Täna, 11. augustil on abtiss Clara Assisist (16.07.1194 - 11.08.1253), kes rajas klarisside ordu, mälestuspäev.
Clara di Favarone sündis Assisi linnas jõukas ja lugupeetud aadliperes vanima tütrena. Juba noore tütarlapsena tundis ta rõõmu palvetamisest.
1212. aastal, kui Clara oli 18-aastane, kuulis ta Franciscust jutlustamas. See puudutas ta südant. Clara sai Franciscuse jutlustest ja eeskujust nõnda innustatud, et ta otsustas end täielikult Jumalale pühendada.
Ta jättis maha oma suursuguse vanematekodu ja ruttas salaja Portiuncula kabelisse Assisi eeslinnas. Franciscus mõistis ja tunnustas Clara kutsumust pühenduda täielikult Jumala teenimisele. Ta lõikas oma käega Claral juuksed lühikeseks ja andis talle selga sarnase pruuni ristikujulise rüü, mille ta endale oli õmmelnud, ja toimetas noore Clara esialgu naisbenediktiinide juurde varjule.
Hiljem ehitas Franciscus enda taastatud San Damiano maakabeli kõrvale Clarale väikese kloostri. Julge aadlikutütre Claraga ühinesid peatselt tema õed Agnes ja Beatrice, ning 1216 ka nende ema Hortulana. Clara eeskuju levis kiiresti tema perekonnast väljapoole.
Franciscus andis neile 1213. aastal nn. lühikese elujuhise (forma vivendi), milles selgitab nende teed ja "elu püha evangeeliumi täiuslikkuses" Pühast Vaimust juhatatuna, tõotades ühtlasi "ilmutada alati nende vastu südamlikku hoolt ja erilist tähelepanu, nii nagu ka vendade vastu" ("Kirjutised" 134).
1216 sai Clarast San Damiano vaeste õdede ordu abtiss.
Klarisside tegevus sai tunnustatud 9. detsembril 1219 paavst Honorius III poolt (kes andis tunnustuse ka Franciscuse tööle).
Pärast Franciscuse surma 1226 säilitas ja hoidis Clara püha Franciscuse õpetusi ja pärandit.
Clara koostas enda loodud ordule nn clara-kloostrireeglid, mida tänapäeval klarissid enamasti järgivad.
Vaatamata mitmesugustele haigustele, mis teda sageli voodisse aheldasid, hoolitses Clara pidevalt nunnade ja Assisi linna hea käekäigu eest. Kord päästis ta oma kodulinna ründajate käest, kes linnamüüri alla olid kogunenud. Ta kanti haigevoodist linnamüürile ning tema tungivate palvete mõjul, käes armulaualeib, lõid ründajad kartma ja põgenesid kabuhirmus.
Suured valud, mida ta koges, ei suutnud röövida tema rõõmu ja lähedast osadust Jumalaga. Clara suri 59-aastasena 11. augustil 1253.
1255 kuulutas paavst Aleksander IV Clara pühakuks - vaid kaks aastat peale tema surma.
Aastal 1263 hakati tema asutatud vaeste õdede ordut nimetama Püha Clara Orduks.
