Tunnete meie olukorda hästi, olles kunagine siinne; tunnete eriti hästi ka eestimaist endise välisministrina. Küsime Teilt siis pisut rohkemat.
Miks või kas üldse peaksid välismaal elavad Eesti Vabariigi kodanikud osalema k.a. septembrikuus toimuval rahvahääletusel Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise küsimuses?
Esiteks arvan mina, et inimene, kes peab end Eesti kodanikuks, peaks täitma ka oma kodanikukohaseid kohustusi. Teiseks, 14.9. rahvaküsitlus on neljas kord viimase sajandi jooksul, mil eesti rahvas saab põhimõtteliselt otsustada oma tuleviku. Esimesel korral otsustas eesti rahvas 1918.a. võidelda, relv käes, iseseisvuse eest. Teisel korral, 1940.a. ei tõusnud eesti rahvas üles okupatsiooni vastu. Ka see oli omamoodi otsus. Kolmandal korral otsustas
rahvas 1991.a. taastada oma iseseisvuse.
14. septembril 2003 otsustab Eesti järgmist: kas ta hakkab elama seal, kus kõik need aastakümned on tahetud olla – Euroopas – või siis valib ebamäärase halli tsooni, millest oleme välja rabelnud kõik need aastad. Seekordne otsustus määrab mitte ainult seda, kuidas meie elame, vaid eelkõige, kuidas elavad meie lapsed ja lapselapsed: kas kindlas, turvalises Euroopas või selles jätkuvas ebakindluses, mis on närinud meie kallal läbi sajandite. Pean seda otsust nii tähtsaks, et minu silmis võrdub mitteosalemine moraalselt eesti kodakondsuse hülgamisega.
Mida Kanadas elav väliseestlane saab, kui Eesti astub ELi?
Esiteks, Eesti põhiseadus ei erista kodanikke elukoha järgi. Eesti kodanikud, kus iganes nad ka ei elaks, oleksid ka ELi kodanikud ning neile laienevad kõik needsamad õigused, mida naudivad praegused ELi kodanikud. Kanadas elavale eestlasele on vast olulisemad õigus töötada ja elada kõikjal Euroopas. Praegu on see teatavasti üsna keeruline. Kanadas elav Eesti kodanikust üliõpilane, kes tahab õppida näiteks Oxfordis, ei pea enam maksma kolmandast riigist tulnud inimestele kehtestatud õppemaksu, vaid seda, mida maksab inglane või mistahes ELi riigist tulnud kodanik.
Kas Eesti kaotab Teie hinnangul jaatava hääletustulemuse ja ELiga ühinemise korral oma iseseisvuse?
Ei! Kas keegi oskab seletada mulle, kuidas Eesti on praegu rohkem iseseisev riik kui Soome, Rootsi või Prantsusmaa? Kas Island või Norra on iseseisvamad riigid kui eelmainitud ELi riigid? Kuna Norra näiteks on tingituna oma majandusseotusest Euroopaga sunnitud võtma üle umbes 92% ELi seadustest, omamata piuksugi sõnaõigust nende kujundamisel, võiks vastupidiselt väita: nimelt, et Norra on vähem iseseisev kui näiteks Rootsi, kes osaleb nendesamade seaduste kujundamisel.
Samuti on Eestiga: kuna 75% Eesti ekspordist läheb praegu ELi liikmesriikidesse ning pärast teiste Ida-Euroopa riikide liitumist tõuseb see protsent umbes 90ni, siis peab Eesti väljaspool ELi niikuinii pea kõik ELi seadused transponeerima oma seadusandlusse, kuid samuti nagu Norra, ilma igasuguse kaasarääkimise õiguseta. Kas see on iseseisvus?
Põhiliselt loobuvad riigid ELis teatud suverääänsusest kaubanduspoliitikas, põllumajanduses, ehk ka keskkonnapoliitikas. Kaubanduspoliitika osas me teeme seda veelgi enam väljaspool ELi, kuna peame nagu Norra oma kaubanduspoliitikas juhinduma nagunii nendest reeglitest, mis kehtivad riikides, kuhu me ekspordime. Põllumajanduses on just ELi põllumehed need, kes nõuavad, et otsustamine põllumajanduses ei toimuks rahvusriigi tasemel. Sest üks riik pole ise valmis sellisel moel toetama oma põllumehi, nagu teeb seda EL tervikuna. Keskkonnapoliitikas aga küsiksin, et kas see on ebaloomulik või halb, et kehtivad euroopalikud normid? Kas me oleme võitnud või kaotanud suveräänsust, kui Euroopa riigid tänu ELile tunnistavad Eesti ülikoolikraade? Või eestlaste patente ja kaubamärke?
Keel: esiteks muutuks eesti keel ELi ametlikuks keeleks. Eestlane saab ELi struktuurides alati kasutada oma emakeelt ja nõuda tõlget eesti keelde. Praegu ei saa eestlased seda teha. Eesti keel ametliku ELi keelena oleks tugevamas positsioonis kui kunagi varem eesti keele ajaloo vältel. Mõned on väitnud, et eesti keel kannataks ELis, väide millest ma lihtsalt aru ei saa. Igal liikmeesriigil on ametliku keele staatus ja seal puudub ühiskeel. Milline on see mehhanism, mille kaudu keel kannataks? Kas hakkame rohkem saksa, prantsuse või inglise keelt rääkima kui resp. inglane, sakslane, prantslane või soomlane, kreeklane või portugaallane? Eesti keele risustamine, mida oleme täheldanud viimase 12 a. jooksul inglise keele ja anglitsismide näol, on toimunud pigem tänu Hollywoodi filmidele ja ingliskeelsetele arvutiprogrammidele. Oht siin tuleneb USA massikultuuri ja kõrgtehnoloogia ülekaalust maailmas.
Kuna me pole veel liitunud, siis võiks vaadata teiste riikide ELi kogemusi. Huvitav on vaadata riike nagu Iiri, Soome või Hispaania. Vaid ELi riigina tundsid iirlased end piisavalt kindlalt, et hakata tõsiselt oma kadunud iiri (gaeli) keelt õppima. Soomes on kogetud laiaulatuslikku huvi varem hääbunud kohalike murrete vastu. Kuid parim näide pärineb Hispaaniast, kus nii kataloonia kui ka baski (euskadi) keelte plahvatuslik taastamine on baskide ja kataloonlaste hinnangul üheselt seotud riigi EL liikmelisusega.
Kultuur: Analoogselt keelega on rahvuskultuurid oluliselt tugevnenud ELi kosseisus. EL toetab tugevalt rahvuskirjanduse tõlkimist teistesse keeltesse. Samuti toetab ta rahvusfilme. Kuid parim näide tuleb pigem inimeste eneseväärtushinnangust. Tunnen ansambli U2 mänedzheri Paul McGuinnisit, kes väitis mulle, et U2 edu iiri bändina on otseselt seotud ELiga. Enne U2d üritasid Iiri ansamblid Londonis läbi lüüa, hakates seal „inglise” ansambliteks. Pärast liitumist oli U2 see bänd, kes julges minna Euroopasse (ELi tööjõu vaba liikumise alusel), esinedes Iiri bändina. The rest is history, või kui mitte ajalugu, siis Sinead O’Connor või ‘The Cranberries’. Eesti tunnustatumad kultuuri- ning teadusetegelased Viivi Luik, Jüri Arrak, Jüri Engelbrecht jt. just taunivad neid, kes arvavad, et Euroopa kultuur, mille osa me oleme, võivat meie kultuuri kaotada. Kuidas saaks värske õhk tappa õhupuuduses vaevleja, kes on hiljuti 50 aastat hinge kinni hoidnud? Seda väitjal on lihtsalt võõra sõduri kirsajälg ikka veel hinges.
(vt. http://www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=110950&number=876&rubriik=6)
Majanduse puhul on teema nii lai, et soovitan tutvuda 16 eesti juhtiva majandusteadlase raportiga, kus järeldatakse, et majandusele mõjub liitumine ainult positiivselt.
(vt. http://www.elis.ee/news.asp?action=10&what=10&type=10&id=100225&pg=)
Vastasel seisukohal oli üks majandusteadlaseks nimetet inimene, Euroopa-vastane poliitik Ivar Raig. Mitteliitumise tagajärgedest on võimalik lugeda Hansapanga analüütiku Maris Lauri artiklit (vt. http://www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=107277&number=849&rubriik=6)
Lühidalt võib EI puhul prognoosida järgmist:
• Kuna Eesti praegune hea riigireiting (mida teevad firmad nagu Fitch, Standard and Poors) eeldab liitumist, siis mitteliitumise puhul reitingut langetataks.
• Riigireitingu languse puhul tõuseb intress, mille järgi Eesti pangad saavad raha laenata ning mis kohe kandub edasi intressitõusuna Eesti tarbijale. Majad, autod jms muutuvad vähem kättesaadavaks. Need, kel juba laenud olemas, peavad rohkem maksma.
• Välisinvestorite huvi, mis siiamaani on suundunud suuresti Eestisse, siirdub Lätti ja Leetu.
• Mitu Eesti oma firmajuhti pangandusest, ehitusest ja kõrgtehnoloogiast on kinnitanud, et EI puhul kolivad nad lõunasse, Lätti või Leetu, kuna Eesti majandus on liiga väike võimaldamaks edukat toimimist üksi. Teised firmad ilmselt hakkavad samadel kaalutlustel oluliselt tugevdama oma sidemeid Venemaaga.
• Majanduskasv jääb oluliselt väiksemaks kui ELi sees, infrastruktuur – teed ja regionaalarenguprojektid – ei saa nii väljaehitet nagu Lätis ja Leedus, samuti jõuab siiamaani Eestist mahajäänud Läti ja Leedu põllumajandus kiiresti meist ettepoole.
Usun, et loetlet mõjudest piisab siin.
Nüüd, kui NATOga ühinemise kutse on meil käes, kas on üldse põhjust ELiga liituda?
Võin 10 aastat Eesti välispoliitikat kujundanud inimese ning NATOga liitumise eestvedajana täitsa otse välja öelda: ilma kutseta ELi poleks Eesti kunagi saanud kutset NATOsse. Põhjus on väga lihtne: Balti riikide NATOga liitumise vastased, nagu Saksamaa, said aru, et vetostada Eesti kutset NATOsse ei saa, kui tegemist on tulevase kolleegriigiga ELis. Ilma ELiga liitumisperspektiivita oleksid laiendamisvastased riigid NATOs lihtsalt ütelnud „ei“.
Lisaks annab NATO sõjalist kaitset, aga mitte poliitilist ega majanduslikku. Meie idanaaber võiks vabalt ja edukalt avaldada Eestile igasugust majanduslikku ja poliitilist survet ja NATOl poleks mitte midagi selle kohta öelda. Seda survet on Eestis olnud tunda juba 12 aastat, eriti 90ndate alguses, kuid see hakkas vähenema 1997.a., kui pärast Eesti kutsumist liitumisläbirääkimistele tekkis ELil ka huvi meid kaista. Soovitan väga lugeda endise kaitseministri Jüri Luige artiklit 17. juuli Eesti Ekspressis.
Me ju alles äsja nägime, kuidas Euroopa NATO liikmesriigid otsustasid mitte vastu tulla NATO liikmesriigi Türgi soovile sõjalisteks konsultatsioonideks enne Iraagi sõda. Kujutame ette, kui Eesti NATO liikmesriigina tahaks kutsuda kokku NATO konsultatsioone, millised oleksid meie hoovad siis?
Mida arvate murest: "kui oleme euroliidus ja pärast kutsutakse Venemaa ka liituma, oleks see Eesti Vabariigile lõpp"?
Arvestades, et Venemaa ei ole võimeline isegi pelga kaubandusliku WTO kõige lihtsamaid reegleid vastu võtma ja kandma, siis selleks ajaks, kui Venemaa suudaks täita kõik ELi nõuded (kaasaarvatud demokraatia ja inimõiguste valdkonnas) ja teda Euroopaga ühinema kutsutakse, on möödunud mitu inimpõlve. Selline Venemaa, mis täidab neid nõudeid ja reegleid, mida Eesti (või Soome või Hollandi) praegu täidab, ei kujuta kellelegi mingit ohtu. Pealegi, Eestil on vetoõigus ELi sees. Väljaspool ei ole mingit vetoõigust.
Mõni on väitnud, et ELi Tulevikukonvent suundub väga tugevalt Euroopa liitriigi suunas ja see oleks ohtlik Eesti iseseisvusele. Kas mure on põhjendatud?
Soovitan inimestel lugeda minu kõnet Humboltdi ülikoolis Berliinis (http://www.vm.ee/est/kat_46/152.html). Üldiselt see „mõni on väitnud” mind ei veena, ei tea Eestis inimesi, kes suudaks sel teemal anonüümselt midagi väita. Pigem on see populistlik ja harimatu lahmimine. Igatahes on Euroopa saja või enama aasta kaugusel isegi kanadalikust konföderatsioonist, USA tüüpi liitriigist ehk föderatsioonist rääkimata.
Kas EL saab ühel heal päeval direktiiviga kakskeelsuse Eestile määrata? Kas eesti keelel on üldsegi kaitset ELis?
Ei saa, ma juba vastasin sellele küsimusele üleval. Eesti keelel puudub Euroopas kaitse praegu, seni, kuni ta pole veel saanud üheks ametlikuks Euroopa keeleks
Ahvenamaa saarestik on ala, kus elab 26.000 inimest. Kuulub Soomele, aga seal elab „rootsi rahvas”. Teadupärast on Ahvenamaale (Åland) tehtud haruldasi erandeid ELi lepingus immigratsiooni, tööjõu ja maakaitse asjus. Kas sellised erandid ei oleksid olnud Eestile kasulikud?
Kahjuks ei ole selliseid võimalusi kellelgi peale Ahvenamaa. Rahvahääletuse tulemusena 1920.a. on Ahvenamaa nautinud suuri, kõiki neid Soome põhiseadusesse sissekirjutatud privileege juba 80 aastat. Näiteks ei pea ahvenmamaalased teenima Soome sõjaväes, sinna ei tohi kolida, seal ei kehti Soome ametlik kakskeelsus. Kuid see pole Soome ja ELi vaheline küsimus ega pole ka kunagi olnud. See on Soome põhiseadusliku korra olukord selle riigi sünnist saati.
Oma kümmekond aastat tagasi jäi Taanis „ei“-pool peale; EL tegi mitmeid olulisi järelandmisi, ja Taani lõpuks ikkagi liitus. Kas Eesti ei ole strateegiliselt nii tähtis ELile, et sama juhtuks ka siin? Et aasta-kahe pärast saaks Eesti uue kutse parimate tingimustega?
Mis puutub parematesse liitumistingimustesse, siis mida on meil siin võita? Euroopa põllumajanduspoliitika areneb pidevalt turumajanduslikumas suunas, nii et toetused põllumeestele ei kasva aja kuludes, saamata jääksid aga ka liitudes saadavad toetused. Üldised tingimused struktuurifondidest uutele liikmetele eraldatud osa üle olid peamised läbirääkimiste tingimused: pole mingil juhul võimalik, et Eesti üksinda või koos Rumeeniaga suudaks välja rääkida paremad tingimused ehk rohkem raha teiste riikide rahakotist, kui ühiselt tehti selle laienemise eel.
Täname!
Toomas Hendrik Ilvesele esitas küsimusi elektronposti kaudu
TÕNU NAELAPEA