„Aaker“ on andeka, ajutiselt väliseestlaseks hakanu eesti kirjaniku Tõnu Õnnepalu raamatu pealkiri ja märksõna paigale kus ta pärast Kotkajärve Metsaülikoolis osalemist loodust nautis ja raamatut kirjutas. Aaker on ka see mida ta endale väitis tahtvat, viltuvajanud majakesega, kaugel kõigest. See aaker millel asuvas suvilas ta raamatut kirjutas asub Kotkajärve läheduses. Kotkajärve on Kanada Ontario provintsi Muskoka rajooni metsade vahel asuv väliseestlaste Kodu-Eesti igatsusvalu leevendaja, tegevusväli skautide ja gaidide suvelaagrite ning vanemate Metsaülikooli jaoks, mille lähedusse paljud Kanada-eestlased on oma suvilad ehitanud.

Inimestel, nagu kõikidel olevustel on niihästi erinevusi kuid ka omadusi mis neid ühendavad. Eestlus on midagi mis ühendab, või peaks ühendama, ühte väikest, nüüd vist juba vähem kui miljoni suurust, rahvast.

Tõnu Õnnepalu kirjutab huvitavalt niihästi meid ümbritsevast loodusest, ehitistest ja asjadest mis on eestlaste poolt eestlaste jaoks loodud ja ehitatud. Eriti iseteadlikult ja mõneti ka arrogantselt kirjutab ta eestlusest ja lahkab erinevusi, või koguni lahkhelisid, väliseestlaste ja kodueestlaste vahel.

Ikestatute ja vabastatute aadriraud.
Mingi erinevus kodueestlaste ja väliseestlaste vahel tekkis juba sellest, et suur osa kõrgharidusega eestlasi, nende hulgas üle poole teadusdoktoritest ja kaks kolmandikku magistritest, põgenes läände sõja lõpupäevil, nüüd juba kolmveerand sajandit tagasi. Kuna põgenemine oli küllaltki keerukas ja kõrgematest ühiskonnakihtidest inimestel oli põhjust kommunistlikku okupatsiooni rohkem karta, võib arvata, et ka teistel, kel põgenemine õnnestus, oli mõnevõrra rohkem pealehakkamist ja mõtlemisvõimet kui mahajäänutel. Eelmisel aastal omas kõrgharidust Eestis umbes 30% meestest ja 40% naistest. Põgenike järeltulijate hulgas võib väga harva kohata kedagi, kel kõrgharidus puudub. Põgenikud, vähem kui kümnendik eestlaste koguarvust, avaldasid koguni mitmete aastate jooksul peale suurt põgenemist rohkem eestikeelseid raamatuid kui avaldati okupeeritud Eestis. Õnnepalu avaldab arvamist, et kõigist nendest tasub lugeda ainult Ristikivi päevikuid. Ta arvamist ei jaganud suur hulk andekaid eestlasi, kes olid nõus neid raamatuid ostma ja lugema. Ta ise möönab, et „kirjandus pole mitte see, mida kirjanikud kirjutavad, vaid see, mida lugejad loevad.“

Õnnepalu demonstreerib oma arrogantsust kui ta väidab, et suvilate raamaturiiulites on „enamasti kasutud raamatud, mahajäetud, unustatud raamatud, raamatud, millega kellelgi midagi enam teha pole“ ja pakub siis sulgudes näitena Marie Underi luuletused. Õnnepalu on küll hea kirjanik, aga meie Siuru printsessi, Eesti luule suurkuju, vaimsele ega kirjanduslikule tasemele ta kindlasti ei küüni. Kaldun arvama, et ka kaugemas tulevikus, kui Marie Underi lugejate arv jätkab tõusuteed, on hoopis „Aaker“ nende unustatud raamatute hulgas, millega kellelgi midagi enam teha pole.

Kodu-Eesti intellektuaalne aadrilaskmine jätkub tänapäeval. Eestist on lahkunud pärast taas iseseisvumist rohkem eestlasi kui põgenes Punaarmee eest. Ega võõral maal elu alustamine tänapäevalgi kerge ole. Toimub jälle selektiivne emigratsioon – lahkuvad inimesed kellel on rohkem kui tavapärast pealehakkamist ja mõtlemisvõimet. Eriti palju lahkub arste, õdesid, muid meditsiinitöötajaid ja mitmesuguseid oskustöölisi.

Esimesed uued põgenikud pääsesid välja juba okupatsiooni lõpupäevadel. Minu katuse all elas mitmed kuud neli, kes said reisida Vene laeval New Orleansi ja siis bussiga Chicagosse. Kui töörahva paradiisist väljapääs muutus kergemaks, hakkas neid üha sagedamini tulema. Minu katusealune saigi elamispaigaks pikemaks või lühemaks ajaks umbes viiekümnele uustulnukale. Õnnepalu möönab, et eestlasi on nüüdseks maailma laiali asunud rohkem kui oli pärast sõda, aga neid ta väliseestlaseks millegipärast ei pea. Ta väidab, et „väliseestlus on midagi lõpetatut“. Aga mis need uued välismaale siirdujad siis on? Kas neid „välismaal elavateks eestlasteks“ võiks nimetada? Kui võib, siis võiks ju ka seda kohmakat terminit sõnaga „väliseestlane“ asendada.

Pelgalt elada ja elada hästi.
Sõjapõgenike ja tänapäeva lahkujate vahel on märkimisväärseid erinevusi. Sõjapõgenikud lahkusid, et päästa oma elu – põgeneda tuli enamasti väikeste paatidega üle tormise mere, läbi põgenikke jahtivate sõjalaevade ja lennukite kadalipu. Keegi ei tea palju hukkus Rootsi või Soome siirduvaid paadipõgenikke. Teame, et ainuüksi Sakasamaale siirduval Moero põgenike laeval hukkus mitu tuhat inimest kui vene pommilennukid selle hävitasid.

Tänapäeva lahkujad otsivad paremat ja turvalisemat elu ja lahkuvad kenal reisilaeval, lennukil ehk kasvõi mööda maanteed oma autoga.

Sõjapõgenike hulgas oli levinud nostalgia mahajäänud kodumaast. Meelde oli jäänud kõik meeldiv, endise elu pahed kahvatasid esialgsete pagulaspõlve kannatuste kõrval. Ka tänapäeval võib täheldada sõjapõgenike ja nende järglaste hulgas patriotismi millist võib Kodu-Eestis näha äärmisel juhul ainult laulupidude joovastuses. Nende lapsed kasvasid üles teadmises, et kõik, kes räägivad eesti keelt, on nagu nende vanemad, ausad ja usaldusväärsed. Ainult selliseid eesti keele rääkijaid nad tundsid. Nad pärisid Eesti unistuste maana oma vanematelt. Kõik mis oli seotud Eestiga oli neile püha. Kui saabus uusi eestlasi, leidsid nad, et kõik eestlased polegi nagu nende vanemad. Kui kaks noormeest kellele üks tuntud lääneranniku eestlane oli avanud oma kodu, tapsid ta naise ja röövisid kõik väärtusliku, muutusid paljud väliseestlased kodueestlaste suhtes umbusklikuks, mida ka Õnnepalu tajus.

Tänapäeva lahkujad on enamasti pettunud oma kodamaast. Paljud lahkuvad peamiselt majanduslikel põhjustel – Eesti on ikka veel pigem viie kõige vaesema kui viie kõige rikkama Euroopa riigi hulgas, aga küllap ka tajudes, et Eesti pole kaugeltki pärast okupatsiooni võimule tõusnute valimislubaduste õiglusele ja õigusele rajatud rahvusriik.

Rahvusluse geenid.
Eestlus pole aga pelgalt kultuuripärand. Igivana rahvatarkus, mis väidab, et veri on paksem kui vesi on saanud ammu teadusliku tõestuse. Alguse tegi Charles Darwin ja tänapäeval on tuntud ka Darwinile teadmatud geneetilised mehhanismid mille kaudu evolutsioon toimub. DNA struktuuri ja toimimise selgitamise eest on antud juba rohkem kui kümme Nobeli auhinda. Aastal 1967 andis geneetikateadlane George Christopher Williams meie loomupärasele tajule teoreetilise, teadusliku aluse oma raamatuga „Koha¬nemine ja looduslik valik“, mis selgitab, et evolutsiooniline looduslik valik toimub geenide tasemel. Tugevamad, paremad geenid säilivad ja paljunevad, teised hävivad.

Teaduseharu tegi üldtuntuks Oxfordi ülikooli professor Richard Dawkins oma raamatuga „The Selfish Gene“ („Isekas geen“).Ta kasutas terminit „isekas geen“, et vas¬tandada geenikeskset arusaama organismikesksele arusaamale evo¬lutsioonist.

Näib, et rahvusliku säilimise peamised tegurid on rahva genofondis domineerivad geenid, mis edasikandumise eest hoolitsevad lisaks enda võimalikult laialdasele levitamisele ka ligimesearmastuse/sallivuse kaudu, proportsioonis sugulust määra¬vate samade geenide hulgaga indiviidides.

Kõik rahvad segunevad aja jooksu mingil määral teistega. Eestlaste rahvuslik teadvus tekkis peamiselt ärkamisajal ja kulmineerus Vabadussõjas võidetud iseseisvusega. Tolleaegne eesti genofond põhines niihästi põlisel soome-ugri genofondil, kui ka kunagiste viikingiajastu röövretkete käigus võõrsilt sõjasaagiks toodud naiste viljakusel, piiriäärsetel tutvustel ja mõnevõrra ka parunite esimese öö õigusel, viimane küll rahvaluuleteadlase Merili Metsvahi andmetel rohkem fiktiivne kui tõelik.

Sestap võib arvata, et niihästi kunagiste põgenike, kui ka kodueestlaste sega-abieludest (kus üks abielupool on muulane), võrsunud laste genofond pole enam nii sinimustvalge kui nende esivanematel. Mida rohkem võõraid geene, seda rohkem rõõmu on sisserändajate, multi-kulti, ja piiramatu tolerantsuse toetajatel ja seda vähem lootust neil kelles ikka veel püsib põhiseaduse preambulis sätestatud kõikumatu usk ja vankumata tahe kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Aeg annab segadust.
Kolmveerand sajandit on möödunud sõjapõgenike pagulaspõlve algusest. Olude sunnil on väliseestlased leidnud omale suuremal määral kaasasid teistest rahvustes kui kodueestlased. Veri jääb ikka paksemaks kui vesi, aga sega-abieluliste järeltulijates ei voola enam ainuüksi eesti veri, nende geenid ei eelista enam ainuüksi eestluse edasikandmist. Eestluse ja eesti kultuuri säilitamine muutub sõjapõgenikest väliseestlastele pikapeale raskeks. Pidevalt väheneb nende organisatsioonide elujõud eakate inimeste suure osakaalu ja noorte sulandumise tõttu.

Kesk-Florida Eesti Seltsis on kasutatud seltsi koosolekutel peamiselt inglise keelt juba uue sajandi algusest. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) bülletään on ammu juba kakskeelne. Rahvuskomitee algaastatel oli valijaid ja kandidaate külluses Rahvuskomitee koostamiseks. Viimastel valimistel aastal 2018 oli raske leida küllalt palju inimesi, kes olid nõus kandideerima.

Uute tulijate integratsioon kunagiste sõjapõgenike poolt asustatud organisatsioonidesse on olnud lünklik. Kuigi uustulnukad ei näi olevat huvitatud ERKÜ ja veel vähem Teise maailmasõja vabadusvõitlejatest veteranide tegemistest, käivitati kaunis, põliste tammede all asuvas Chicago Eesti Majas siiski uuesti Eesti täienduskool, sest selle ümbrusesse on naasnud viimase paarikümne aasta jooksul hulgaliselt sisserändajaid Eestist. Ka uustulnukatest on saanud Eesti maja osanikud, nad aitavad seda hooldada, nad tulevad sinna pühapäeviti lõunat sööma, nad pühitsevad seal Jaanipäeva ja Vabariigi aastapäeva. Emakeelseid laste täienduskoole ning ka uute väljarändajate poolt asustatud Eesti seltse leidub ka seal kuhu sõjapõgenikud ei sattunud.

Õnnepalu on väga kuri esimese okupatsioonijärgse peaministri Mart Laari peale põhjusel, et tolle valitsus taastas kinnisvara õigusjärgsetele omanikele, kelle hulgas oli muidugi ka väliseestlasi. Ta avaldab kummalist arvamust, et inimestel kes okupatsioonivõimude poolt ärastatud majades elasid, kaasaarvatud Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud anastajatel, on õigus neid maju endale jätta.

Ma olen samuti Laarile kuri, aga hoopis teisel põhjusel. Olen kuri, sest ta ei täitnud ühtegi oma valimislubadust ja eelkõige seepärast, et ta eiras Genfi konventsiooni sätet mis nõuab okupantide lahkumist okupatsiooni lõppedes. Ta põlistas kõik Stalini ja ta järglaste poolt Eestit asustama saadetud okupandid Eesti Vabariigi elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. See saatuslik, Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suurem viga, oli otseses vastuolus ta valimislubadusega muuta Eesti rahvusriigiks – pigem jätkas see Stalini venestamispoliitikat Isamaa “rahvuslaste” nõusolekul.

Stalin ja ta järglased asustasid Eestisse rohkem kui pool miljonit venelast. Meie kadunud rahvastikuteaduse suurkuju Kalev Katus kinnitas oma 1993. aasta intervjuus, et juba tollal oli Eestis umbes 600 000 mitte-eestlast. Nende arv on tõusnud Lennart Mere juulilepete tagajärjel ja jätkanud kasvu loomuliku iibe ja paljude seaduslike ja mitteseaduslike sisserändajate arvel.
Kui Eesti elanikkonna arv on praegu umbes 1 300 000, on venelaste osakaal sellest umbes 46 protsenti, kaugel sellest 30. protsendi lähedasest mida statistikaamet on rohkem kui kakskümmend aastat pakkunud. Statistikaamet väidab, et aastal 2015 oli eestlasi Eestis registreeritud 907 937. Statistikaameti väidetav muinasjutuline eestlaste arvu kasv põhineb kahjuks ametnike oletusel, et kõik Eesti elanikud on oma rahvust registris tõepäraselt määratlenud. Mida ametnikud tavaliselt ei teata on fakt, et iga Eesti elanik võib endale rahvastikuregistris kirja panna mistahes rahvuse ja ka seda, et paljud registreeritud ei ela enam ammu Eestis. Kui ametnikelt aru pärida, siis nad tunnistavad, et registris määratakse rahvus „ütluspõhiselt“.

Juba ammu tõestasid demograafia teadlase Tiit Tammaru uuringud mis võrdlesid 2000. aasta loendust 1989. aasta loendusega, et registris näidatud eestlaste arvu kasv tuleneb peamiselt sellest, et venelased on hakanud endid mitmetel põhjustel eestlasena kirja panema. Kõige enne tegid seda endised KGB agendid, keda on treenitud ennast esitlema nii nagu see momendil kõige kasulikum.

Paljud venelased ilmselt arvavad, et kui peab juba Eesti Vabariigis elama, on ehk kasulikum ennast eestlaseks nimetada. Ega see veel ei tähenda, et on vaja eesti keel selgeks õppida. Ei takista see ka vene telejaamade vaatamist, 9. mail Eesti taas okupeerimise päeva pühitsemist ega valimistel Putini liitlaste poolt hääletamist. Kui saab tööd riigikaitse sektoris, võib see teha kergemaks loa saamise juurdepääsuks salajastele dokumentidele, millede müügiga sõpradele Venemaal võiks isegi raha teenida.

Ennast registris eestlasena määratlemine ega ka kodakondsuse saamine venelasi eestlaseks paraku ei muuda. Küll aga võib Laari saatuslik viga muuta eestlased vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal. Kui praegused trendid jätkuvad, siis vähem kui ühe põlvkonna jooksul.

Kas helge või sünge, aga tulevik tuleb.
Linnar Priimägi, erakordselt erudeeritud kultuuripsühholoog, polüglott ja kõikeselgitaja, vaagides ühes oma protokollis uudisteoste ja klassikalise kirjanduse püsikestvust, pidas vajalikuks lisada küsimusele millist eestikeelset kirjandust loetakse veel kolmesaja aasta pärast: „Kui meid eestlasi siis üldse veel olemas on.“

ÜRO andmetel on välja surnud pooled maailma 7000 keelest. Nende arvestusel kaob iga kuu kaks keelt ja seega kaks rahvast ajaloo prügikasti.

Ega keegi täpselt tea mida toob homne päev aga kõige paremini ennustab tulevikku siiski minevik. Pärast seda kui esimene Laari valitsus tegi alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks kõik Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud venelased, on Kodu-Eesti muutumas, järjest kiirenevas tempos, samuti nagu on aja jooksul muutunud väliseestlased.

Saame ehk paremini vastata Linnar Priimäe retoorilisele oletusele kunagi tulevikus kui Kalevite kantsi nime hakatakse jälle kirjutama ühe „n“ tähega ja kunagisel Eesti Vabariigi territooriumil enam eesti keelt ei õpetada, nagu juhtus juba varem teiste soome-ugri hõimude kodumaadel. Sellel juhul võib, tänu väliseestlastele, eesti sõja- ja majanduspõgenikest koosnevale diasporaale, püsida eesti keel ja kultuur veel mõned aastakümned võõrsil enne kui kõik maarahvaga seonduv maailma unustuse hõlma kaob.

Järve, mille äärde asutati Kotkajärve, varasem nimi oli Muskoka järv, samanimelise rajooni järgi. Sellele andsid nime Chippewa indiaanlased oma pealiku Musquakie auks, kelle nime tähendus on „too, kes lahingus ei tagane“. Chippewa rahval Muskokasse ega selle järve äärde enam palju asja ei ole. Võib arvata, et ka Eestis jäävad püsima paljude kohtade nimed ka siis kui neid kirjutatakse kirillitsas ja eesti keelt seal enam ei räägita.

Kotkajärve võibki jääda viimaseks kohaks maailmas kus Tõnu Õnnepalu järeltulijad ja teised kelle soontes voolab veel pisut eesti verd kogunevad, et pühitseda võidupüha, mälestada Eesti Vabadussõja ja Sinimägede kangelasi ja süüdata jaanituli. Kotkajärve võibki olla viimane koht maailmas kus suveharja päevil heisatakse sinimustvalge ja kõlab „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.“

Märkmed: