Nädala portree

Restauraator Tõnu Vainküla (41) Tallinnas asuva T & M Töötoa reklaame ei leia ühestki lehest, tänavalt posti küljest ka mitte, televisioonist rääkimata. Tõsised restaureerijad ei olegi see seltskond, kes end niimoodi pakuks. Kui oled hea tegija, leitakse sind nagunii üles. Need, kes Tõnu juurde oma tooli, diivani, pesukapi, seinakella jne füüsiliste hädade pärast kokku tulevad ja abi paluvad, teavad kohta ilma igasuguste siltidetagi väga hästi.


Et Tõnu üles leida, tuleb töötoas natuke hõikuda ja otsida. Lihvmasin huugab, silmsidet takistavad kümned poolikud või vähem poolikud mööblitükid, toolijalad, kummutisahtlid, ilma peeglita peegliraamid, puitbriketivirn ja kuuma õhkav ahi – sooja tehakse siin majas ikka esiisade kombel, kes jõuab seda kõrgete lagedega kupatust, kus soe esmalt sirgelt lae alla kihutab, tänapäeval elektriga kütta.


Vabadussõja monumendi abil Laidoneri puhvetkapi jälile

Kui oled omas elemendis kõva tegija, kutsutakse vahel eriti huvitavaid asju nokitsema. Tõnu tehtud tööde nimekirjas on muu hulgas mõlemad Ruhnu saare kirikud. „Altarivõre, pingid, mõni aken,“ loeb Tõnu üles kivikiriku puuosad, mis korda sai tehtud. Puukirikuga oli tööd rohkem: kooriruumi põrand, kantsel, pingid, akende veelauad.

Tõnu korda tehtud on ka Kadrioru presidendilossi mõni uks, oma vana mööblit on tema kätte usaldanud ka Linnateater ja Draamateater.

Vanade asjadega juhtub kummalisi asju, nende teekond võib olla äraarvamatu. „Üks tuttav helistas kunagi: mul on Inglise põrandakella alumine ots, tahad ehk? Ainult alumise otsaga pole tõepoolest midagi teha, aga võtsin, et las ta seisab. Seisiski, paar-kolm aastat. Siis helistas teine inimene: kuule, mul vaja Inglise põrandakell korda teha, aga alumist otsa ei ole... Vedas kella siia. Polnud küll täpselt sama kell, aga sama materjal, sama viimistlus, väikese kohendamisega sobisid osad ideaalselt kokku. Enam pimedamat juhust minu meelest olla ei saa,“ imestab Tõnu ka ise siiani.
Teine lugu oli kummutisahtlitega. Jälle keegi helistas, et neli sahtlit üle. Ning teine helistas natukese aja pärast, et tal on kummut, aga sahtleid pole. „Läks jälle õnneks. Kuigi põhimõtteliselt võime me ka täiesti uued sahtlid teha ja pärast eriti aru ei saa, et pole originaalid. Me oleme asju isegi päris nullist teinud, pildi või joonise järgi,“ lohutab Tõnu neid, kel ehk mõni vana ja armas ese kuidagi hukka saanud.

Iga restauraator komistab varem või hiljem mõne haruldase või natuke vähem haruldase asja otsa. T & M Töötuppa jõudis Tallinna Linnateatrist restaureerimiseks suur puhvetkapp. „Kapi ülemine ots meenutas mulle arhitekt Edgar Kuusiku Vabadussõja mälestusehitis-mausoleumi, mis kunagi Kesklinna kalmistul seisis. Palusin ühel tudengipoisil asja natuke uurida ja tuli välja, et kapp oli pärit kunagisest sõjaministeeriumist otse Laidoneri kabinetist!“ nimetab Tõnu ühe unikaalsema asja, mis tema käest läbi käinud.

Autohullus pärit vanaemalt

Miks ja kuidas Tõnust restaureerija sai, pole üldsegi raske küsimus. Või siiski: tegelikult oli poiss autohull. „Ema räägib, et sel päeval, kui mina Pelgulinna sünnitusmajas sündisin, olid kõrval Hipodroomil mingid autovõistlused. Et plärin jäi kõrvu,“ muigab Tõnu.

Autofänn on Tõnu siiani. Hoolimata autode fännamisest oli Tõnu nii korralik poiss, et enne juhiloa saamist avalikus kohas rooli ei kippunud. Kuigi see, et peres autot polnud, ei takistanud, muide, ka Tõnu vanemaid motosporti fännamast. „Juba minu vanaema oli suur motofänn. Endal sõita polnud võimalik, aga teistele raja ääres kaasa elada küll. Vanaema hakkaski mind Hipodroomile võistlusi vaatama vedama. Ja papsil on Pirita ringraja võistluste kavad alles 1948. aastast!“

Tõnul on autosid ühe korraliku autofänni vääriliselt ikka kaks: kiireks tuunitud (V-6 mootoriga loomulikult) Opel Vectra argisõitudeks, Volkswagen Corrado G60 aga kihutamiseks. Loomulikult ei tuiska Tõnu oma võidusõiduautoga linnatänavail või maanteedel, Eestis asjaarmastajate kiirendusvõistlusi ikka jagub ja need toimuvad muule liiklusele suletud kohtades. Tõsi, võidusõidu koha pealt on Tõnul viimasel ajal täielik vaikelu olnud ja Corrado seisab garaažinurgas.

Puutöögeen puusepast vanaisadelt?

Tõnu võiks tegelikult täiesti vabalt hoopis koolis õpetaja olla, seda lubab tööõpetuse õpetaja diplom. Ta teebki vahel õpetajatööd: juhendab mõnd restaureerimiskursust Säästva Renoveerimise Infokeskuses (SRIK-is).
Pedagoogilises Instituudis (praegune Tallinna Ülikool) õppimise ajal tuli mängu ka juhus. „Üks õppejõud pakkus kooli ajal väikest tööotsa. Pisike puulõige ühele peeglile. Ma veel viskasin nalja: kas see on kõik, mis peeglist alles jäi? Aga sealt selle mõtte saingi, et kunagi hoopis restaureerimise peale minna. Enne seda proovisin igast sinnapoole praktikast kõrvale viilida – mõtlesin, et tulevik on õpitava ameti kiuste nagunii autodega seotud,“ mäletab Tõnu kõige algust.

Aga eks tundis Tõnu ülikooli-aegne õpetaja Laur (ei ole Kevadest võetud pseudonüüm! Rein Laur on Tallinna Linnamuuseumi restauraator, kes vahel ka Kopli Kunstikoolis restaureerimistunde annab) ikka ära ka, kellest alal asja võib saada ja selle peale kätt on.

Tegelikult on Tõnul vist puutöö ikka juba geenides – mehe mõlemad vanaisad olid kunagi puusepad olnud. Üle sugupõlve sellised asjad pidavat suuresti käimagi. Tõnul on töökojas kapi otsas ühe vanaisa hirmhuvitav näputöö: puust tallaga paksust riidest kotad, mida viimase sõja ajal parema puudusel jalavarjudena tarvitati. „Nendega oli hea äri olnud,” naerab Tõnu.

Kui ülikool läbi sai, üritas Tõnu esmalt oma käe peal läbi lüüa. Ei läinud õnneks. Siis tuli palgatöö Eestis väga tuntud ja mainekas restaureemisfirmas Tsunftijänes, ligi 4 aastat. Aga lõpuks, aastal 2001 sai ikkagi püsti pandud T & M Töötuba.

Enam naljalt pööningult vana asja ei leia

Aastatega on klient läinud tublisti targemaks, arvab Tõnu: „Inimesed hoiavad oma vara ja hindavad seda ning maha müüma ei kipu. Vanad asjad on saanud oma väärtuse tagasi kõigi jaoks. Enam ei müü keegi odavalt või selle pärast, et ei oska seda hinnata. Aga seda, et vanad asjad on kõik otsa saanud ja ära müüdud, see küll ei tähenda. Inimestel õnneks on ilusaid asju küll ja küll ning neid asju, mis oma kodust tulevad, nüüd lastaksegi korda teha. Ja need asjad lähevad oma koju tagasi, mitte müügiks. Muidugi, on ostmisi-müümisi-vahetamisi ka, aga sellega tegelevad juba peamiselt kollektsionäärid.“

Siiski, mõni aeg tagasi, kui Eesti majandus kõige hullemas seisus oli, oli hapu aeg ka restaureerijatel. „Õnneks nii ka ei olnud, et üldse tööd polnud. Ainult et tööd muutusid väga väikeseks – korda lasti teha üksikuid toole ja lauakesi. Aga pisikese töö peale kulub üsna palju aega, suure kapiga näiteks on palju lihtsam, seal on suurt siledat pinda rohkem ja töö liigub kiiremini. Aga, jah, õnneks oli vanu häid kliente ja nii sai maksud ja üürid makstud. Praegu siiski tundub, et asi hakkab paremaks minema,” on Tõnu lootusrikas.

Mida aga vana mööbli meister tähele on pannud – restaureerija käe alla hakkavad üha rohkem tulema n.ö. teise ja kolmanda ringi asjad. „Kui vanasti toodi selliseid täiesti korda tegemata asju ehk siis peale nende kunagi valmistamist polnud keegi kätt külge pannud, siis nüüd tulevad juba need, mis korra juba restaureeritud. Kas siis on omal ajal midagi valesti tehtud või on need jälle lihtsalt kulunud või katki läinud. Neid esimest korda kusagilt pööningult või vanaema kuurist leitud asju enam õieti polegi,“ kirjeldab Tõnu restaureerijate nn töömaterjali iseloomu muutusi.

1970.–80. aastate mööbel tulevikus kõige enam hinnas?

Kuigi enamus Tõnu käe alla sattuvast mööblist on vähemasti ligi 100 aastat vana, ei arva ta, et uuem mööbel midagi väärt ei ole. „Siis on muidugi pettumus, kui sa arvad, et tegu on väga vana asjaga, aga selgub, et keegi on selle hiljem lihtsalt järele teinud. Seda on ette tulnud küll, et pean kliendile kurvastusega teatama: ei ole antiik. Ja olen ise ka ühe korra pea-aegu näppudega sahtli vahele jäänud – no ei tabanud ära, et tegu n.ö. uusvana mööblitükiga. Aga teisalt: selline mööbel on üldjuhul täispuust ja ega tal midagi viga ole, eriti, kui mõne vana kooli meistri käsitsi tehtud,“ ütleb Tõnu.

Omaette klass on aga Tõnu meelest nõukogude-aegne mööbel, mida ta sugugi ei halvusta. Pigem vastupidi. „Selline mööbel on iseenesest ju väga kihvt! Ma pakun, et tulevikus on 1970.–80. aastate mööbel kõige haruldasem ja seega ka kõige kallim, sest seda pole juba praegu peaaegu üldse enam alles,“ ennustab Tõnu. Üsna ootamatu seisukoht, kui järgi mõelda, siis miks ka mitte. „Kui jalus ei ole ja kusagil hoida on, siis ei maksa ühtegi mööblitükki ahju ajada,“ soovitab Tõnu. Ahjus, muide, ei tohiks sellist saepurust ja keemiast koosnevat asja nagunii põletada – eralduvad mürgised suitsud ei ole keskkonnale just kasuks. Tõnu loeb üles ka 70.–80. mööbli tõeliseid pärle, mis juba praegu hinnas.

Märkmed: