Toomas Hendrik Ilves, Eesti Vabariigi aastapäevaaktuse kõneleja Torontos
06 Feb 2002 Laas Leivat
„Sul võib olla õigus, või Sa võid saada, mida Sa tahad.“ „Ajalugu pole pudupood, kus võtad ühte ja viskad teist.“ Tsitaadid on Toomas Hendrik Ilvese kõnedest viimaste aastate jooksul.
Toomas Hendrik Ilves
Nendes sõnades peitub võib-olla endise E.V. välisministri USA kasvatus ja sellega kaasnenud väärtused, tugev ajalooline taust ning poleemilistele vaidlusküsimustele lähenemine. Eesti identiteet laias maailmas on kahtlemata määratletud lääne-euroopalikuks vaatamata sellele, et mõne aasta eest mõisteti seda riiki küll kui totalitaarsest ikkest pääsenud, aga N. Liidu endise osana.
Eesti pürgimised Lääne-Euroopa majandus- ja kaitsestruktuuridesse, raskuste ja kriitika kiuste, on andnud märkimisväärseid tulemusi. Ilves on jätnud oma isikliku jäljendi nende arendamisel. Arvustusi tema tegudest ja saavutustest on olnud rohkem kui normaalse hingeeluga poliitik saaks taluda. Näiteks: Ilves soovib Eestit näha Põhjamaana ja on sellega tembeldatud Balti riikide koostöö lõhkujaks. Tema arusaam hõlmab teistlaadi kriteeriume: mh. eestlase käitumine tööelus, ühiskonnas ja argielus on põhjamaine; korruptsioon nn. endises kommunismiblokis, kaasa arvatud Läti ja Leedu, on Eestis kaugelt madalaim.
„Eestlastel on oma „kodusoomlane“ ning ka „kodurootslane“, kelle juures käiakse vastastikku (kodus) külas.“ Ta ei kujuta ette „kui mitmel on oma „kodulätlane““. Need „on asjad, mida inimesed lihtsalt teevad, sest nii on kombeks ja nii on loomulik“. Koostöö Läti ja Leeduga ikka jätkub tõhusalt ja usaldusväärselt.
„…kenad teoreetilised konstruktsioonid õiglase maailma toimimisest ei oma tegelikkuses suurt tähtsust, vähemalt siis, kui su kodumaa asub seal, kus meie asume.“ Ilves seletab, et USA-l, omades jõukust ja võimsust, on kadestusväärne luksus rõhutada õigust ja õiglust, tegutseda teistest riikidest sõltumatult. Samuti Norra, kes katab kogu riigieelarve oma naftaressurssidest ja kelle idanaabriks on Rootsi, saab otsustada rahvahääletuse napi tulemusena mitte liituda Euroopa Liiduga.
Romantilistest ja teoreetilistest ideedest lähtudes Eesti vaevalt midagi rahvusvaheliselt saavutab. Väike, tagasihoidliku majandusega ja geopoliitiliselt keerulise asukohaga riik vajab osavat ja oskuslikku diplomaatiat, et realiseerida seda, mis realistlikult realiseerida on. Selletõttu ei tulnud üllatusena, kui Ilves nimetati rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirja „The Economisti“ poolt Euroopa silmapaistvaimaks välisministriks 1998.a.
Toomas Hendrik Ilves on sündinud 1953.a. Stockhomis; vanematega emigreerunud USA-sse; 1976.a. B.A. kraad psühholoogias Columbia Ülikoolist; 1978.a. magistrikraad psühholoogias Pennsylvania Ülikoolist; 1974.—1976.a. ja 1979.a. Columbia Ülikooli psühholoogiaosakonna assistent uurija; 1979.—81.a. Avatud Hariduse Keskuse asedirektor ning inglise keele õpetaja Englewood'is, New Jersey's; 1982.a. Vancouveri Kirjanduskeskuse administraator ja direktor; 1983.—1984.a. Simon Fraseri Ülikooli interdistsiplinaarsete uuringute osakonna eesti kirjanduse ja lingvistika õppejõud Vancouveris; 1984.—1988.a. Raadio Vaba Euroopa uurimisosakonna analüütik ja uurija Münchenis; 1988.—1993.a. Raadio Vaba Europa Eesti toimetuse juhataja; 1993.—1996.a. E.V. suursaadik USA-s, Kanadas ja Mehhikos; 1996.—1998.a. E.V. välisminister; 1998.a. Põhja-Atlandi Instituudi juhatuse esimees; 1999.a. valitud riigikogusse; 1999.—2002.a. jaanuarini E.V. välisminister. Ilves, Toronto Eesti Seltsi E.V. aastapäevaaktuse külaline, on mõnikord sõudnud üle aegade rajatud arusaamade voolude vastu.
Sellepärast on ta alati huvitav vestleja. Samaaegselt tähelepanu haarav ja loovideesid provotseeriv kõneleja.
