Enam kui sada aastat tagasi kutsus Jakob Hurt meid üles saama suureks vaimult. Suured laused elavad oma, ajatut elu.
Rahvusliku ärkamise ajal, esimese Eesti Vabariigi jooksul, Nõukogude okupatsiooni kestel ja taasiseseisvunud Eestis – igal ajal on võimalik olla suur vaimult. Öeldakse, et unustamine on inimlik, andestamine aga jumalik. Selles mõttes on andestamine Suure Vaimu tunnuseks.
Ma ei mäleta, et näiteks Eesti ajakirjandus oleks andestamise teemat rahvuslikul tasemel käsitlenud. Ainus meenuv juhtum on see, kui sakslaste rahvuslikku kahetsust natsionaalsotsialismi pärast on püütud venelastele kommunismikahetsuse eeskujuks seada.
Andestamise teema ei mahu meie rahvuslikku, poliitilisse ja kultuurilisse leksikasse. See on libisenud hoopis privaatsfääri. Heledate sähvatustena kerkib see esile otsekui teisest maailmast, pannes meid mõtlema ja küsima enese olemise üle.
Mõned aastad tagasi hukkus autoõnnetuses muusik Tarmo Vardja. Tema lesk Liidia Vardja ütles õnnetuse põhjustajale mõeldes: "Ma olen tema eest palvetanud ja palvetan ka edaspidi. Et ta ei peaks kannatama ega piinlema. Ta ei soovinud ju kodust välja astudes kedagi tappa. Kui oleks minu teha, siis ei paneks ma teda mingil juhul kinni. Kui meie andestame, siis andestab meile ka Jumal. Kui me peame viha, siis hävitab see viha ainult meid ennast." Mulle psühholoogina oli kõnekas fakt, et lesk andestas enne, kui ta oli õnnetuse põhjustajaga rääkinud.
Andestamisele vastandub andestamatus. See eesti keeles kahetähenduslik sõna osutab ka tahtmatusele või suutmatusele andeks anda. Paljudel juhtudel tähendab see põhimõttelist hoiakut, et igasugune andestamine on välistatud. Või seatakse selleks teisele poolele ebareaalsed nõuded. Andestuse välistamine jätab kibeduse südamesse. Paisuv kibestumine võib viia kättemaksu ja enesehävitusliku käitumiseni.
Arvan, et Eesti rahvale on ajaloos palju liiga tehtud. Väikesel on vägevale raske vastu panna. Kui, siis ehk ainult suure vaimuga, andestusvõimelise vaimuga.
Suhteliselt lihtsam on andestada siis, kui teine kahetseb ja süüd tunnistab. Väga raske on andestada, kui teine ei kahetse, vaid pigem õigustab end ja ülbitseb. Ometi andestamise suurus ei ole mitte eksijas ja tema kahetsuses, vaid see on andestaja suuruse küsimus, sisemise vabanemise ja tervenemise küsimus. Olla vaba, mitte lasta vihal ennast närida, olla avatud uuele – see on tervete ja tugevate eesõigus.
Ülekohus, vägivald, pettumused ja löögid lähevad sügavale hinge ja kujundavad meie mõtteviisi ja identiteeti. Märkamatult saab ohvriks olemine kannatanu identiteedi osaks. Haavatu saab olla nii kaua haavatu, kuni haav veritseb. Me hoiame sellest kinni, oleme need kes oleme, sest meile on liiga tehtud. Võikski küsida, et kui ülekohtukogemus ära võtta, kes me siis oleme? Kas jääbki midagi alles?
Andestus ja lepitus on kaks iseasja. Andestamine toimub andestaja südames. Lepitamine leiab aset suhetes. Andestada saab ka siis, kui suhteid ei ole korraldatud.
Võib-olla puudub meie kultuuris praegu üldse muster, kuidas andeks anda ja andeks saada. Me lihtsalt ei tea, kuidas seda teha. Minu kadunud isa oli aastaid Siberis. Kui ta vabaks sai, ütles talle KGB ohvitser, et noormees, te istusite ilmaaegu, minge koju ja alustage uut elu. Selle elu tunnusjoonteks olid öised unesegased võitlemised koertega, ilusa kevadlume nägemisel jalataldadest veriseks värvunud lume meenumine, aukartus pudenenud leivapuru ees ja sügav kiindumus oma lähedastesse.
Isa mälestustega toimetulekuks olen õppinud ära vene keele, mul on venelastest sõpru, minu raamaturiiulil on originaalkeeles Puškini, Gogoli ja Dostojevski teoseid. Elan teadmises, et see pole julgeoleku ja okupantide, vaid suurte vaimude keel. Avatus vene keele ja kultuuri ilule on minu viis andestada oma lapsepõlve varjude eest.
Olukordades, kus mustrid puuduvad ja massid on üksi teadmatuses, muutuvad kõnekaks suurvaimud – eeskujud, kellest lähtuda. Olen vahel imetluse ja tänutundega mõelnud, et meile kui väikesele rahvale on siiski antud palju suuri poegi ja tütreid, tarku ja andekaid inimesi, kes oma loominguga ja isikuga on nihutanud võimalikkuse piire. Nimetagem siinkohal vaid Paul Kerest, Lennart Merit, Arvo Pärti ja Kristiina šmiguni. Võibolla on meil ka oma andestuse Mahatma Gandhi, keda me täna veel ära ei tunne.
Olen mõelnud, et ilmalikus ühiskonnas segab andestuse väärtustamist meie võõrdumine ristiusu põhisõnumist – Kristuses on meile andeks antud. Paljud inimlikud eeskujud sünnivad jumaliku eeskuju kogemisest. Andekssaanul on lihtsam ka teistele andestada, sest ta teab, kuidas see käib.
Elame sensuaalsuse ja suhtelisuse ajastul. Õige on see, mis meeldib. Tõde on väidetavalt vaid kokkuleppe küsimus. Andestamine on suurte vaimude privileeg, sest see tähendab teadlikku, sageli rasket ja ebameeldivat otsust. Psühholoogias on näidatud, kuidas inimese teadlikud otsused, näiteks pöördumine eelarvamuste või vägivalla vastu, suudavad muuta nende hoiakuid ja käitumist.
Ka andestamine ei pruugi olla lihtne, kerge ja meeldiv. Sisemine lahtilaskmine oma kibedusest, ülekohtu mittearvestamine, edasiminek – see eeldab vaimusuurust. Andestaja peab esmalt iseendaga hakkama saama. Võib-olla suudab seda noor põlvkond, kellel puudub isiklik kibestumine. Ainult et küsimus, mida andestada, on iga põlvkonna jaoks pisut erinev. Ehk polegi see kõige olulisem.
Andestamatus jääb iseendale, andestus teistele. Üks vana võrdpilt taevast ja põrgust ütleb seda, et mõlemal pool istutakse ümber ümara söögilaua, kus istujatel on käes endapikkused kahvlid. Põrgus püütakse endale toitu suhu toppida, käib kaklus ja rüselemine. Taevas ulatatakse toitu üle laua vastasistujaile.