Toomas Boltowsky - Paks Margareeta ja Eesti Meremuuseum. Kurvaks tegev areng… FB

Selsamal hetkel, kui ajakirjandus hakkas ülistama Meremuuseumi poolt initsieeritud põhjalikke ümberehitustöid Paksus Margareetas, tekitas see mõte minus vastumeelsust ja ärevust. Milleks seda on vaja ümber ehitada? Millist lisaväärtust see annab AJALOOLISELE HOONELE? Keskaegsete ehitiste pidev ümberehitamine vaevalt, et midagi nende väärtusele lisab. Pigem vastupidi – iga töö hävitab midagi kordumatut. Kinnisvaravaldajad, -arendajad ja projeteerijad on praeguseks igasuguse respekti vanalinna iidsete ehitiste ees ammugi minetanud. Hoonete valdajad seda enam. Maja on maja ning pind on pind. Kõige tähtsam on äri ja turismi edendamine. Ükskõik, kas tegemist on baari, hosteli, poe või muuseumiga. Selle nimel on kõik tehtav ja võimalik. Tähtsaim on eesmärk – lõbustada igavlevat turisti, kes on Tallinna vanalinna valitseja.

Nüüd on tegu tehtud. Meedia kilkab õnnest. Võtsin lõpuks lõpuks südame rindu ning läksin ka vastavatud muuseumi vaatama. Millised on muljed? Mis silma torkas? Üsna paljutki. Ja isegi teravalt. Esmajoones muidugi tahtmatu võrdlus vana ja uue vahel. Poola restauraatorid rekonstrueerisid 80-tel ajaloolise sadamat kaitsva suurtükitorni sügava respektiga vanade ehitiste vastu. Loomulikult toimus see Kultuurimälestiste Projekteerimise Instituudi ajaloolaste juhendamisel ja järelvalvel. Ehitati põhimõttel – uued abikonstruktsioonid (põrandad, tugikonstruktsioonid jms) ei tohi vanu ja autentseid müüre asendada, varjata, tähelepanu neilt kõrvale juhtida. Uued konstruktsioonid pidid üksnes toetama vana just nii diskreetselt, kui võimalik. Seepärast ei mõjunudki raudbetoonkonstruktsioonid pealetükkivalt, vaid üsnagi tagasihoidlikult. N.ö. tugeva sordiini alt. Meremuuseumi külastajate jaoks oli ekspositsioonis ajaloolise suurtükitorni sisearhitektuuril ja konstruktsioonidel täpselt sama suur tähtsus, kui laevamudelitel jt eksponaatidel. See oli tasakaalustatud väljapanek, kus raamistus ei konkureerinud eksponeritavaga ja vastupidi. Polnud lahmakaid tekstitahvleid, polnud üledisainitud vitriine. Kõikidel korrustel oli piisavalt ruumi, et mugavalt – ja akadeemilises hillitsetud õhkkonnas – väljapanekuga tutvuda.

Praegune sisekujundus on varasemaga karjuvas vastuolus. Nagu kaasaegsed kinnisvaraarendusprojektid enamasti kõik. Enamasti puudub neil igasugune respekt mineviku suhtes. Meenub kohe „Kawe“ maja Parnu maanteel, millest peeti säilitamisväärseks vaid fassaadi – ennäe mis meeleolukas kuliss!. Üsna samasugune näide on ka plastakendega Kolme õe maja Pikal tänaval, kus tegutseb hotell „Three sisters” (oh mis rahvusvaheline nimi!). Ja täpselt niisamuti ka uus Paks Margareeta. Uues sisekujunduses pole märgata mingitki respekti ega diskreetsust. Keskaegset suurtükitorni polegi enam palju alles. Ruumide siseseinad on suures ulatuses hoolikalt krohvitud ja värvitud. Väga kvaliteetne töö, peab ütlema. Vana ebaesteetiline paekivimüür on nähtaval just parasjagu niipalju, kui hädapärane. Noh, et pisut koloriiti lisada. Suur Rannavärav ja Paks Margareeta enam sisekujunduses – ega ka ekspositsioonis tervikuna – mingit iseseisvat rolli ei oma ega esinda. Paks Margareeta pole enam isegi sobiv taust ekspositsioonile. See on taandatud ruumiks, milles paiknevad vitriinid. Iseäranis näiteks värava kohal paiknevas kahekorruselises käigus ja ka väravatorni ruumides ei saa külastaja absoluutselt aru, et viibib keskaegses linnaväravas. Pigem meenub säravvalge sisekujundus kaubanduskeskust, kus seinu katavad ekraanid ja tahvlid. Eriti jaburalt mõjub miniatuurne diskosaal väravatorni katuse all. Milleks?! See polegi justkui MUUSEUM. Kas selle pärast nimetataksegi tänapäeval muuseume hoopis KÜLASTUSKESKUSTEKS?!

Kadriorust väljakaevatud hansakoge vrakk ja muud sealsed leiud on vaieldamatult ekspositsiooni pärl. Ent kas selle nimel oli vaja suurtükitorni zwinger umbselt täis ehitada? Mis siis, kui veel mõni laevavrakk peaks õnnestuma leida? Kuhu see pannakse? Kas uus ümberehitus? Margareeta laiendus? Miks poleks nii kogukat eksponaati saanud paigutada Lennusadamasse, ku suur osa põrandapinnast on just edistviisi tühjapoolne? See oleks sinna sobinud, jättes suurtükitorni ekspositsioonis pisut ruumi ka Paksule Margareetale endale.

Suur Rannavärav kui keskaegne linnavärav ongi ekspositsioonis absoluutselt märkamatu. Mitte miski ei märgista seda tähtsa linnakindlustuste sõlmpunktina. Väravat pole ei näha ega märgata. Seintel märkab ehk terasem külastaja paari primitiivset R.Zobeli rekonstruktsioonide ümberjoonistust. Tegelikult pigem vist ei märkagi. Suur Rannavärav kui juurdepääs keskaegsele sadamale, Paksu Margareeta roll sadama kaitsjana – no keda see peaks huvitama? Seda POLE ekspositsioonis!!! Paksu Margareeta enda ajalugu ja tähtsus – POLE! Null!!!

Suure osa Paksu Margareeta sisemusest röövib uus säravvalge keerdtrepiga liftišaht. Ekspositsioon on tänu sellele palju väiksemale pinnale kokkulitsutud. Domineerivad edevalt üledisainitud vitriinid, päratusuured infotahvlid ja muidugi ridamisi ekraane, mis varjavad edukalt suurtükitorni siseseinu. Autentseid eksponaate on saalides võrreldes varasema väljapanekuga vähem, Neid asendavad laste meisterdamisnurgakesed, seintele maalitud karikatuurid ja interaktiivsed infostendid. Lastemängud ei toeta seejuures kuigivõrd ajaloolist tõde. Lõbustusvahenditest on õigupoolest puudu vaid pallimeri ja batuut.

Raske on aru saada, milleks peaks olema muuseumis NII palju ekraane? Vähem esemeid, rohkem meediume. Kas seda põhjustab hirm, et külastaja pole kodus isu youtube filmijupikestest isu täis vaadanud? Kas ekspositsioon ei suuda tähelepanu köita, kui puuduvad pilku aheldavad kiireltvahelduvad liikuvad pildid? Arusaamatu tunde tekitavad seinale maalitud pirakad naljapildid, näiteks „keskaegse koge meeskond”, mille õige koht oleks palju väiksemas formaadis, paberile trükitud infobukletis. Millist informatsiooni antakse sellega päris ajaloohuvilisele? Muuseumi on vallutanud meelelahutus, pseudoajalugu ja kitš, mis on tänapäeval üha süvenev trend. Meelelahutus, mida muuseumis tegelikult ei tahaks näha. Muuseum peaks jääma kohaks, kus huviline näeb vanu asju. Just selle pärast olen varasest lapsepõlvest armastanud muuseume, kus ajalugu muutub peaaegu peaaegu käegakatsutavaks.

Sõdadega seonduv ajalugu tundus põgusal ülevaatusel olevat Paksust Margareetast täielikult kadunud. Ei sõjalaevade mudeleid, ei Eesti mereväge puudutavaid eksponaate (v.a. mõned mundrid). Pole ühtegi viidet Paksu Margareeta funtsioonidele läbi ajaloo. Ei sõnagi merelahingutest Eesti vetes (näiteks Juminda miinilahing võiks olla vast ehk huvipakkuv?). Loomulikult ei sõnagi Vabadussõjast…

Mis veel ekspositsioonis häiris – tarbetud heliefektid, mürafoon. Tuleb ehk tänada õnne, et innovaatilisi muuseumibosse pole tabanud idee anda korrustele ka temaatilist lõhnafooni – kuhu kivisöevingu, kuhu masuudiaroomi. Paraku tuleb tõdeda, et meie muuseumide väljapanekus hõivab ajalooliste eksponaatide kõrval (sageli asemel) järjest suuremat osakaalu pretensioonikas butafooria, pseudoajalooline kitš, mille ainus eesmärk on tekitada külastajas nn „elamust”, millel on vähe pistmist reaalse ajalooga.

Ja loomulikut ei puudunud „renoveeritud” Paksu Margareeta katuseplatvormilt Tallinna parasiitarhitektuuri kohustuslik lisarajatis – klaaspaviljon. Ilma selleta olekski tordilt kirss puudu jäänud. Ja üliturvalised torukäsipuud ja kanavõrgudt piirded… Vulgaarne…

Paratamatult tiksub kuklas vastuseta küsimus: säärane ongi varsti kõikide linnamüüri tornide saatus? Muutuda „külastuskeskusteks”, kus võib olla – muu-hulgas – võib põgusalt silmata midagi Tallinna XV-XVI sajandi kindlusarhitektuurist, mis pole veel mattunud pseudoajaloolise kitši alla?

Juhtusin just hetkel, kui Paks Margareeta tänu peatsele renoveerimisele uudiskünnist ületas, lugema Postimehe artiklit: „Paksust Margareetast võinuks saada pöörleva põrandaga tantsusaal”. Nii. Huvitav. Mul tekkis selle peale küsimus – aga mispoolest see halvem oleks olnud sellest, mis nüüd on tehtud? Ma arvan, et restorani sisekujunduses oleks keskaegsele tornile vaat ehk suurematki tähelepanu osutatud.

Ma oleksin oodanud palju lugupidavamat suhtumist keskaegse Tallinna ühte tähtsamasse maamärki, mida XVI sajandi suurtükitorn Paks Margareeta endast kujutab. Tundub, et muuseumi entusiastlikud ümberkujundajad on pannud 99% rõhku uuele ekspositsioonile ning viimane ülejäänud 1% on ruumid, kuhu ekspositsioon kõik kuidagi sisse toppida koos moodsa aparatuuriga.

Lõpetuseks deklareerin oma isiklikku arvamust. Teate, milline on minu – esimeste klasside koolipoisist peale keskaegse linnamüüri fänni – helesinine unistus? Restaureerida Paks Margareeta päriselt ja nii, et muuseumi moodustaks nimelt keskaegne suurtükitorn nii ehedal kujul, kui üldse võimalik. Selle ekspositsioon koosneks väravaehitisest, tornist ja ka sadama kujunemisloost. Meremuuseum aga võiks oma kraami kolida Lennusadamasse. Sealsamas kõrval on muide vana Patarei, mis võiks tulevikus oma katuse all ruumi anda nii meremuuseumile, Laidoneri Sõjamuuseumile ja tervele reale sarnastele kultuuriasutustele. Olles samas loomulikult ka RANNAPATAREI ja Patarei vangla muuseumiks.

Ja muide – miks võivad pensionärid külastada meremuuseumi üksnes kolmapäeviti? Millest selline ealine diskrimineerimine meie superliberaalitsevas Eestis????!!!

Lugupidamisega
teie
TB

Märkmed: