Tõnu Viik: Pronkssõduri konflikti loogika: lähedus jõledus hüsteeria deemon PM
Pronkssõdur 2007 | 26 May 2007  | EWR OnlineEWR
Aprillisündmused muutsid pronkssõduri sümboliks, millel hakkab Eesti poliitilises ja ühiskondlikus teadvuses olema olulisem koht kui ühelgi teisel memoriaalil. Nüüdsest tähistab see mitte ainult minevikumälestusi, vaid meie ühiskonna tänapäevast valupunkti, mis oli seni ümbritsetud ühelt poolt allasuruva ja teiselt poolt allasurutud vaikusega.

Minu kolleeg Mihhail Lotman ütles humanitaarinstituudi laboratooriumis kohvi juues, et kõige ilusam oleks pronkssõduri juures näha järgmist dialoogi. Venelased, kes märkavad eestlaste ebalevat olekut, ütlevad: «Kui kedagi see pronkssõdur siin segama peaks, siis viime ta parem minema.» Eestlased vastavad: «Mis te nüüd, kui see sõdur peaks kellelegi kallis olema, siis jätame ta parem siia. Hääletagem.» Hääletataksegi. Et eestlasi on (ikka veel pisut) rohkem, siis jääb pronkssõdur paigale.

Tegelik olukord vastandub kirjeldatule mitte niivõrd selle poolest, et kuju viidi minema (see on minu meelest ebaoluline detail), vaid selle poolest, et esiteks ei ilmuta kumbki pool mingit soovi teise positsiooni mõista ja sellest lugu pidada, ja teiseks tahavad mõlemad pooled olukorda lahendada teisele oma varianti jõuga peale surudes.

Õigust ja eneseõigustust jääb kummalgi poolel ülegi – nii ette kui ka tagantjärele.

Nüüdsest on pronkssõdur mitte lihtsalt mineviku tähis, vaid konflikti sümbol. Konflikti juured ulatuvad küll ajalukku, kuid põhiliselt tähistab sõdur nii eestlaste kui ka venelaste tänapäevast identiteediloomet ja rahvuslikku eneseuhkust. Ainult tänapäeva dimensiooni tõttu oligi ju ühtedel vaja sõdur Tõnismäelt ära viia ja teistel selle asukohta kaitsta.

Pronkssõduri äraviimine tekitas paradoksaalse nihke selle tähenduses: samba viimine minevikulisse kohta – kalmistule – osutus hoopis selle tähendust elustavaks ja kaasajastavaks protseduuriks.

Mind huvitab eelkõige küsimus, miks ei teostunud pronkssõduri asjus selline dialoog, mida Mihhail Lotman kirjeldas. Semiootiline vastus on lihtne: kumbki pool konstrueerib oma identiteeti teist poolt alandades.

Eestlased tajuvad ennast nendena, kes «700 aastat orjapõlve vastu võideldes» ennast lõpuks ka vene ikke alt vabaks võitlesid, ja venelased nendena, kes eestlasi erinevatest anastajatest vabastasid ja lõpuks veel ka iseseisva riigi staatuse andsid, mille peale eestlased hakkasid käituma tänamatult ja ülbelt.

Aga mind huvitab praegu mitte konflikti semiootiline, vaid psühholoogiline aspekt. Miks osutus konflikti lahendamine nii ühelt kui teiselt poolt vastandusi eskaleerivaks? Eesti ühiskond on pärast pronkssõduri konflikti polariseerunum kui enne. Kas seda polariseerumist oleks saanud vältida?

Konflikti lahvatamiseks ja selle alalhoidmiseks peavad mõlemad pooled olema teatavas mõttes samal tasemel, s.t nad peavad käituma teineteise kõige halvemate ootuste kohaselt, et kumbki pool saaks ennast emotsionaalselt üles kruvida ja ennast õigustada vastase abjektiivsusega. (Kasutan siin Julia Kristeva abjekti mõistet, mis tähistab subjektile intiimselt lähedast, aga samas jõledat objekti, mis oma läheduse ja jõleduse koosmõjus kutsub temas esile äärmuslikult negatiivse reaktsiooni.)

Seega on konflikti püsimiseks ja vastanduste süvenemiseks psühholoogilises plaanis vaja, et teise osapoole jõledus sunniks esimest kasutama selliseid meetodeid, mida ta normaalolukorras ei kasutaks ning mis talle tema enda arvates tegelikult omased ei ole.

Konflikti arengule tuleb «kasuks» ka see, kui konfrontatsioonide vahepeal saavad osapooled ennast oma mõttekaaslaste hulgas veelgi enam üles kihutada, veendes üksteist, et teise käitumine oli tõepoolest abjektiivne ja meie reaktsiooni sundis tõepoolest peale tema abjektiivsus.

Põhjus ja tagajärg vahetavad sellistes mõttekaaslaste enesehüsteriseerimises koha: ka kõnealuse konflikti puhul põhjendab üks pool pronksmehe äraviimist massirahutustega ja teine massirahutusi pronkssõduri äraviimisega.

Mõlemal juhul saab ekstremistlik käitumine retroaktiivse, s.t tagantjärele konstrueeritud õigustuse: näete nüüd, nad käitusidki nii nagu me kartsime, et nad käituvad, järelikult pidime seda käitumist ennetavalt tegutsema.

Selliseid paradoksaalseid valemeid võib siiani kuulda mõlemalt poolt ideoloogilist veelahet. Kumbki pool süveneb konflikti käigus teise abjektiivsetesse omadustesse, kuna see õigustab ähvardust ennetavate reaktsioonide ekstremiseerimist.


Teise abjektiivsuse süvenemise ja enesehüsteriseerimise vastastikuse võimendumise kõige levinum võte on vastase demoniseerimine. Eesti ja Venemaa massimeedia said sellega suurepäraselt hakkama: üks näitas kaadreid rüüstamistest ja politseinike suunas kivide loopimisest ning teine sellest, kuidas Eesti politseinikud hulgakesi üht ümberpiiratut kumminuiadega peksavad ja ta siis jalahoopidega lamama sunnivad.

Vene poolel järgnesid kuulujutud vahistamiste käigus kadunud inimestest ja vigaseks pekstud alaealistest, eesti poolel kahtlused Moskva agentidest, kes olevat mäsu organisaatorid.


Mõlemalt poolt järgnesid räiged süüdistused riiklikul tasandil ning Moskvas organiseeriti isegi «omaalgatuslik» Eesti valitsuse tegudega endast välja viidud noorte protestiaktsioon ümber Eesti saatkonna.

Süüdistused olid nii emotsionaalsed ja ähvardavad, et kumbki pool sai õigustuse oma kõige hirmsamatele kahtlustele teise suhtes; Eesti sai Venemaale põhiliseks välisvaenlaseks ja vastupidi.

Eesti ja Venemaa suurust ja jõuvahekorda arvestades mõjus Vene võimude reaktsioon, mis ületas eestlasi nii hüsteerilisuse kui ka paranoilisuse skaalal, kas ebasiira või naeruväärsena. Mida siiramana Vene reaktsioon paistis, seda naeruväärsem see tundus.

Kas te kujutate ette näiteks Hiinat hullumas solvumisest ja ebaõiglusest, kui Mongoolia pealinnas viidaks üks Hiina sõjalisi võite tähistav ausammas ühest kohast teise? Või USA valitsust endast välja minemas selle peale, kui Andorras kõrvaldataks Normandia dessandi ausammas? Kui aga Vene võimud esitanuksid oma reaktsiooni ebasiiralt, siis mõjunuks see jällegi küüniliselt.

Muidugi oli juba kuju teisaldamine Eesti valitsuse hüsteeriline ja ekstremistlik reaktsioon «vene ohule», mis ennast hiljem hargnenud sündmuste läbi retroaktiivselt õigustas. Kuni selleni oli kuju teisaldamine lihtsalt üks madalalaubaline häälemagnet valimisvõitluses.

Antud juhul otsiti emotsionaalset toetust sellistelt rahvuslikult meelestatud inimestelt, kes leiavad oma jätkuvale kibestumisele põhjusi mitte minevikufaktides, vaid neid fakte meenutavates sümbolites.

Saan neist selles mõttes aru, et piisavalt sügavad mineviku traumad (mida Nõukogede Liit oma kodanikele ka ohtrasti võimaldas) võivad kõige raskematel juhtudel inimese enesetunde küll eluks ajaks ära rikkuda, kuid ma kardan, et sellisel juhul ei too ka minevikku meenutavate sümbolite teisaldamine mingit kergendust.

Ja kuhu sellega edasi minna olekski? Kas otsime raamatukogudest välja nõukameelse kirjanduse ja paneme põlema?


Enne mäsu tähistas pronkssõduri kõrvaldamise mõte üht kõrvalise tähtsusega populistlikku rumalust. Vene kogukonnale ei saanud see muidugi olla ei suuremeelne ega üllas, vaid pigem väiklaselt revanšistlik samm. Kuid selle nimetamine fašistlikuks või kuritegelikuks sai võimalikuks ikkagi ainult hüsteerilises vene teadvuses.

Muidugi oli ka valitsusele ette selge, et see süvendab konfrontatsiooni eesti ja vene kogukonna vahel, et see ei tule kasuks Eesti ja Venemaa suhetele ning et demokraatlikule maailmale jätab Eesti sellega sallimatu egotsentristi mulje, kellel on riigi sees probleeme arvamuste pluralismiga.

Kas Eesti ei olegi siis riik, mille valitsus kaitseb kõikide siin elavate inimeste õigust kummardada ja pühitseda ükskõik milliseid puuslikke ja kultuse objekte, olgu nendeks siis Michael Jackson, Jeesus Kristus või pronkssõdur? Paistab, et ei ole: Eesti tahab kehtestada riigis ühe õige ajaloo ja kõrvaldada ühiskondlikust ruumist sümbolid, mis selle ajalooga ei haaku. Tõesti mage!

Viimane kord kuulis maailm riigi sümboolse mälu puhastamisest Talibani juhitud Afganistanis, kus hävitati mõned riikliku ideoloogiaga sobimatud Buddha kujud. Loomulikult on mage ka Venemaa võimude hoiak Eesti okupeerimise mittetunnistamisel, aga nagu eespool öeldud – konflikti püsimiseks on vajalik osapoolte püsimine ühel tasandil.

Pärast mäsu algust tegid osapooled veel žeste, mis konflikti loogikast tulenesid ja seda arendasid. Esimene neist, ja minu arvates Eesti valitsuse üks kõige tõsisem viga pronksmehega seoses üldse, seisnes valitsuse jokkimises, nii et ausammas nimetati ümber hauatähiseks, mis muutis tema kiire teisaldamise juriidiliselt korrektseks.

Et ümbernimetaja positsioon ja ümbernimetamise seaduslikkuse üle otsustaja positsioon kattusid, siis muutus see žest vene teadvuses paratamatult üleolekutundega tehtud küüniliseks jõudemonstratsiooniks. Muuseas, selle jokkimisega kaasa minnes kaotasid sotsiaaldemokraadid oma näo ja moraalse süütuse uues valitsuses küll rekordiliselt kiiresti.

Teise ja kolmanda tõsisema vea tegi meie vene kogukond, kes kahel ööl järjest ei suutnud ennast hoida kõige primitiivsemast poliitilise eneseväljenduse keelest ja kes samal ajal nautis eestlaste hirmutamist Venemaa sekkumisega ja isegi Eesti taasokupeerimisega.

Sellega panid vene vandaalid ennast hoopis teistsugusesse positsiooni kui Pariisi, Kopenhaageni või mõne teise Lääne-Euroopa linna mässumeelsed. Nemad seal vandaalitsevad olematult võimu- ja ähvarduse positsioonilt, Venemaa lähedus ja tema eelmise sajandi teod aga sunnivad eestlasi suhtuma Venemaaga ähvardavatesse mässajatesse palju suurema hirmu ja ohutundega, ning selline suhtumine on Venemaa praeguse käitumise tõttu (jällegi retroaktiivselt) õigustatud.

Eesti ühiskonda tabas šokilaine, mille põhjuseks polnud mitte ainult see, et Tallinna tänavatel polnud varem vandaalitsetud, vaid seda süvendas tunduvalt Venemaa ähvarduse horisont, millele Venemaa valitsus ka omalt poolt kaasa aitas.



Tõnu Viik



Konflikti aitasid süvendada ka Eesti ja Vene massimeedia, kelle esitatud uudiste sensatsioonilisuse konstrueerimine ja toon mõjusid šokki pikendavana ja konserveerivana. Nii oleks käitunud muidugi igasugune meedia, aga uudised oleksid saanud olla teist poolt vähem demoniseerivad. Ühiskonna šokiseisundit hakkas loomulikult ära kasutama mõlema maa valitsus.

Samasugune olukord valitses 2002.-2003. aastal USAs, kui inimesed olid 11. septembri sündmustest šokeeritud ning meedial ja administratsioonil õnnestus see šokiseisund muuta püsivaks ühiskondlikuks hüsteeriaks. Seda kasutas administratsioon ära algatamaks sõda, millele nad normaalsetes oludes poleks ilmselt ühiskonna heakskiitu saanud.

Hüsteerilise ühiskonna teadvuses oli olukord nii ekstreemne ja vaenlane nii abjektiivne, et see ei lubanud valitsuse tegusid kriitiliselt analüüsida. Kriitikuid süüdistati ebapatriootlikkuses ja ohvrite ning päästjate mitteaustamises.

Hiljem on mõned suuremad ajalehed, nagu näiteks New York Times, selle hüsteeriaga kaasamineku ja oma kriitilise rolli minetamise pärast lugejate ees vabandanud ja viinud läbi enesekriitilisi uurimusi, mille ülesanne oli välja selgitada, kuidas see ikkagi juhtus, et nad oma reaalsustaju kaotasid ja massihüsteeria õhutamises osalesid.

Mäsu põhjustatud ühiskondliku hüsteeria astme puhul oli ootuspärane, et ka Eestis algas «omade» konsolideerumine ja nõiajaht neile, kes pole meiega. Emotsionaalselt oli see arusaadav, aga valitsuse liikmete, tipp-poliitikute ja soliidsete meediakanalite kaasaminek selle nõiajahiga on sellegipoolest kahetsusväärne.

Ühiskondliku hüsteeria puhul on selge ka see, et mida hirmunumad on inimesed, seda enam toetavad nad valitsuse radikaalseid (loe: konflikti süvendavaid) samme. Ka president George W. Bushi toetas tänu

11. septembri terrorirünnakule erakordselt suur protsent inimesi. Tänu sellele sai ta läbi suruda asju, mida seesama rahvas talle pärast ühiskondliku hüsteeria vaibumist ette hakkas heitma.

Ka Eesti praeguses olukorras pole valitsuse poolt midagi rumalamat kui legitimeerida oma poliitikat rahva hüsteerilise toetusega. Eriti eksitav oleks hüsteerilisele heakskiidule tugineda juhul, kui eesmärgiks on konfrontatsioonist väljumine.

Kahjuks on hüsteeria pikendamine võimuparteidele teatavas mõttes kasulik, sest see võimaldab retroaktiivselt õigustada oma tegevust kriisiolukorras ja enne seda. Tagantjärele

õigustust vajavad kindlasti ka lisahäälte hankimisel ja küsitava väärtusega valimislubaduse elluviimisel tekkinud ettearvamatult suured materiaalsed kahjud.


Eesti ühiskonnale kui tervikule oleks kõige parem, kui konflikt lõpeks ja kui eesti ja eestivene kogukond asuksid rääkima sellest, mille suhtes pronksmees ei ole mitte konflikti põhjus, vaid sümptomnähtus, mis võimaldas lahendamist vajavatel probleemidel pinnale tõusta. Sümptomi staatus võimaldaks mõlemal poolel näha pronkssõduri konflikti positiivses valguses – kui midagi kasulikku.

Hea oleks ka see, kui poliitikutel jätkuks riigimehelikkust konflikti mitte edasi kedrata, vaid astuda samme, mis võimaldaksid konflikti loogikast väljuda.

Selleks tuleks proovida murda nüüdseks juba automatiseerunud enesehüsteriseerimist ja vaenlase demoniseerimist. Mida rohkemates olukordades ja aspektides õnnestub aprillimäsu võtta mitte kui kuritegelikku akti, vaid kui algelist ja oskamatut poliitilise eneseväljenduse katset, seda parem, sest see viiks ühelt poolt ärakuulamise soovini ja teiselt poolt poliitiliste eneseväljenduse viiside eelistamisele kriminaalsetele.

Veelgi mõjusam oleks proovida muuta iseenda hüsteerilist subjektipositsiooni, millele on demoniseeritud vaenlase abjektiivsuse tõttu omane eneseõigustuslik retoorika ja ekstremistlik käitumine.

Selles mõttes oleks kõige tõhusam, kui valitsus suudaks vaenlasele ootamatult käituda suuremeelselt ja andestavalt. Hüsteerilise subjektipositsiooni tsementeerimise ja uute õigustuste otsimise asemel võiks öelda hoopis eneseirooniliselt: «Me siin keerasime küll lolluse kokku, aga see oli algul sellepärast, et ei mõelnud asju lõpuni läbi, ja pärast sellepärast, et ehmusime ära. Andke andeks, kui meie teod kedagi solvasid. Kas tahate, toome pronkssõduri tagasi?»

Siis saaks tulla ka uut moodi vastus: «Oh, mis te nüüd hakkate vaeva nägema, tegelikult ongi tal uues kohas parem.»

Asi pole ju pronkssõduris?

 
Pronkssõdur 2007