Tallinna Reaalkoolis näidati 13. märtsil Tõnu Virve vastvalminud dokumentaalfilmi „Armud jäänud, armud tulnud“ Pariisis elanud ja tegutsenud eestlasest Vahur Linnustest. Esitluse tegi eriti põnevaks see, et filmi peategelane hr Linnuste oli Pariisist kohale sõitnud ja vastas gümnaasiumiõpilaste küsimustele. Filmi aitas kommenteerida kirjanik Arvo Valton, kes oli üks esimesi kodu-eesti tippintelligentsi esindajaid, kel õnnestus Pariisi külastada. Valton oli1966. a Kanadas sugulastel külas ja tagasilennul Eestisse sai ta teha paaripäevase peatuse Pariisis. Valtoni ja Linnuste lühike kohtumine kujunes viljakaks — varsti ilmusid prantsuse keeles Linnuste tõlgitud Valtoni novellid ja toimus Valtoni loomingule pühendatud kirjandusõhtu.
**
Eestikeelseid ajalooõpikuid sirvides paneb imestama, et välis-eestlaste tegevusele on pühendatud vaid 7-8 lehekülge. Peamiselt räägitakse ESTOst, mis omas ajas oli tõesti väga oluline ettevõtmine - ESTO oli kui kultuurilis-poliitiline võitlusvorm; eestlaste olemasolu regulaarne meeldetuletamine suurriikide poliitikutele.
Õpikutes räägitakse eksiilvalitsusest ja sellest, et tänu Ernst Jaaksoni tegevusele suudeti USAs säilitada diplomaatiline esindus ja ameeriklaste okupeeritud Eesti mitte-tunnustamise poliitika. Paraku ei saa me midagi teada väliseestlaste võitlusest Eesti riikluse taastamisel laiemalt. Meie siin Eestis ei oska ette kujutadagi, kui suur töö tehti ära kuluaarides ja väliseestlaste sidemete abil kodukohamaa juhtivpoliitikutega. Üheks näiteks võiks tuua, et Rootsi peaminister palus Balti Instituudi direktori Imant Rebase endale nõunikuks Baltimaade küsimustes. Selle hiigeltöö nähtavaks tulemiks oli see, et kohe pärast augustiputši 1991. a saadi lääneriikide toetus meie taas-iseseisvunud riigile ja et juba 17. septembril samal aastal lehvis sini-must-valge lipp ÜRO peaassamblee hoone ees New Yorgis.
Tõnu Virve dokfilmi vahendusel toimunud vestlused Vahur Linnustega aitavad täita auku meie lähiajaloo-mälus. Siinpool „raudset eesriiet“ oli väga vähe neid, kes väliseestlaste tegevusest midagi sisuliselt teadsid. Üheks info vahendajaks oli paljukirutud VEKSA. Ometi toodi just seda kanalit pidi salaja Eestisse nii kirjandust, heliplaate, isiklikke kirju jne. Palju aitas infolevikule kaasa ka pärast Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni külaskäiku käimapandud reisilaev „Georg Ots“. Soomest ei sõitnud ju Eestisse ainult „vodka-turistid“, vaid ka tõsiseid eesti kultuuri patrioote. Ja last but not least – Põhja-Eestis oli võimalik vaadata Soome TV uudiseid. Sellest ajast ringleb tore anekdoot: turistid laialt Venemaalt küsivad Tallinnas giidilt: „Kus on see kuulus aken Euroopasse, mille Peeter I meile tegi?“ Giid viib selle küsimuse peale nõukogude turistid hotelli, teeb lahti Soome TV ja vastab: „See ongi meie aken Euroopasse!“
Eesti TV ja Soome TV toimetajate ja reporterite ühistegevusest perestroika ajal on palju kirjutatud. Eriti oluline oli see „aken Euroopasse“ 1991. a 13. jaanuari Vilniuse veriste sündmuste edastamisel välismaa telekanalitele. Sama teed pidi sai välismaailm teada ka veristest Riia sündmustest. Tallinna telemasti kaitsjate tähtsust on alles nüüd hakatud tõeliselt hindama. Oli see ju elu küsimus, kas Baltimaad lõigatakse välismaailma infokanalite otsesidemetest ära ja me jääme uuesti pikkadeks aastateks siiapoole „raudset eesriiet“. Teletorni kaitsjad olid tõelised kangelased, kes said oma riikliku tunnustuse kätte alles 20 aastat hiljem. Aga parem hilja kui mitte kunagi...
*
Meie kohtusime Vahur Linnuste ja tema võluva prantslannast kaaslase France’iga augustiputši ajal suviselt unises Viljandis. Minu tänaseks juba lahkunud abikaasa, muusikaprofessor Leo Normet oli Linnustega kohtunud Stockholmis Balti Instituudi konverentsil 1988. aastal. Kuna Linnuste on pikkade aastate jooksul pidanud eesti kultuuri tutvustavaid loenguid Pariisis Sorbonne’i ülikoolis, läks ta pärast Normeti eesti muusika teemalist ettekannet ise Eesti Muusikaakadeemia tollase professori juurde, et temaga eesti muusikast pikemalt vestelda. Linnuste ja Normet said kohe samale lainele, sest tegid sisuliselt sama tööd erineval pool „raudset eesriiet“ - õpetasid tudengeid austama eesti keelt, eesti muusikat ning eesti kultuuri laiemalt.
Hilisemate vestluste käigus Linnustega olen mõistnud, kuivõrd oluline samm oli 1930ndatel aastatel Eesti ainete õppetooli loomine Pariisi Idakeelte ja - Tsivilisatsioonide Instituudi juurde. Hiljem liitus see instituut Sorbonne’i ülikooliga. Esimesed õppejõud seal olid Valter Niilus, Boris Vilde, Aleksander Aspel jt. Sõja ajal õppetooli töö seiskus ja alles 1959. a suudeti see uuesti avada. Õppejõu kohale kutsuti Vahur Linnuste Rootsist. Eesti õigusliku jätkuvuse kandja, endise Eesti riigivanema August Rei ja USA voliniku, endise välisministri ja Pan-Euroopa aktivisti Kaarel Robert Pustaga koostöös sai Linnustest Eesti iseseisvusvõitluse organiseerija Prantsusmaal.
Paralleelselt selle tegevusega õpetab ta tudengitele eesti keelt ja viib läbi kursusi, kus seletab lahti N. Liidu keskvõimu domineerimis-poliitika tagamaid Ida- ja Kesk-Euroopa satelliitriikide üle. Aja jooksul koguneb hea suhtleja ja sümpaatse härrasmehe Vahur Linnuste ümber eesti keele ja kultuuri austajate ring, kuhu kuuluvad ka mitte-eestlased. Lausa legendaarsed on salongid Linnuste kunagise elukaaslase, skulptor Maire Männiste ateljees ja hiljem Linnuste kodus Pariisi vanalinnas, kus salongiõhtuid peeti kolme saaliga võlvkeldris. Dokfilmis nimetatakse seda keldrisalongiks ja just nende kaadritega Virve film algabki, kuidas Linnuste tollase salongi treppidest alla tagasaali laskub ja selle kõrval asuvasse dokumentide hoidlasse läheb. Nüüdseks on kõik juba ajalugu, endise salongi nurkades on ämblikuvõrgud - neid ruume pole enam pärast Eesti taasiseseisvumist kasutatud. Siis sai Leo Talgre võitlusgrupi liige Linnuste lõpuks õiguse Eestisse tulla ja tema huvide raskuspunkt kandus kodu-Eestisse ning salongi-elu Pariisis jäi soiku. Kunagi kõlas keldrisalongis aga plaatidelt ning Eesti Raadiost Harry Oldi vahendusel saadud lintidelt eesti heliloojate uudislooming, loeti eesti kirjanike prantsuse keelde tõlgitud novelle ja joodi naturaalseid prantsuse veine, mida toodi Lõuna-Prantsusmaa veinimeistrite käest.
Vahur Linnuste tegevuse haare on muljetavaldav. On hämmastav, et ta on suutnud siiani niivõrd tagasihoidlikuks jääda ja et Eestis tema tegevusest laiemalt eriti midagi ei teata. Ajakirjanduse huviorbiiti tõusis ta vaid oma artiklite kogu „Uued tuuled teatris. Ühiskonnaarengu mõjutamise võimalus“ ilmumise puhul, mida esitleti Teatriliidus 2004. a. Raamatule on sissejuhatuse kirjutanud kirjanik-lavastaja Mati Unt. Selle raamatu esitlusele oli tulnud vist küll kogu kultuurieliit, ühtegi vaba kohta saalis leida ei olnud. Räägiti teatrist, muusikast, häppeningidest, moderntantsust ja kultuurist üldse. Linnuste poliitilisest tegevusest tookord juttu ei olnud. Möödaminnes räägiti vaid väliskontaktide mõjust okupeeritud Eestis elanud inimestele.
*
Tõnu Virve on teinud Vahur Linnustest poliitilise portree, mis lausa kubiseb põnevatest faktidest ja paneb imestama, kuidas Linnuste seda kõike oma elu jooksul teha on jõudnud. Dokfilmis ei saa rääkida kogu Linnuste poliitilise tegevuse lugu. Kuluaaridest on teada, et Linnuste kirjutab memuaare. Need on mahukad köited, kust saame lugeda nii Linnuste koostatud radikaaldemokraatide manifesti kui saame teada tema osast maailmaföderalistliku programmi kujundamisel 1954. a Bonnis. Viimane toimus aprillis, vahetult pärast Stalini surma. Saame teada, kuidas Radikaaldemokraatlikust Koondisest kasvasid välja Vabadusmeelsed Föderalistid, milline liikumine ka teistesse Euroopa maadesse laienes. Põhjalikumalt käsitletakse ka doktorantuuriõpinguid Vaba Euroopa Kolledžis ja Strasbourgi ülikoolis. Hiljem ka Pariisis Sorbonne’is legendaarse ühiskonnateadlase, Prantsusmaa suurima päevalehe „Le Figaro“ juhtkirjade kirjutaja Raymond Aroni juures ning sovetoloogi ja nüüdse Prantsuse Akadeemia sekretäri Helene Carrere d’Encausse’i juhendamisel Prantsuse Poliitikateaduste Instituudis.
Linnuste poliitilise karjääri tipuks võib pidada seda, kui ta valiti Ülikoolidevahelise Föderalistide Liidu juhatuse liikmeks, ajal kui selle liidu esimeheks oli Strasbourgi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Mouskhely. Kõigest sellest saame lugeda Linnuste varsti trükivalgust nägevates mälestusteraamatutes.
Virve dokfilm on mõnes mõttes nagu uudishimu äratamine selle sarmika Pariisi eestlase tegevuse vastu, kelle kohta võib lennartmerilikult öelda—Linnuste elu on Eestile elatud elu.
Tõnu Virve tegi dokumentaalfilmi Pariisi-eestlasest Vahur Linnustest
Kultuur
TRENDING
