Artikkel originaalis: http://arvamus.postimees.ee/12...
Majandusest ja rahast räägitakse tänapäeval palju. Üks Eestist lahkumise põhimotiive on väidetavalt majanduslik. President pistab rinda nobelistiga Eesti (majandus)asja arutades. Euroliidu staatus ja saatus seotakse majandusega.
Mind huvitab rohkem asjade vaimne ja emotsionaalne mõõde. Tunne, mida ühiskond inimestes tekitab. Nüansid, mis loovad tähenduse ja panevad kaasa elama või peletavad eemale. Seda mõõdet võiks nimetada suhtekliimaks, ühiskonna õhustikuks.
Olen viimasel ajal üha sagedamini tabanud end mõttelt, et liigume Eestis millegi diktatuurisarnase poole. Minu jaoks on see hell teema, sest sündisin ja kasvasin ühes suures diktatuuririigis. Ma ei taha, et see korduks. Ma tahan elada vabas ja iseseisvas riigis, kus inimesed saavad öelda ja elada oma südametunnistuse järgi.
Diktatuuri olemus on kindla mõtte- ja käitumisviisi ainuõigeks pidamine, selle sundkehtestamine ning teisitimõtlemise mahasurumine. Oma ideedes ja nende rakendamise viisides võidakse kalduda äärmustesse, absurdi, ka vägivalda.
Kui püüda toimuvat kokku võtta, siis minu arvates on tegu liberaalsete väärtuste sundkehtestamisega. See toimub sammhaaval ja mitmes valdkonnas.
Diktatuuri ajal on õnnelikud need, kes pooldavad pealiini mõtteviisi. Tuntakse ennast hästi ja sageli tekib joovastav entusiasm kuulutada, jagada ja kehtestada oma ilmavaadet ka teistele. Jagub ka raha ja meediaruumi.
Teisitimõtlejaid, aga ka laiemaid hulkasid, valdab seejuures kolm destruktiivset tunnet: hirm, lootusetus ja ebakindlus. On hale näha, kuidas inimesed kardavad oma tegelikke, konservatiivseid või rahvuslikke seisukohti välja öelda. Lootusetus ja käegalöömine, tunne, et minust ei olene midagi, võtab maad. Kuna püsiväärtused puuduvad või on suhtelised ja ümbertõlgendatavad, ei saa milleski kindel olla.
Valitseva liberaalse ideoloogia pooldajate suhe rahvaga on vastuoluline. Ühelt poolt rõhutatakse, et tegutsetakse vastavalt rahva tahtele ja mandaadile. Teiselt poolt kardetakse ja isegi välistatakse rahvahääletus kui kõige ehedam demokraatia vorm. Põhjus on lihtne: rumal rahvas võib valesti otsustada. Tegelikult ei armastata ega usaldata rahvast.
Hiljuti koguti enam kui 38 000 allkirja samasooliste kooselu seadustamise vastu. Igaüks võib sellesse fakti suhtuda, kuidas tahab. Kuid allkirja andjaid oli sama palju kui Pärnus elanikke ning minu jaoks on sümptomaatiline, et rahvusringhääling vaikis allkirjade üleandmisest parlamendile. Diktatuuri ajal edastab meedia sobivat ja vaikib ebasobivast. Õnneks on praegu veel meediakanalite vahel suuri erinevusi.
Liberaalse maailmavaate eriilmingute toetamine käib rahvusvahelisel tasandil. Põhjamaade toel võetakse kasutusele sooneutraalsed õpikud sellest, kuidas Riina oli Rasmus. Soovoliniku institutsiooni toetatakse Norra riigi rahaga. Minu arvates on tegemist ideoloogilise invasiooniga. Nemad ütlevad, kuidas lapsi kasvatada ja missugused on õiged väärtused.
Diktatuuri juurde kuulub tagakius. Meil levib retsept, mis probleemide lahendusena näeb ette ärakeelamist ja kohtusse andmist. Kavandatav karistusseadustiku muutmine, mida rahvasuus on hakatud nimetama vihakõne seaduseks, paneb sõna- ja südametunnistuse vabadusele liberaalsed päitsed. Kui asju ei saa nimetada õigete nimedega, muutub ühiskond kaitsetuks ogaruse ja isegi perverssuste ees. Pluss haiglane hirmuõhkkond, kus keegi on pidevalt solvunud ja keegi teine on selles väga süüdi.
Diktatuuri puhul tekib ülipüüdlikkus, mis võtab kohati ogaraid vorme. Seda võime näha nii meil kui mujal. Näiteks meil korrastatakse veel raamatute asetust kaupluse müügiletil vastavaks tänapäeva soostereotüüpidele, ent mujal arutatakse juba ettepanekut keelata armastuslaulud avalikus ringhäälingus, kuna need on heteronormatiivsed, või karistada parteisid, kes ei jaga euroopalikke väärtusi...
Mul on mõned ideed, kuidas pidurdada liikumist diktatuuri poole. Diktatuur kardab kahte asja: fakte ja avalikkust. Võiks luua riigi toetatud portaali, kus saaks faktidele tuginedes avalikustada kõik surveideoloogide rünnakud mittenõustujate vastu: vallandamissurve, üleskutse majanduskahjuks, laim, ähvardused, sildistamine jm surveavaldused.
Tuleb korraldada rahvahääletus rahvast puudutavates olulistes küsimustes. Praegu näen kahte sellist. Esimene on see, kas me oleme nõus Euroopa ühendriikidesse astuma või mitte. See võib olla meie valik, kuid praegu puudub otsustajatel selleks rahva mandaat.
Teine on see, et kui me oleme nõus, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus, siis peaks olema rahval õigus pereküsimuses otsustada. Peaksime ka homokooselu suhtes tegema rahvahääletuse. Selge, et diktatuur kardab seda kui tuld.
Mulle väga meeldib mõte, et Eesti võiks tõusta inimõiguste lipulaevaks ja eksportijaks ka vähem arenenud (või hoopis enam mandunud? – T. L.) naaberriikidesse. Olime Nõukogude impeeriumi kukutajate esirinnas. Kui meie teeksime ühiskonna aluste küsimustes rahvahääletuse ja need ühiskonnad, kus lõhe valitsejate ja rahva vahel on veel suurem, teeksid sama, siis kukuks liberaalne surveimpeerium kokku.
Tuleks moodustada ühiskondlikel alustel autoriteetsetest inimestest kogu, kes tegeleks tasakaalustatult inimõigustega. Meie Inimõiguste Keskus ei ole mõtte-, sõna-, usu- ja südametunnistuse vabaduse teemaga piisavalt tegelenud, asi tuleks anda erapooletute kätte.
Rahvaloendus näitas, et suurim poolehoid uskudest kuulub õigeusule. Ma ei ole lugenud ühtegi sisulist analüüsi, mida see fakt tähendab. Üldiselt on õigeusklikud olnud üsna immuunsed liberaalsete väärtuste suhtes. Need, kes otsivad korrastatud maailmapilti ja kindlustunnet, võiksid minna üle õigeusku. Eestlaste seas poleks seesugune liikumine ajaloos esmakordne. Võib-olla päästab Eesti seekord õigeusk.
Surveajastul on oluline säilitada terve mõistus rohujuure tasandil. Pere söögilaua ümber, spetsialistide ring, saunalava, sõpruskond – need on kohad, kus saab ja tuleb nimetada asju õigete nimedega. Mõelda asju endale selgeks, saada aru toimuvast. Arvestada tuleb aga sellega, et reetmine, pealekaebamine ja oma naha päästmine on diktatuuri kaasnähted.
Kas selleks oligi laulvat revolutsiooni tarvis, et taas midagi sarnast kogeda? Me tahtsime ju vabaks saada!
Kuna hiiliv diktatuur on pigem maailmavaatelise ja eetilise iseloomuga, siis muutub oluliseks iga inimese võimalus oma veendumustele ja südametunnistusele kindlaks jääda. Olen mõelnud, et kuidas korraga polnud ühtegi kommunisti, kui ajad muutusid. Tundub õnneks, et tervet mõistust pole siiski võimalik hävitada. Ei survega, üleva retoorikaga ega kõlavate lubadustega. Alati on võimalusi ja lootust.