Toomas Hendrik Ilves, Eesti Vabariigi president

Külma sõja lõpus, ja kindlasti ka selle tormaka aja vaimust kantuna, väitis Francis Fukuyama oma tuntud essees, et lõpuks saavutab liberaalne demokraatia võidu autoritarismi üle. Ma jagan tema optimismi, kuid tollal mõistsid vaid vähesed, et ühe elujõuetu ideoloogia kahtluse alla seadmine ei pruugi veel viia liberaalse demokraatiani. Ka autokraadid õpivad. Tänane maailm annabki meile tunnistust sellest, kui hästi on nad õpitu omandanud.

Pärast Ida-Euroopa vabanemist ebademokraatliku kommunistliku ülemvõimu alt oleme aabitsatõena omaks võtnud väite, et demokraatlikud riigid üksteisega ei sõdi. Enne kui ma süüvin lähemalt selle mõtte sisusse, lubage mul alustada otsekohese küsimusega, mille esitamine mul selle kõne kirjutamise ajal mõttessegi ei tulnud. Kui on tõsi, et demokraatlikud riigid ei lähe üksteise vastu sõtta, siis mida teeb G8s, suuri demokraatlikke tööstusriike ühendavas klubis, riik, mis ähvardab suunata oma tuumaraketid Euroopale? Üks kahest, see väide on ekslik või rajaneb G8 millelgi muul kui ühisel pühendumisel demokraatlikule riigikorrale.

Seda kõrvale jättes võib kogemustele tuginedes siiski väita, et demokraatlikud riigid ei lähe üksteise vastu sõtta. Nad isegi ei ähvarda üksteist. Vähemalt, ja ka käesoleva konverentsi tähenduses, on täiesti tõene järgmine ümberpööratav väide: demokraatia puudumine on agressiivse rahvusvahelise käitumise eelduseks. Kas Põhja-Korea, Iraan, Saddami-aegne Iraak, Sudaan või mõni muu despootliku võimu all olev riik oleks asunud sõdima või sõjaga ähvardama ka siis, kui neis oleks valitsenud demokraatia? Vaevalt küll. Sel konverentsil seisab meie ees küsimus: mida meie, demokraatlike riikide ühendus, kavatseme selles asjas ette võtta?


Põhimõte, et demokraatlikud riigid ei lähe üksteise vastu sõtta, peab vett senikaua, kuni me suudame üheselt lahti mõtestada, milline on demokraatlik riik ja milline seda ei ole. Esmalt jätaksin kõrvale kõikvõimalikud muutujad. Nagu kommunistliku korra üleelanud teavad, ei tähenda «rahvademokraatiad» demokraatlikke riike. Juhitud demokraatia mõiste on a priori vastuoluline ja see on ilmselt ka põhjuseks, miks Venemaa diskursuse eestkõnelejad on selle möödunud aasta jooksul asendanud mõistega «suveräänne demokraatia», nagu oleks demokraatia ilma selle laiendita mingil moel väljastpoolt mõjutatav. Selle mõiste juurde pöördun ma hiljem veel tagasi.

Üldiselt võime väita, et niipea kui sõna «demokraatia» vajab riigivalitsemiskorra kirjeldamisel enda ette omadussõnalist täiendit, on meil tegemist millegagi, mis ei ole demokraatia. On tõsi, et poliitilised parteid, nagu sotsiaaldemokraadid, kristlikud demokraadid, liberaaldemokraadid kasutavad täiendeid, tähistamaks oma seisukohti sellistes küsimustes nagu riigivalitsemiskulud, sotsiaalhoolekanne jne, kuid kõik see eeldab toimiva demokraatia olemasolu. Need tähistused annavad aimu nende parteide paiknemisest poliitilises spektris, mis eeldab juba sellise spektri olemasolu. (Loomulikult teame ka, et sellised tähistused võivad olla eksitavad. Venemaal tegutseb Vladimir Žirinovski Liberaaldemokraatlik Partei – võib-olla olen ma siinkohal pisut liiga karm, kuna viimasel ajal on Žirinovski käitunud Venemaa poliitika kontekstis pigem mõistlikult. Seda võib käsitleda märgina sellest, millisel määral on asjad Venemaal muutunud.)


Selge on see, et demokraatliku riigi jaoks peab sõttaminekuks olema väga hea põhjus. See tuleneb juba demokraatia olemusest. Demokraatia ei tähenda pelgalt vabasid ja ausaid valimisi, vaid ka ajakirjanduse ja elektroonilise meedia vabadust edastada teavet võimude tegevuse kohta ja vajadusel neid kritiseerida, ühinemisvabadust, vabadust rahumeelselt meelt avaldada ja seda, mis on võib-olla kõige olulisem ja ilma milleta ei ole demokraatlikku riiki – õigusriigi põhimõtete rakendamist, mille järgi seadused kehtivad kõigile ühtemoodi.

Kõik need asjad koos annavad demokraatlikele riikidele midagi, mis ebademokraatlikel režiimidel puudub – legitiimsuse. Nende riikide jaoks, kus need tingimused ei ole täidetud, on ka sõda ja agressioon seotud väiksemate poliitiliste riskidega. Kuna sõjad toovad endaga kaasa kannatusi ja viletsust, ei suhtu demokraatlikud valitsused sõja alustamisse kergekäeliselt. Kuna vaba meedia olemasolul ei ole sõjad enamasti populaarsed, kätkeb sõja alustamine endas valitsuse jaoks poliitilist riski. Meedia ning vabad ja ausad valimised hoiavad valitsusi suure tähelepanu all, ja juhul kui ei ole otsest ohtu riigi julgeolekule, tulgu see siis võõrvõimu või viimasel ajal ka terroristide poolt, üritavad demokraatlikud valitsused leida olukorrale muid lahendusi.

Kuid millised on demokraatia ja julgeoleku seosed rahvusvahelises käitumises olukorras, kus sõjast ei ole palju puudu? Külma sõja lõpuga alanud ja mõned aastad tagasi lõppenud perioodil olin ma arvamusel, et vähemalt Euroopa jaoks on tegemist huvipakkuva teoreetilise probleemiga, ja kirjutasin sellest mitmed aastad tagasi ka essee. Praegu ei ole see probleem aga enam teoreetiline, kindlasti mitte Euroopa jaoks.

Kahjuks on teatud ringkondades hakatud ka demokraatiat ennast käsitlema kui ohtu ja olukorras, kus ühe mõjuka ebademokraatliku riigi arvates kujutavad väikesed demokraatlikud riigid tänu oma demokraatlikule riigikorrale endast ohtu või vaenlasi, on ohus kogu Euroopa julgeolek.

Aasta tagasi Tbilisis toimunud julgeolekukonverentsil jõudsin aga äkitselt arusaamisele, et Venemaa suhted on halvad kõigi oma naabritega, kes kuulusid kord Nõukogude Liitu ja vastavad tänapäeval eespool loetletud demokraatia standarditele. Lisaks sellele võib ka väita, et Venemaal on head suhted vaid ebademokraatlike naaberriikidega, nagu Valgevene, Kesk-Aasia despootlikud režiimid ning kaheldava õiguspärasusega sõjaväelised diktatuurid, nagu Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia.

Sellest kummalisest asjade seisust annab tunnistust fakt, et niipea kui ebademokraatlikud riigid muutuvad demokraatlikuks, nagu see juhtus Gruusiaga rooside revolutsiooni käigus või Ukrainaga kaks ja pool aastat tagasi, halvenevad nende suhted Venemaaga kiiresti. Ma olin arvamusel, et Eestit, Lätit ja Leedut ei sallita millegi pärast, mida oleme valesti teinud. Nüüd saan aga aru, et see on juhtunud pigem sellepärast, et tegime midagi õigesti. Samas on tähelepanuväärne ka see, et kõigil neil suurematel või väiksematel riikidel – Eestil, Lätil, Leedul, Poolal, Ukrainal ja Gruusial – on probleeme vaid ühe riigiga, Venemaaga. Samas tundub Venemaal endal olevad probleeme paljude riikidega. Võib-olla oleks õige aeg küsida, miks see nii on ja miks on nendeks just demokraatia valinud riigid.

Üha sagedamini tuleb mulle meelde Winston Smith, peategelane George Orwelli teosest «1984», mille kohta arvasin, et ta on oma aktuaalsuse minetanud. Ühel päeval hakkab Smith Ida-Aasiale (või oli see Okeaania) suunatud «vihkamise tunnil» osaledes mõtlema, kas mitte eelmisel nädalal ei olnud Suur Vaenlane üks teine riik. Nii on lugu ka demokraatlike riikidega. Käesoleva kuu lemmik on Eesti. Eelmisel sügisel oli Venemaa peamiseks vaenlaseks üks teine suurriik, Gruusia. Siis moodustati valitsusasutuste käsul nimekirju gruusia nimedega lastest, kes õppisid Moskva koolides. Palju oli neid grusiine, kes topiti kaubalennukitesse ja saadeti kiirendatud korras Tbilisisse. Nüüd on see kõik unustatud. Enne seda oli vaenlaseks Läti, veel üks suur ja ähvardav demokraatlik riik.

See paradoks, et demokraatiat Venemaa piiridel peetakse ohuks ja demokraatia puudumist stabiilsuseks, on andnud mulle palju mõtteainet. Mis küll sunnib ühte riiki 21. sajandil sel moel mõtlema või käituma?


Usun, et osa vastusest oma küsimusele leidsin raamatust, mida teilegi soojalt soovitan: Robert Kagani kirjutatud «Dangerous Nation». Juba mitu aastat tagasi kirjutas Kagan ühe teise läbinägeliku õhukese raamatu «Power and Paradise», mis sai tuntuks tänu väitele, mille kohaselt on eurooplased pärit Veenuselt ja ameeriklased Marsilt. «Dangerous Nation» annab ülevaate USA välispoliitika ajaloost kuni 19. sajandi lõpuni. See võib 2007. aastal küll tunduda vähestele mõistetavana, kuid muu hulgas analüüsib Kagan ka Ameerika orjanduslike osariikide vastuseisu uute, läänes paiknevate osariikide riigiga liitumisele. Nad olid selle vastu, kuna uued, orjapidamist mittelubavad osariigid oleksid liitunud Ühendriikidega nn vabade osariikidena, mis oleks omakorda tähendanud orjapidamise keelustamist.

Miks kartsid lõunaosariigid uusi, orjapidamise keelustanud osariike? Neil oli hirm, et uued osariigid oleksid «halvaks eeskujuks» mustanahaliste võrdsest kohtlemisest ja et vabade osariikide lisandumine oleks destabiliseerinud nende ebademokraatlikku, orjapidamist lubavat ühiskonda. Juba olemasolevad vabad osariigid võisid küll alles jääda, kuid uutel enam liituda ei lubatud. Selle asemel avaldasid lõunaosariigid survet, et Ühendriigid võtaksid oma koosseisu Hispaania impeeriumisse kuulunud orjanduslikke riike (siinkohal tuleks meenutada, et vaid orjapidamist mitte lubavad piirkonnad võiksid saada Ühendriikide osariikideks vabade osariikidena), jätkates nii demokraatia puudumise seadustamist.

Tuleb tuttav ette? Peabki tulema. Miks austab meie naaber «vanasid demokraatiaid» – näiteks Prantsusmaad, Saksamaad või Soomet –, aga mitte «uusi», näiteks Poolat, kuid eriti just niisuguseid nagu Eesti, Ukraina või Gruusia? Miks toetab ta diktaatorlikku Valgevenet või Kesk-Aasia ebademokraatlikke režiime? Miks üritab Venemaa nõrgendada OSCE valimiste vaatlemise süsteemi või ODHIRi, mis on korduvalt avastanud tõsiseid rikkumisi neis endistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides, mida Venemaa käsitleb oma liitlastena?


Peaks olema selge, et meie olemasolu ja meie edu lükkavad ümber väite, et demokraatia on midagi võõrast ja võõrapärast, et demokraatia ei ole Venemaa jaoks sobivaks lahenduseks, et sõna-, pressi- ja ühinemisvabadus on mõeldud kellelegi teisele, et need nähtused on erandlikud, kultuuripõhised ja seetõttu lõppkokkuvõttes sobimatud. Meie edu annab tunnistust juhitud demokraatia ideoloogia paikapidamatusest. Kuni meil läheb hästi, käsitletakse meid ka ohuna. Seda vähemalt seni, kuni meie naaber jääb kindlaks juhitud demokraatia mudelile. Lõppude lõpuks ohustab ebademokraatliku riigi legitiimsust kõige rohkem just vastupidise näite olemasolu, mis tõestab, et ka kunagi kommunistliku või Nõukogude võimu all olnud riigid võivad saada demokraatlikeks riikideks.

Üldiselt ei sekku me heameelega teiste riikide siseasjadesse. 20. sajandi teisel poolel kaotas oma tähtsuse kolmsada aastat vana Vestfaali-aegne põhimõte, et inimõigused ei ole vaid rahvusriigi siseasjaks. Suveräänsuse mõiste võib teiseneda ja praegu ei saa enam vaikides mööda minna sellistest küsimustest nagu see, kuidas riigid oma alamaid kohtlevad. Samas ei ole meil veel õnnestunud ideed, mille kohaselt inimõigused ei ole riikide siseasi, üle kanda demokraatiale laiemalt.

Samas kardan siiski, et selline lähenemine on lühinägelik, kuna demokraatia puudumisest saavad alguse ka inimõiguste rikkumised. Kui aga ei piisa ka sellest, et käsitleda demokraatia puudumist diplomaatilise probleemina, siis oleks vähemalt aeg taibata, et demokraatia puudumine hakkab ohustama ka meie julgeolekut. Nagu ma äsja kirjeldasin, käsitleb Venemaa demokraatlikke riike oma piiridel julgeolekuohuna ja meetmed sellise väidetava julgeolekuohu vastu on osa Venemaa julgeolekupoliitikast. See tähendab aga, et meie demokraatlik riigikord mõjutab ka meie endi julgeolekut, meeldib see meile või mitte. See puudutab ka institutsionaalset ja mitmepoolset koostööd, kus, nagu ma juba mainisin, rünnatakse OSCEd seoses valimiste vaatlemisega ja antakse hinnanguid selle organisatsiooni sõltumatusele ja objektiivsusele, s.o legitiimsusele.

Ma usun, et on aeg mõista, et demokraatlikud riigid vajavad kaitset. On tõsi, et need meist, kes kuuluvad Euroopa Liitu ja NATOsse, tunnevad end nüüd julgemalt, võrreldes ajaga, mil nende organisatsioonide solidaarsusekilp meid ei kaitsnud. Kuid mis saab nende demokraatlike riikidega, mis neisse organisatsioonidesse ei kuulu, nagu näiteks Gruusia või Ukraina ja Moldova? Mis saab siis, kui mingi ime läbi otsustab demokraatia kasuks mõni veelgi kaugem riik, näiteks mõni Kesk-Aasia riik? Kuidas saame kaitsta nende demokraatlikke valikuid? Mida saaksime ära teha selleks, et ka institutsionaalse solidaarsuse müüri taha jäävad demokraatlikud riigid tunneksid end oma demokraatlikke valikuid tehes niisama kindlalt kui selle sees asuvad riigid?

Euroopa Liidu liikmesus ei tule põhjustel, mis ei ole kuidagi seotud Gruusia ega Ukraina endaga, veel lähema kümne aasta jooksul kõne alla. NATO liikmeks saamine on üks võimalustest, mida tuleks kaaluda, kuid mis saab siis, kui riik ei kvalifitseeru NATO liikmeks mõnel muul põhjusel või kui üks NATO 26 liikmest ütleb oma välispoliitilisi huve silmas pidades lihtsalt «ei»? Peame hakkama tõsiselt mõtlema, kuidas kindlustada enda saavutatut. Kurb on tõdeda, et me ei räägi enam demokraatia levitamisest, vaid selle kaitsmisest, kuid kahjuks on just see praegu vajalik.

Seda kõike arvesse võttes seisab demokraatlike riikide ees küsimus «što delat?». Mida teha, nagu küsis kord Lenin. Üheks ajulagedamaks ja intellektuaalselt tühjemaks vastuseks sellele küsimusele, mida oleme kuulnud kõigi nende aastate jooksul, mil Venemaa jõhker käitumine väikeste demokraatlike riikide suhtes on päevakorda tõusnud, kõlab: «Aga me ei saa Venemaad kõrvale jätta!» Nagu see oleks ainus võimalus erinevate lähenemisviiside seas lisaks olukorraga leppimisele, allaandmisele või isegi lepituse otsimisele.


Menüüsse võiks kuuluda ka kindlatel põhimõtetel rajanev selektiivne isolatsioon: miks peaks Venemaa, mis ei ole demokraatlik riik ja mis isegi ei vaevu täitma oma liikmekohustusi, olema jätkuvalt kõige tähtsama Euroopa demokraatlikke riike ühendava organisatsiooni, Euroopa Nõukogu liige? Miks peaks Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee koosseisu kuuluma ka sellised liikmed, kes valiti valimistel, mis ei olnud ei vabad ega ausad? Miks peaks riik, mis ähvardab oma naabreid ja lubab seada tuumarelvad sihiga Euroopa poole, olema jätkuvalt demokraatlikke tööstusriike koondava G8 liige? Mis võiks küll olla põhjuseks, miks Venemaa selline käitumine tema liikmesust kuidagi ei mõjuta? Tõepoolest, miks on see nii, võttes sealjuures arvesse, et liikmesuse kaudu tunnistatakse legitiimseks ja tunnustatakse režiimi, mille õiguspärane ja demokraatlik käitumine riigisiseses plaanis muutub üha kaheldavamaks?

Liikmesus sellistes legitimeerivates organisatsioonides nagu Euroopa Nõukogu või G8 sõltub pigem vastavate institutsioonide poolt oma liikmetele kehtestatud kriteeriumitest kui päevapoliitikast. Olulisem küsimusest, kas isoleerida või mitte, on küsimus mõjust demokraatlikele riikidele. Siin näeme, et meist endist lähtuv soov teenida kiire dollar või kerge euro mõjutab poliitikat rohkemgi kui demokraatia põhimõte ja sellele pühendumine, inimõigused või õiguskorra põhimõtted. Üha sagedamini meenub mulle üks teine Lenini lause lääne kapitalistide kohta: «Me müüme neile köie, millega nad saavad end üles puua.»

Selge on see, et praegused võimalused kiirelt ja lihtsalt kasumit teenida, sõlmida läbipaistmatuid kokkuleppeid maagaasi osas (mis lisaks sellele on ilmselt vastuolus ka Euroopa Liidu kokkuleppeid ja eraldatuse tagamist käsitlevate põhimõtetega), jättes siinkohal isegi mainimata otsese korruptsiooni riigivõimu sellisel tasandil, mida pärast Teist maailmasõda ei ole enam nähtud, on piiranud tunduvalt meie võimalusi midagi ette võtta. Euroopa kodanikke on mürgitatud, Euroopa riigid on langenud küberrünnakute alla, nende energiatarned on peatatud, neilt on välja pressitud ja neile on antud altkäemaksu ja nüüd ähvardatakse neid tuumarelvadega.

Nagu näha, oleme ennast oma ahnuse ja naiivsuse tõttu pannud olukorda, kus meie julgeolek sõltub ebademokraatliku ja ülbelt käituva naftariigi poliitilistest valikutest. Usun, et oleme jõudmas otsustuskohani, vähemalt mis puudutab Euroopa Liitu. On saanud üha selgemaks, et kaks Euroopa seatud eesmärki on vastuolulised: Euroopa integratsioon ja lepituse otsimine ebaausalt käituva ja ähvardusi pilduva Venemaaga.

Selleks et Euroopa saaks toimida poliitilise üksusena, on tal vaja põhiseaduslepet. See lepe sisaldab lihtsakoelist välispoliitilist instrumenti – ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, milles loobutakse ühehäälsuse nõudest ja võetakse kasutusele kvalifitseeritud häälteenamus. See oleks oluline samm Euroopa poliitika väljakujundamise suunas, mis on vältimatu, kui Euroopa soovib oma majanduslikule mõjuvõimule lisaks ka sama suurt poliitilist mõjuvõimu. Kuid ühises välis- ja julgeolekupoliitikas sisalduv kvalifitseeritud häälteenamuse põhimõte saab kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide toetuse vaid siis, kui liikmesriigid on veendunud, et keegi neid gaasijuhtme või mõne muu ahvatleva, mõnele Euroopa riigijuhile ametist lahkumise järgseks perioodiks tulusat ametit lubava prääniku eest maha ei müü.

Soovi vastu luua tõsiseltvõetav ühine välispoliitika seisab Venemaa, kes ütleb oma hiljutises välispoliitilises manifestis selgelt välja, et eelistab otsesuhetele Euroopa Liiduga kahepoolsete sidemete loomist ja jääb tõhusa välispoliitika asemel lootma erimeelsustele Euroopa sees.

Riikidele nagu Eesti ja ka muudele riikidele, mis on langenud Venemaa rünnakute ohvriks, olgu siis tegemist boikottidega või muude ebaausate võtetega, on tekkinud olukord mõjusaks stiimuliks, et lõimuda veelgi rohkem Euroopa Liiduga. Seda küll eeldusel, et Euroopa säilitab oma solidaarsuse ja et kvalifitseeritud häälteenamuse kasutuselevõtt ei luba suurtel Venemaaga väikeste ja uute arvel lepitust otsida.


Euroopa ja Venemaa suhteid on võimalik kanda üle ka globaalsesse konteksti ja muudele despootlikele režiimidele. Meelde tulevad Euroopa tehingud Saddam Husseiniga ning kurbusega tuleb tõdeda, et dollari teenimine või riigile kasuliku lepingu sõlmimine kaaluvad sageli ka parimais demokraatlikes riikides põhimõtted üles. Meie, kes me kuulume liberaalsete ja demokraatlike riikide hulka, peame mõistma, et iga vääratus kätkeb lõppkokkuvõttes endas ohtu meie endi julgeolekule.

Seega on valik meie teha: kas me jääme demokraatlike riikidena oma põhimõtetele kindlaks, kas me usaldame üksteist piisavalt, et kasutada välispoliitiliste otsuste tegemisel häälteenamust? Kas me kujundame sellise poliitika, mis kaitseb demokraatia saavutusi ka sellistes riikides nagu Gruusia või Ukraina, mis ei saa veel nautida NATO või Euroopa Liidu liikmesusest tulenevaid hüvesid? Kas me julgeme välja öelda, et ajakirjandusvabaduse puudumisel, rahumeelsete teisitimõtlejate mahasurumisel ning vabade ja ausate valimiste puudumisel on ka tagajärjed? Või jätkame käesoleva aastakümne esimese poole stiilis, ajades taga isiklikku või riiklikku kasu, jättes ülejäänud osa demokraatlikust Euroopa ühiskonnast saatuse hooleks? Seda valikut – meie otsust – ei saa teha keegi peale meie endi.

Märkmed: