele veoauto. Vene lennukid ründasid sadamat ja lasksid kuulipildujast praami katuse pihta. Mu kõrvad olid paar päeva suurest lärmist lukus.
Nii me lahkusimegi koos viimaste sõjaväelastega Tallinnast. Tagasi vaadates nägin veel, kuidas Tallinna sadam ja kraanad purustati ning varustuslaod lasti õhku. Meie laev oli vist üks viimastest, mis Tallinnast lahkus. Must suits oli üle terve Tallinna ja kurb oli näha, et sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist oli alla rebitud.
Randusime Poolas Gotenhafenis, sealt algas teekond rongiga Austriasse.
Põgenemisteekond viis meid üle Berliini Dresdenisse. Jalutuskäikudelt vanaisaga on mul meeles, et kõik ehitused olid Dresdenis veel terved ja varemeid polnud. Kuna meie siht oli ikkagi Austria ja paistis, et Dresden langeb venelaste kätte, siis otsustasime paari nädala pärast sealt lahkuda.
Peatusime veel paar nädalat Karlsbadis, ühes sõjas purustamata jäänud Tšehhi linnas. Nii Dresdenis kui Karlsbadis, mis polnud veel õhurünnakute poolt varemetes, viis vanaisa mind muuseumitesse ja tutvustas haruldaste maalide, skulptuuride ja kunstiesemetega ning rääkis mulle kunsti arengust, arhitektuurist ja ajaloost.
Karlsbadist läks tee edasi rongiga Austriasse. Reisimine oli raske, sest rongid olid üle koormatud põgenejatest ja ameeriklaste jahilennukid tulistasid pardarelvadega iga rongi, kui vedurisuitsu nägid. Paar päeva peatusime Viinis. Seal viis vanaisa mind kinno Tarzani-filmi vaatama. See oli mu esimene kinoskäik.
Lõpuks jõudsime perekonnaga oma sihtkohta Tirooli mägedesse Warthi külla Austrias. Peatusime väikeses hotellis, isa vana koolivenna juures. Nad mõlemad olid käinud koolis Viinis. Meid võeti hästi vastu. Üldse oli saksa rahvas alati abivalmis meie põgenemisteel ja andis meile elamiseks ruumi oma kodudes, kui see oli võimalik. Paljud teadsid, et eesti sõdur koos kuueteistkümne Euroopa riigi sõduriga võitleb vahvalt saksa isade ja poegade kõrval, et hoida Euroopat langemast punaterrori ohvriks.
Viibisime Warthis sõja lõpuni. Seejärel käskisid võidukad prantslased, kelle tsoonis me nüüd elasime, meil minna Vorarlbergi liidumaa pealinna Bregenzi lähedale ühte külla, mille nimi oli Hard. Seal anti meile ja ühele teisele eesti perekonnale väike korter seniks, kuni meid Eestisse tagasi saadetakse.
Mina hakkasin Hardis koolis käima. Vanaema õpetas mulle saksa keelt ja matemaatikat. Seega sai austria kool mu esimeseks kooliks. Hiljem õppisin Saksamaal Geislingenis eesti koolis, Göteborgis rootsi koolis ja Montrealis kanada koolis. Iga kord pidin uuest võõrast keelest aru saama, seda rääkima ja kirjutama.
Kuna sõjaajal puudusid mänguasjad ja lasteraamatud, siis jutustas vanaisa mulle Jules Verne´i, Oscar Wilde´i, H. G. Wellsi ja teiste autorite loomingust huvitavaid lugusid, milles olin mina ja hiljem mu õde Anne peategelane. Ta rääkis ka Eesti iseseisvuse sünnist ja meie Vabadussõjast. Eriti on mul meeles tema vaigistav jutt peaaegu igal õhtul, kui me end Saksamaal pommikeldrites varjasime, samal ajal kui ameeriklased ning inglased purustasid vanu Eoroopa kultuurlinnu ja tapsid lapsi, naisi ja vanainimesi.
1946. aastal paluti vanaisal asuda Geislingeni, et ta hakkaks Eesti Rahvuskomitee esimeheks. Millegipärast ameeriklased lubasid vanaemal ja vanaisal Geislingeni asuda, aga minu vanemad luba ei saanud. Mina sain loa minna vanaema ja vanaisaga kaasa ja ma läksingi, sest UNRRA toit oli võrreldes Austrias saadavale palju parem ja tervislikum, koosnedes Ameerika sõjaväenormist.
Geislingenis läksin eesti kooli. Jälle õpetas mind vanaema, sest eesti kool oli palju nõudlikum kui austria kool. Geislingenis viibimine oli üks toredamaid aegu mu elus. Vanaisa viis mind jälle eesti teatrisse. Laagris oli palju Estonia teatri näitlejaid, nii et sai etendada uusi ja vanu lavastusi suures teatrimajas. Mul on meeles laulukooride esinemised, kontserdid mängu ja tantsuga, pidulikud aktused, kus vanaisa ja teised pidasid meeles Eesti minevikku ja aupäevi. Kindlasti oli see aeg üks rikkamaid eesti kultuurielus. Väga palju sellest, mida võõra okupatsiooni aegadel tuli tagasi hoida, leidis nüüd avaldamist kiitvale ja tänulikule publikule. Rahvas unustas paha ja pühitses oma pääsemist punaterrorist.
Meie elamine oli kitsas. UNRRA andis igale perekonnale ühe magamistoa, aga kööki ja vannituba tuli jagada teistega. Sellest hoolimata saime kõik laagris haruldaselt kenasti läbi. Eesti kinos näidati vanu ameerika filme ja mina käisin neid iga nädal vaatamas. 1948. aastal lahkusime Geislingenist Rootsi, et lahutatud pere saaks jälle koos olla ja et isa leiaks tööd ja saaks raha teenida.
Mul tuli nüüd rootsi keel ära õppida ja kooli minna. See oli päris raske, sest mul oli palju keele ja kooli vahetusi olnud ning mõned klassid vahele jäänud, aga vanaema aitas mind õppimises. Elasime jälle koos väikeses korteris Göteborgis. Isa sai tööd ühes Rootsi arhitektuurifirmas. Kuigi ta oli diplomeeritud insener ja arhitekt, kes oli lõpetanud kuulsa Viini ülikooli, oli ta palk armetu. Vanaisa toetas meid jälle maalide müügist saadud rahaga.
1951. aastal otsustasid mu ema õde Inna ja tema abikaasa Arvi, kes olid põgenenud Eestist Soome, Kanadasse asuda. Meie perekond otsustas teha samuti, sest Torontos elas mu vanaema vend Aleksander Veiler ja ta pere. Korea sõda oli käimas ja kommunistlik oht ähvardas jälle Euroopat. Kuna ma elasin vanaisa ja vanaema hoole all Geislingenis, siis IRO (International Relief Organization, endine UNRRA) maksis meie kolme dp ülesõidu Kanadasse. Seal asusime me elama Torontosse koos Inna ja Arviga.
Paar kuud hiljem saabusid Kanadasse ema, isa, Anne ja Reet, mu paarikuune Rootsis sündinud noorim õde. Minu vanemad seadsid end sisse Montrealis. Nad pidid ise ülesõidu eest maksma ja kuna neil selleks raha ei jätkunud, võtsid nad laenu. See laen oli hiljem otsustav minu elus, sest selle tagasimaksmiseks tuli mul kuueteistkümneaastaselt koolist lahkuda ja tööle minna. Millegipärast teenis isa alati liiga vähe raha, et perekonna eest hoolitseda, ja meie olime ühed vaesematest eestlastest Montrealis.
Mul oli südamest kahju, et pidin sügisel Torontost Montreali minema ja esimest korda vanavanematest lahkuma. Olime ju kümme aastat koos elanud ja vanaisa oli mulle ainukeseks isaks. Kuna ma pidin tööl käima, siis õppisin ma YMCA õhtukeskkoolis, mille lõputunnistuse sain 1957. aastal. Võin öelda, et vanaema abiga, kes sõitis Montreali, et mind aidata.
Varsti pärast minu kahekümneaastast sünnipäeva 1958. aastal suri mu kallis vanaisa rongis teel Montreali. Ma matsin ta Montreali eesti surnuaeda. Mu armas vanaema lahkus 1977. aastal, enne mu neljakümnendat eluaastat. Matsin ta vanaisa kõrvale. Nad mõlemad tegid Anne ja minu elu rikkaks, olles eeskujuks selles, kuidas kõigist raskustest hoolimata saab olla aus ja tugev, armastada oma kodumaad ja perekonda.
1961. aasta 16. detsembril abiellusin ma Tiiu Männistuga. Pärast abiellumist kolisime Montrealist Ottawasse. Sain tööpakkumise laborandi kohale firmalt Bell Northern Research Laboratorium. Siis ostsin ka maja ja auto, mida mu vanemad ei suutnud kunagi teha. Töötasin Ottawas kuni 1966. aastani, tegeledes mikroskeemide uurimisega. Northen Research sai neli patenti minu leiutiste eest, minu tööd tunnustati teaduslikel konverentsidel ja teaduslikes väljaannetes.
Seejärel tuli mulle tööpakkumisi Ameerikast ja me otsustasime Tiiuga, et ma võtan vastu vabriku juhataja koha Motorolas Arizonase osariigi pealinnas Phoenixis.
1967. aastal sündis meile poeg Steve. Juba väiksena oli Steve erakordselt huvitatud sellest, kuidas asjad töötavad. Kui Steve sai nelja-aastaseks, saatis ta vanaema Aino talle kingituseks kakskümmend dollarit. Steve palus emal end raamatupoodi viia ja valis sealt Usborni raamatu „Chemistry Experiments” („Keemiakatsed“). Ta oli seda tungivalt nõudnud ja kinnitanud, et see on ainuke raamat, mis teda huvitab. Aastaid hiljem sai Steve´i nelja-aastase poja Leifi lemmikraamatuks „Basic Home Electrical Repairs“ („Peamised elektrilised parandustööd kodus“), selle raamatu abil õppis ta ka lugema.
Motorola juures töötasin kuus aastat. Mind ülendati kiiresti, kui ettevõte kasvas, ning lõpuks juhtisin kogu Motorola uute vabrikute ja tootmisvahendite ehitamist Ameerikas.
1973. aastal kolisime Arizonast Corpus Christisse Lõuna-Texases. Ma lahkusin Motorolast koos oma töödejuhatajaga, et asutada uus mikroskeemide valmistamise ettevõte Power Microlithics Inc. Texase osariik toetas rahaliselt uute tehnoloogiate arengut, et vähendada tööpuudust, nii oli aeg soodne seda ammu plaanitud tegevuskava ellu viia. Kuna Motorola juures oli minu ülesanne olnud vabrikute kavandamine ja ehitamine, vajati mind uue ettevõtte kiiresti käima saamiseks. Suur vahe oli aga selles, et Arizonas Motorola juures töötas minu alluvuses üle viiesaja vilunud inseneri ja oskustöölise, Corpus Christis aga puudusid täielikult kaastöötajad, kel selle ala kohta teadmisi oleks olnud, kuna sealkandis tegeldi peamiselt nafta töötlemise ja rafineerimisega. Niisiis tegin üksinda vabriku plaanid, palkasin insenerid ja ehitustöölised ning ostsin vabriku seadmestiku. Kuna ma olin ainus autoriteet ehituse juures, edenes töö kiiresti ja vabrik hakkas tootma mikroskeeme juba aasta pärast. Suure ettevõtte puhul oleks läinud aega vähemalt kaks aastat.
Leidsime Tiiuga, et Steve´ile parema hariduse andmiseks tuleb lahkuda Corpus Christist suuremasse linna. Kolisimegi Dallasesse, kus ma hakkasin tööle firmas Texas Instrument. Dallases kasvas Steve´i huvi arvutite vastu. Ostsime talle esimese Apple arvuti, mis tuli müügile 1977. aastal.
Aga ka Dallases ei olnud Steve´ile sobivaid avalikke koole. Proovisime ja vahetasime koole, kuni lõpuks leidsime erakooli, milleks oli St. Mark´s School of Texas, mis oli asutatud just niisuguste andekate õpilastele jaoks, nagu oli Steve. Algul oli tal väga raske teiste õpilastega sammu pidada, aga poole aasta pärast oli ta üks parematest oma klassis.
Pärast kahte aastat tööd Texas Instrumentis pakkus Mostek, sellel ajal maailma kõige suurem arvutimälu ehitaja, mulle väga huvitava ja vastutusrikka ülesande hakata nende uue vabriku juhatajaks. Töökoht asus Carrolltoni linnas Dallase ligidal. Võtsin pakkumise hea meelega vastu, nii polnud meil vaja kolida ja Steve võis St. Mark´is edasi õppida, mis talle väga meeldis.
Töötasin kaheksa aastat Mostekis, kuni ta osteti 1985. aastal ära ühe Prantsuse firma poolt. Otsisin endale uue töökoha. Varian Associates Palo Altos Californias pakkus mulle peadirektori kohta. Varian valmistas masinaid, mida tarvitatakse mikroskeemide ehitamisel. Varianil oli viis vabrikut Ameerikas ning ettevõtted Jaapanis ja Koreas, mille töö eest ma olin vastutav.
Peale St. Mark´i lõpetamist astus Steve ülikooli. Ta lõpetas Stanfordi ülikooli magistrikraadidega elektriinseneri ja ärijuhtimise erialadel oma kursuste priimusena. Nüüd on temast saanud riskiinvestor.
Steve on abielus Hollandi päritolu ameeriklanna Karla Tinklenbergiga, meditsiinidoktoriga, kellega ta kohtus Stanfordis. Steve´il ja Karlal on poeg Leif ning tütar Erika.
Steve aitas majandada dokumentaalfilmi „Laulev revolutsioon”, ta on alati valmis oma kaasmaalisi aitama.
2009. aastal viis Steve oma pere Eestisse laulupeole. Me kõik jalutasime kuuekesi Vabaduse väljakult lauluväljakule – vabas ja iseseisvas Eestis! Oleks vanaisa meid vaid näinud! Ta ei kaotanud kunagi usku sellesse, et Eesti saab jälle vabaks.
Oma vanaisalt olen ma õppinud kõike seda, mis elus on väärt ja tähtis, ning seda, kuidas olla isa ja vanaisa. Olen tema õpetusi püüdnud rakendada oma perekonnas, õpetanud neid oma pojale ja loodan, et tänu vanaisale olen ise hea vanaisa ka oma pojalastele. See armastus jätkub minu perekonnas – mu pojas ja tema lastes. Kui vaatan oma poega Steve´i, siis näen temas tihti oma vanaisa.
