Viktor Niitsoo (sündinud 12. märtsil 1952 Kuressaares) on Eesti vabadusvõitleja, poliitik, riigiametnik ja ajaloolane.
1977. aastal ühines ta rahvusliku vastupanuliikumisega. Tegi kaastööd omakirjastuslikele väljaannetele, osales võimudepoolsete inimõiguste rikkumiste väljaselgitamisel ja avalikustamisel ning keelatud kirjanduse paljundamisel ja levitamisel. Kirjutas alla kollektiivsele protestikirjadele, nagu protest akadeemik Andrei Sahharovi tagakiusamise puhul (3. veebruaril 1980), telegramm Poola sõltumatu ametiühingukoondis Solidaarsus esimehele Lech Wałęsale (11.09.1980), eestlaste ja leedulaste avalik läkitus NSV Liidu ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumitele ning Rahvusvahelisele organisatsioonile Amnesty International, milles nõuti vangistatud Mart Nikluse ja kõigi poliitvangide vabastamist (27. juuni 1980), avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide valitsustele (24.07.1984). Aastatel 1978–1980 oli ta põrandaaluse kroonika "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" kogude 2–9 toimetaja.
1979. a juunis tehti talle KGB poolt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972. a määruse (salajane) ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest süüdistatuna kaastöös omakirjastuslikule ajalehele Poolpäevaleht. Samas asjas said hoiatuse Jaan Isotamm, Matti Milius ja Poolpäevalehe toimetaja Hubert Jakobs.
13. märtsil 1980 otsis KGB läbi tema elukoha seoses Jüri Kuke arreteerimisega. 20. oktoobril 1980 läbiotsimised tööl ja kodus ning ülekuulamine seoses Veljo Kalepi arreteerimisega. Läbiotsimistel võeti ära 2 kirjutusmasinat ja hulgaliselt omakirjastuslikku materjali. 4. detsembril 1980 arreteeriti KGB poolt.
23.–24. aprillil 1981 toimus Eesti NSV Ülekohtus kohtuprotsess tema tegevuse üle.
raamat vabadusvõitlejast Viktor Niitsoost
