"Eesti kütkeiks ei saa olla sund või hirm või kohustus. Eesti kütkestavus peab seisnema muus. Olla nii meeldiv ja elamiskõlblik kant, et need, kes siin on, soovivad jääda; et need, kes siit läinud, naasevad; ning et ülejäänud, kel oskusi ja teadmisi ja huvi ja armastust meie maa ja rahva vastu, tahavad siia tulla," rääkis president Toomas Hendrik Ilves täna iseseisvuspäeva kõnes Estonias.
Presidendi sõnul on Eesti mõte olla selline maa, kus me ise tahame elada, kus me hoolime ligimesest, kus me oleme sallivad ja tunnustavad ega lasku tigedusse ja kadedusse.
"Maad, kus Sinu nähtud vaeva – eesti keele ja kultuuri õppimist, kooli lõpetamist, ametioskuste omandamist – tasutakse õiglaselt sellega, et kõik edaspidine sõltub vaid su enda töökusest. Aga mitte sellest, kas oled naine, tuled Nasvalt, Narvast või Narvikist, kas su lapsevanemaks on professor või puusepp," ütles president.
"Maad, kus hommikul kooli minev laps leiab vöötraja ja teab, et juhid märkavad teda. Kus kool on tunnustav ja innustav turvaline sõber, mitte ellujäämise areen. Ma pean silmas naabrit, kes hoolib sellest, et üleaedne oma küttepuudega selle külma talve üle elab. Ma pean silmas taipamist, et meie hooldekodudes ja haiglates on meie omad inimesed. Et meie keskel elavad puudega lapsed, keda võiks aidata, nendega aega veeta."
Presidendi sõnul pole meie järgmise põlve ülesandeid, võimalusi ja vajadusi võimalik numbritega kirjeldada näiteks eelarvedefitsiidi või ekspordi mahuna. Neid numbreid tuleb küll järgida ja jälgida, aga see pole elu eesmärk iseenesest.
"Elukvaliteet kui Eesti edasise arengu põhiküsimus on ilmselt tõepoolest paljudele harjumatu mõte. Olen siiski veendunud, et just elukvaliteet mõjutab edaspidi kõige rohkem Eesti elukäiku, ja mitte mineviku hirmud, investeeringute hulk või maksumäärad. Vaid elukvaliteet toob siia maailma parimad ajud ja teeb koos sellega Eestist maailmamajanduse osa," ütles Ilves.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mati Pungas28 Feb 2011 05:18
Mõnede probleemide võrdlus Eestis veebruar 2011
Moto: Postimees Arter 26.veebruar 2011 – Ingrid`i tsitaat: „Elu karm reaalsus on abituks tegev“. Tegelik elu Eestis nii lihtne ei ole, et väljenduda morfeemi - „abi“ ja „abitu, abitus“- kaudu; aga elu saaks tõhusamaks muuta ikka küll, eriti riigiasutustes! Reaalses olustikus elu- ja töökorraldus pole selliselt emotsioonidega esitatav; ...aga miks tekivad eluprobleemidele ja tegemistele lisaks veel tehnoloogilised avariid, õnnetused? Olukordasid ja õnnetusjuhtumeid peaks analüüsima ja algpõhjuseid välja selgitama, mitte ainult lahendama tagajärgesid!
Praegusel ajal majandussurutise tõttu korraldatakse töötutele paljudes kõrgkoolides täiend-koolitusi mitmesugustel erialadel, et tuua neid tagasi tööjõuturule uue koolitustasemega ja kohanduda nii muutunud majandustingimustele; see on parim, mida töötud võivad vajada. Minu küsimustele, „miks juhtus nii, et teatud osa ettevõtete töötajatest jäid töötuks...?“, sain kolleegidelt ja töötutelt mõtteid ning vastuseid, milliseid üldistades kujunes mulle sobivaks lühike kokkuvõtlik väljendus - „...õpitud abitus“!? Kus ja miks see „õpitud abitus“ tekib isiksuse kujunemisel? Väga meeldis professor Ülo Vooglaid`i aastatetaguse esinemise kordus vikerraadio 26.veebruari laupäevaõhtuses „öö-ülikoolis“, kus professor värvikalt esitas oma lapsepõlvelugusid ja areneva lapse tegemisi! Seda õpetlikku esitust soovitaks kuulata paljudele eestlastele ning kuuldu üle ka järele mõelda, olgugi et, - „ajad olid teised“.
On ka veel näiteks, suurettevõtte poolt „korraldatud abitus“, - nii oma firma sisene (näiteks, „Eesti Energia“ ja selle „Jaotusvõrgud“ struktuurne vastutusetus elektrienergia ülekande ja tarbijate varustamise häireteta kindlustamise lohakal täitmisel) ja siit ka „sellest tulenevalt“ lepinguliste lõpptarbijate ning eriti maaelanikkonna elektrienergiaga varustamise pikkade katkestuste tõttu tekkiv „lõpptarbijate sunnitud abitus“. Aga „Eesti Energia“ juhtkond ei vastuta üldse ja ka materiaalselt palgana mitte karvavõrdki - sellisest „abitust saamatusest ettevõtte sisekorralduses“! „Süü“ aetakse „tuule kaela“, mida õieti pole olnudki! Miks vastav Ministeerium või järelevalve Nõukogu ei sekku, - see on „riigi saamatu abitus“! Kuidas saavad „abitud” tööle riigiametitesse?
Meie sotsiaalne kapital on rahvastik: - selle tervis, tahteomadused, haridus (kutse- ja kõrgharidus), haritus laiemas mõttes ja väärikus, töökus ning väärtuslikem omadus – loovus, kreatiivsus (ladina k.- creatrix, creator – looja, sünnitaja; ingl.k. – creativity). Kuidas kasvatuse ja haridusega avastada, leida ning välja arendada isiksuse kujunemisel „see sünnipärane inglipuudutus“, - talendi ja loovuse areng tulemuslikkuseks järgnevas elus?
P.S. Soovisin lisaks anda lugejale mõtlemisainet enne Riigikogu valimisi.
Lugupidamisega Mati Pungas, Tallinnas, 28. veebruarikuupäeval 2011.
bill27 Feb 2011 06:06
President Rüütel loobus vabariigi aastapäeva tähistamisest koos president Ilvesega, kes oli tema kohta USA saatkonnas nii mõndagi rääkinud ja nimetanud teda kolhoosi esimehe mentaliteediga isikuks. President Ilves jättis aga lisamata, et kolhoosid loodi just kibutsite eeskujust lähtuvalt ja et EW - ajal oli siin 57 riigimõisat, mis Nõukogude ajal nimetati ümber riigimajanditeks ehk sovhoosideks. Mõistagi raadiojaamad Vaba Euroopa, Ameerika Hääl, BBC jt sel teemal ei rääkinud.
