Endine välisminister Toomas Hendrik Ilves muretseb, et Eesti ei ole enam Ida-Euroopa kõige taibukama ja peenema välispoliitilise vaistuga riik, vaid lausa Läti ja Leedu sabas-sörkija.

Järgmise kuue nädala jooksul lõpetab Eesti tähtsaima välispoliitilise vaheetapi pärast Vene vägede lahkumist augustis 1994, millega Eesti saavutas oma territooriumi üle tegeliku suveräänsuse. Kaheksa aastat reforme, raskeid läbirääkimisi ja loomulikult ka müügitööd on viinud meid selleni, et igasuguste toona levinud arvamuste ja kahtluste kiuste esitatakse Eestile kutse NATO-sse ja jõuavad finiðisse läbirääkimised Euroopa Liiduga. Kuigi kutse NATO-sse pole kaugeltki veel liikmelisus ja Euroopa Liidu suunal on teha palju, ankurdavad Praha ja Kopenhaageni tippkohtumised siiski Eesti ühemõtteliselt Läände.

Probleemid, mis veel ees.

1. NATO. NATO lepingu ratifitseerimine toob kaasa rasked läbirääkimised USA senatis. Kui Hispaania võeti omal ajal vastu sisuliselt mõne tunniga, siis Poola, T‰ehhi ja Ungari kandidatuurid läbisid senaatorite ees 28 (!) kuulamist.

NATO staap ootab Eestilt ligi 180 korralikult välja õppinud ja hästi inglise keelt valdavat ohvitseri. Mõttetu on meeliskleda, et pärast liitumiskutse saamist võiks Eesti hakata kärpima kaitsekulutusi. Ka tuleb sõlmida Rahvusvahelise Kriminaalkohtu puutumatusleping USAga.

Euroopa Liit tähendab läbirääkimistel võetud kohustuste täitmist. Kartes, et mõned kutse saanud riigid seda ei tee, lisatakse lepinguisse nn safeguard klausel, mis lubab EL-il lepingurikkujate liitumine peatada. Varasematel laienemistel vaadati rikkumistele sageli läbi sõrmede, kümne riigi liitumise puhul seda ei tehta. Loomulikult eeldab Eesti astumine Euroopa Liitu ka rahva jah-sõna referendumil.

Kui ülalmainitu oli meie liitumiste miinimumprogramm, tuleb Eestil valmis olla ka välispoliitilisteks üllatusteks. Meil peab piisama küpsust aduda, et “laienemise tippkohtumine” toimub Prahas vaid seitsmele NATO-sse pürgivale riigile. Praegused 19 liikmesriiki aga üritavad lahendada laienemisest tunduvalt olulisemaid küsimusi.

Esiteks, liikmesmaade kaitsevõimekuse analüüs (Defense Capabilities Initiative). On fakt, et sõjaliselt pole USA-le NATO-t vaja. USA sõjalised kulutused on suuremad kui kaitsekulutuste pingereas järgmisel kümnel riigil kokku. Kui Euroopa NATO riigid kokku kulutavad järgmisel aastal sõjalistel eesmärkidel 150 miljardit USA dollarit (2400 miljardit Eesti krooni), siis USA kaitsekulutused ulatuvad 355 miljardi dollarini (5680 miljardi kroonini). Eesti 2003. aasta riigieelarve maht on ca 38 miljardit krooni.

Teiseks, kiirreageerimisüksuste loomine (Rapid Reaction või Strike Force). EL on aastatepikkuse pingutuse tulemusel jõudnud kokkuleppele luua üleeuroopaline kiirreageerimisüksus (60 000 meest), mis saavutab täieliku lahingvalmiduse kolme kuuga. USA kaitseministri äsjane ettepanek NATO tippkohtumisele näeb ette luua 20 000-meheline Euroopa üksus, mis oleks sõdimisvalmis seitsme päevaga! Erinev ettekujutus valmisolekust ja kiirusest põhjustab paratamatult pingeid.

Kolmandaks, NATO jõudude osalemine võimalikus sõjas Iraagiga. Siin peitub Eestile suurim mure: Prahas võib toimuda “Iraagi tippkohtumine”. Korduda võib 1999. aasta Washingtoni stsenaarium, mil laienemisprobleemidest märksa olulisemaks kujunes sõda Kosovos. Vastsed liikmesmaad Poola, Ungari ja T‰ehhi leidsid end nädal pärast NATOsse saamist osalemas NATO ajaloo esimeses puhtsõjalises aktsioonis.

Kas Eesti on valmis Iraagiga sõdima? Kas me ikka teadvustame kevadist, Eesti meedia ja poliitikute tähelepanuta jäänud Reykjaviki ministrite kohtumise otsust, mis sisuliselt tähendab NATO sõttaminekut igasse maailma punkti?

Kui USA-l on selleks ajaks sõjapidamist lubav ÜRO resolutsioon, pole Eestil pääsu. Kui president Bush tuleb NATO tippkohtumisele üleskutsega alustada sõda ka ÜRO vastava resolutsioonita, siis kas Eesti läheb kaasa? Kui ei lähe, siis millise järelduse teevad sellest USA senaatorid, kel tuleb ratifitseerida NATO laienemise lepe? Pean vastutuse eest põgenemiseks Eesti valitsuse ja kahjuks ka meedia jaanalinnulikku lähenemist, mis ei pööra tähelepanu just neile küsimustele, vaid keskendub pelgalt liitumiskutse saamisele.

2. Euroopa Liit. Ka Euroopa Liiduga on lood palju keerulisemad, kui Eesti avalik diskussioon lubab arvata. Tänaseks juba üheksa kuud töötanud konvendis on liikmesriigid ja kandidaatmaad vaielnud Euroopa Liidu tuleviku üle. Juba tervelt kaks aastat on käinud elav debatt rahvusriikide rolli, otsustamismehhanismide, väikeste riikide õiguste garanteerimise küsimustes.

Kahjuks pole Eestit selles üliolulises debatis üldse näha. Eesti valitsusel puudub siiani seisukoht Eesti rahvuslike huvide osas! Aga konvent on mõnes küsimuses juba otsi kokku tõmbamas. Kui konvendi president Valery Giscard D’Estaing ja Suurbritannia on juba jõudnud järeldusele, et EL vajab oma põhiseadust, siis Eesti avalikkus pole oma valitsuselt ses küsimuses kuulnud ei kippu ega kõppu.

Valitsuse esindaja president Lennart Meri pole konvendi töös pärast avaistungit osalenud. See on mõistetav: valitsusel puudub seisukoht, mida Meri saaks esindada, oma hiilgavate kogemuste abil kaitsta ja toetust nõutada. Kui mõni lugeja nüüd arvab, et see on ühe opositsioonipoliitiku kius, siis soovitan vaadata Euroopa Liidu kodulehekülge. Siis lugeja veendub, et Euroopa Liit hindab Eesti panusest tulevikudebatti vaid kaht ettekannet. Ühe neist pidas ligi kaks aastat tagasi selle artikli autor Berliinis Humboldti Ülikoolis. Teine on president Arnold Rüütli kõne Davose majandusfoorumil. Et viimane ei käsitle kuidagi Euroopa tulevikku, vaid keskendub liitumisläbirääkimistele, on kõne koduleheküljele pandud peaasjalikult selleks, et ühest kandidaatriigist ei jääks liiga piinlikku muljet.

Eesti ei ole tulevikudebatis kaitsnud oma rahvuslikke huve. Veelgi enam: Eesti pole viimasel aastal ka näidanud nende huvide olemasolu. Eesti laseb teistel enda eest otsustada. Teised riigid pingutavad, saavad oma tahtmise või vähemalt võitlevad tahtmise eest. Eesti seda ei tee. Mingi osa Eesti delegatsioonist osaleb oma rahvusvahelisest isolatsioonist tingituna paremäärmuslaste ja neofaðistideks peetavate erakondade aruteludes.

Ma ei tea, kas Eesti on jätnud oma rahvuslikud huvid hooletusse passiivsusest, rumalusest või lihtsalt napi keeleoskuse tõttu. Hüva, oma varjust ülehüppamine on sama tulemuslik kui ðokolaadisöömisega IQ tõstmine. Aga Eesti valitsus võiks siis üles tunnistada, et ta ei saa ülesandega hakkama. Ja siis ongi parem, kui teised, targemad ja haritumad meie eest otsustavad. Kurb, aga vähemalt aus.

Positiivne üldmulje kadumas. Selmet keskenduda peatselt oma töid lõpetava valitsuse tiksumisele ja paralüüsile, tuleb laiemalt vaadelda Eesti välispoliitika eesmärke. Mitte NATO ja EL-i liikmena, vaid kui väikese riigina. On tõsiasi, et Eesti on jätnud endast juba 1993. aastast palju sügavama mulje, kui Euroopa keskmise suurusega linna elanikkonnaga riigilt keegi iganes oodanud oleks.

Rahvusvahelisel tasandil kehtib Eesti suhtes poksiterminoloogiast tulenev metafoor “punches above its weight”, mis tähendab, et Eesti on olnud üliedukas endast raskemas kaalukategoorias. Olgu jutt täiesti ebatõenäoliseks peetud kutsest alustada 1997 EL-i liitumisläbirääkimisi; Eestist kui tõhusaimast läbirääkijast; Eestist kui riigist, kus on igasuguse blufita koostatud NATO liikmelisuse kava (MAP). Eesti on käitunud riigina, keda tuleb võtta tõsiselt. Eestit on võrreldud Soomega, kelle suhtes eelmainitud poksimetafoori on kasutatud juba aastaid.

Kahjuks on positiivne üldmulje kadumas. Kui Venemaa tegi jõulise katse hoida Eestit, Lätit ja Leedut NATO-st eemal, viidates Euroopa tavarelvastuslepingu (CFE) puudumisele, tulid Leedu ja Läti president sama jõuliselt välja (õige) seisukohaga, et seda lepingut pole neil vaja. Eesti vaikis. Kui Eesti seisukoht lõpuks tuli (vaikus oli veninud juba piinlikuks), tegi selle teatavaks üks neljast välisministeeriumi asekantslerist, mitte aga president, peaminister või välisminister.

Nii selles küsimuses, Euroopa tuleviku arutelus kui NATO uue liikme rolli diskussioonis Eestit justkui olemas ei ole. Eesti pole enam Ida-Euroopa taibukaim ja peenima välispoliitilise vaistuga riik. Ehk ei olegi see oluline?! Juba terve aasta särab Baltimaade eestkostjana Vaira Vike-Freiberga ning kolmveerand aastat istub kolme riigi välispoliitika vaimse liidri troonil Indulis Berzin‰. Näen siin Eestile üht võimalust oma asju Euroopas ja NATO-s ajada: jätkata praegust kurssi ja toetada iga Riiast lähtuvat initsiatiivi. Siis nõustume, et Eestil on teised prioriteedid, et meist on saanud sabas-sörkija. Siseriiklikult on see mugav. Kahjuks tähendab see meie kaalu vähenemist välispoliitilikas.

Eesti peab liidrirolli taastama. Nii NATO-s kui Euroopa Liidus on Eestil võimalik taastada oma kunagine liidriroll – ja sellest veelgi kaugemale minna.

NATO puhul, kus mitte ainult USA, aga ka teiste Euroopa riikide ülekaal paigutab Eesti Islandi ja Luksemburgi kaalukategooriasse, tuleb keskenduda kolmele valdkonnale.

1. Ühistegevus. Eesti, Läti ja Leedu ühine õhuseiresüsteem BaltNet, ühine kõrgem sõjaakadeemia BaltDefCol, ühine rahuvalvepataljon BaltBat ja ühine miinitõrjeeskadron Baltron pakuvad väiksuse ületamiseks ainsa lahenduse. Iga sellist ühisaktsiooni võtab NATO tõsisemalt kui üksiku väikeriigi mistahes initsiatiive.
2. Ühishanked. Väiksuse tõttu saab Eesti teiste tehnoloogilise ülekaaluga konkureerida vaid juhul, kui kaitseotstarbelisi hankeid tehakse koos Läti ja Leeduga.
3. Riikluse ehitamine. Üks USA kõrge riigiametnik on iseloomustanud USA osalust NATO-s sõnadega: USA merejalaväelase ülesanne ei seisne koolilaste üle tee aitamises ning USA ei tegele riikide ülesehitamisega. Just sellega peab tegelema Eesti-sugune väike riik. Esimese puhul on tegemist klassikalise rahuvalvetööga, millega Eesti on siiani suurepäraselt hakkama saanud. Teine aga on niðð, milles Eesti, Läti ja Leedu viimase kümnendi kogemused ära kuluvad. See kehtib Kosovos, tõenäoliselt ka Afganistanis ja Iraagis.

Pärast Eesti jt Ida-Euroopa riikide liitumist EL-iga jäävad ühtse piiri taha riigid, kes pole kas tahtnud või suutnud end nii kapitaalselt reformida. EL saab terve portsu “uusi naabreid”: Venemaa, Valgevene, Ukraina, Moldova, Albaania, Makedoonia, Horvaatia, Serbia, kaugemal ka Gruusia, Armeenia ja Aserbaidþaan.

Siin lähevad uute ja vanade liikmesriikide huvid lahku. Vanad on kindlustanud oma piiri naabritega, kelle keskkonnapoliitika, seadused, piirireÏiim jne vastavad EL-i standarditele, ega tõtta uut laienemisvooru avama. Uutel on aga säilib huvi, et ka nende piiri taha jäävad alad muutustest maha ei jääks.

Eesti välispoliitiline väljakutse. Siin peitubki Eesti välispoliitiline väljakutse eelseisvateks aastateks: olla naaberriikide eestkostjad ja reformijad. Eestil on nii kogemusi kui usaldusväärsust, sest oleme hakkama saanud meeletult keeruliste reformidega, mille raskust EL-i vanad liikmed sageli üksnes aimavad. Kolmel-neljal viimasel aastal on Eesti seda rolli endistes N Liidu vabariikides ka täitnud, aidates neil ellu viia omi tiigrihüppeid, üles ehitades piirivalvet ja korraldades seminare EL-i toiduohutusnõuete sisseviimiseks. Eestil on nii teadmised, usaldus kui ka kogemus. On ka vene keele oskus, mille abil neid teadmisi edasi anda.

Ajaloost tulenevad spetsiifilised teadmised ja kogemused annavad Eestile konkurentsieelise valdkondades, mis teenivad ennekõike Eesti enda huve. Loomulikult on meil konkurente. Nii Läti kui Leedu, nii Poola kui Slovakkia pretendeerivad samale niðile. Et siin võita, tuleb juba praegu kujundada oma poliitikat nii, et 14 kuu pärast hakkame sujuvalt tegutsema uues rollis.

Juba täna 1. jaanuarist 2004 ettepoole vaadates saame nii NATO-s kui Euroopa Liidu liikmesriigina olla suuremad, kui me tegelikult oleme. Selleks vajame vaid intellektuaalset initsiatiivi ja poliitilist julgust. Aga just see määrab, kas järgmine Eesti, NATO Eesti ja Euroopa Liidu Eesti on otsustaja või lihtsalt ääremaa.

Märkmed: