Ebaõnnestunud uue presidendi ametisse määramine toob teravalt esile veel ühe paljudest vigadest Eesti viletsas ja vigases põhiseaduses. Meie põhiseaduse sätete kohaselt on võimalik, et uut presidenti ei valita mitte kunagi.
Põhiseadus kehtestab, et Vabariigi Presidendi volitused lõpevad uue Vabariigi Presidendi ametisse astumisega. Kui uut presidenti ei valita, peab Eesti rahvas Kadriorus edasi kannatama Iraida Tšistoganova poega Toomast.
Enamlastest, kelamlastest ja võhikutest koosnev põhiseaduse assamblee kloppis kokku ja pani rahvahääletusele viletsa ja vigadest kubiseva eelnõu mille rakendusseadus jättis kehtima Staliniaegsed seadused. Vigane sõnastus ei lubagi kunagi tühistada seadusi mis ei ole vastuolus põhiseadusega. See ja paljud teised vead pole meie võimukandjate jaoks olulised, nad rikuvad ka tähtsaid põhiseaduse ja muude seaduste sätteid ilma igasugust vastutust tundmata, kartmata ja kandmata.
Staliniaegsete seaduste ellu jätmine oli muidugi oluline paljudele okupantide truualamlikele teenritele. See tegi raskeks, kuigi mitte võimatuks, nende karistamise okupatsiooniaegsete kommunistlike kuritegude eest. Võimatuks tegi selle hilisem “endiste“ naasmine võimukoridoridesse ja riigikaitseorganite võtmepositsioonidele.
Sellele järgnes Eesti kõigi aegade kõige suure viga. Esimene Laari valitsus eiras Genfi konventsiooni, mis nõuab okupantide poolt okupeeritud riiki asustatud isikute lahkumist. Selle asemel kehtestati seadus mis tegi kõik okupandid ja nende järeltulijad alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks Eesti Vabariigi kodanikeks. Valimislubadusele “Eesti rahvusriigiks!“ töötas rahvusluse sildi all võimule pääsenud Laari valitsus otseselt ja hävitavalt vastu.
Valimispropagandas näidatud luuamees ei pühkinud platsi puhtaks, see pühkis rahvale prügi silma. Ei teostatud dekoloniseerimist, remigratsiooni, desovetiseerimist ega derussifitseerimist.
Kõik see lõi aluse järjest kiirenevale Eesti venestamisele, eestlaste massilisele põgenemisele oma põliselt kodumaalt ja Eesti Vabariigi ühiskonna lõhenemisele. Naiivikutel, kes arvavad, et okupandid ja nende järeltulijad lõimuvad eestlastega, sulavad Eesti kultuuriruumi ja muutuvad lojaalseteks Eesti Vabariigi kodanikeks pruugib ainult jälgida sellekohaseid küsitlusi või venekeelse Delfi kommentaariumeid, et sellest väärarvamusest lahti saada.
Oleme jõudnud olukorda kus üks Eesti Vabariigi presidendi kandidaat oli venelane, üks oli paljude petuskeemidega seotu, kelle sünnijärgne kodakondsus on seatud kahtluse alla ja kes propageeris venelastele topelt kodakondsuse andmist. Üks oli Ühtse Venemaa liitlane. Eesti kõige suurema partei juht on vene rahvusest, neljas kuriteos süüdistatu Edgar Burešin Savisaar, sotside juht on venelane Jevgeni Ossinonovski, kes võrdleb Eesti rahvuslasi oksega ja on nüüd tuntud Sotsinovski-Oksenovski hüüdnimega.
Näib ka et „endised“ domineerivad Eesti peavoolu meediat. Kandidaadid, keda pressisid presidendiks endised okupandid ja nende järeltulijad või nendest sõltuvad pälvisid valdavas enamuses meedia tähelepanu. Peavoolu meedia suutis ignoreerida ja maha vaikida üldsusele hästi teada olevad seigad kandidaatide elus mis tegid nood presidendi ameti jaoks ebasobivaks.
„Postimees“ laskus isegi nii madalale, et avaldas artikli, arvatavasti Autorollu skandaaliga seotud Rosimannuste poolt tellitu, mis väitis, et Rosimannuste lemmiku Marina Rajevska Kaljuranna isa Imant Uits olevat olnud Raudristi kavaler ja sõjakangelane. Paremate andmete kohaselt oli ta NKVD järglase KGB agent, kelle ülesandeks oli imbuda Tori piirkonna vabadusvõitlejate hulka, et seal infot koguda ja eriteenistuse ülesandeid täita.
Kuigi „endised“ domineerivad suurelt osalt meie kollaseks ajakirjanduseks muutunud peavoolu meediat, ei domineeri peavoolu meedia õnneks enam informatsiooni levi.
„Postimehe“ artiklile reageeris veebilehel „Uu(e)dised, Vaba Mõtete Portaal“ jurist ja endine Riigikogu liige Maido Pajo. Kogu tõde kahtlaste minevikkudega presidendikandidaatide
kohta on levitatud meili listide, blogide ja laialdase lugejaskonnaga veebi lehtede kaudu nagu näiteks Vaado Sarapuu poolt Torontos toimetatud „Estonia World Review“ ja „Teabeleht“ mida teeb Suure Jaanis asuv Andres Inn. Teabelehe lugejate arv ulatub juba 18000 päevas. Teabelehes avaldab ka oma igapäevase kõverpeegli kirjutise üks andekamaid Eesti satiirikuid, savisaarlaste nemesis Roosa Udu.
Eesti venestamine õnneks veel lõpusirgele pole jõudnud. Eestis leidub veel küllalt palju inimesi, kes arvavad, et eestlastel on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, kes arvavad, et Eesti Vabariigi president peab olema eestlane, aus eestlane. Kahjuks pole aga kindel, et tekkinud olukorras on võimalik saada kakskolmandikku praeguse Riigikogu liikmete häältest või enamust valimiskogus, et valida presidendiks aus eestlane. Samas võib loota, et selline enamus pole võimalik ka Eesti venestamise taotlejatel.
Sestap võibki juhtuda, et Ilves jääb eluaegseks presidendiks. Kui ta suudaks ennast vaos hoida, vähem esineda ja vähem sõna võtta, siis võiks see isegi pikapeale talutavaks muutuda.
