Toomas Hiio
Originaal artikkel siit koos arvamustega!: http://arvamus.postimees.ee/75...
Miks saatis Kreutzwald Kalevipoja mõõga järele just Soome sepa juurde, aga mitte näiteks Riiga või Rootsi? Soome laht on välistanud naabritevahelised kokkupõrked Eesti ja Soome vahel, ent eestlased on soomlasi alati eeskujuks pidanud, seda ka sõdimises, kirjutab ajaloolane Toomas Hiio.
Eestlasi ja soomlasi ühendab rohkem, kui lahutab. Sarnane keel ja meelelaad, eluviis. Kuid hõimuaate vendlusõhinas võib meelest minna, et tegelikult on meil ka erinevusi. Eesti sattus keskajal saksa kultuurisfääri, Soome rootsi omasse. Tsaaririik jõudis Eesti alale sada aastat varem kui Soome, kuid kaks sajandit Vene võimu all ei toonud kaasa saksa kultuurisfäärist väljumist.
Soomlastele aga oli 1809. aastal Vene võimu alla sattumine hoopis esimene samm iseseisvuse poole. 1860ndatel saadi oma parlament ja raha, tsaariarmees soomlased teenima ei pidanud ja isegi Juliuse kalendrit ei kehtestatud. Soome on sedavõrd suurem, et Suur-Soome idee näis 1920ndate alguses reaalne. Hõimuaateline rahvuslik radikalism ahvatles soome üliõpilasi veel 1930ndatelgi Mannerheimi kaitseliinil vabatahtlikult riigikaitsealast lööktööd tegema.
Eestis räägiti veidi Suur-Eestist vaid Uue Euroopa kitsastes raamides. Pätsi valitsuse ajal edenenud lippude all marssimist nupukam osa üliõpilaskonnast koguni pilkas. Kuid Soome laht meie vahel on välistanud kokkupõrked, mida naabrite vahel ikka ette tulnud on, võrrelgem kas või lätlaste ja eestlaste suhteid ajaloo kirjutatud algusest peale.
Eestlased on soomlasi rahvusliku ärkamise ajast ja varemgi eeskujuks pidanud. Seda ka sõdimisse puutuvais asjus. Miks saatis Kreutzwald Kalevipoja mõõga järele just Soome sepa juurde, aga mitte näiteks Riiga või Rootsi? Jaan Kross läkitab oma romaanis «Kolme katku vahel» noore Pallu ehk siis Balthasar Russowi Liivi sõja alguses üle Soome lahe jää Turu linna hertsog Johani juurde, tõsi küll, toona sõjateadet viima ja mitte veel abi kutsuma.
Vanad targad eesti mehed – Johan Pitka, Konstantin Päts, Lennart Meri ja Jaan Kross, kui loetleda neid, kes esimestena meenuvad – on oma eluõhtul rõhutanud Soome ja Eesti koostöö tähtsust kuni ühisriigi loomiseni välja.
Eesti talupoegade relvakandmise õigust piirati 1507. aastal. Varem olid kohalikud abiüksused iga rüütliväe lahutamatuks saatjaks. Veel Liivi sõja ajal võitles kohalikke talupoegi ja linnade alamkihtidest pärit mehi küllap igas siinmail sõdinud väes. Toona Eestis sõdinud Rootsi üksustes oli ka soomlasi.
17. sajandi Rootsi sõdades oli Soomest värvatud sõduritel, eeskätt ratsaväes, oluline roll. 30-aastase sõja (1618–1648) ajal said soome ratsaväelased (nn hakkapeliidid) kurikuulsaks. Ka 1699. aastal moodustasid enamiku pooleteisttuhandelisest Narva garnisonist soomlased ja ingerimaalased, viimastest oli enamik samuti soome päritolu.
Eesti- ja Liivimaalt Rootsi rügemente ei komplekteeritud, mis aga ei tähenda, et eesti talupoegi Rootsi väes polnud. Teisiti oli lugu aadliga – sõjaväeteenistus oli aadli tähtsaim kohustus oma valitseja ees. Margus Laidre väitel oli 1699. aastal ligi kolmandik Rootsi ohvitseridest Liivi- ja Eestimaalt pärit.
Tsaaririigi ajal laiendati nekrutivõtmine Läänemere kubermangudele aastatel 1796–1797. Soomlased Vene väes teenima ei pidanudki, ei pärast üldise sõjaväeteenistuse kehtestamist 1874. aastal ega ka Esimeses maailmasõjas. Aadli aukohus oma valitsejat ohvitserina teenida ja see jätkus ka Vene ajal.
Esimese maailmasõja alguses oli ebaproportsionaalselt palju Vene kindraleid luteri usku – kas baltisakslased või Soomest pärit mehed. Nii Soome ülemjuhataja Carl Gustaf Emil Mannerheim kui ka meie Johan Laidoner tulid mõlemad Vene sõjaväest – esimene kindralleitnandi, teine alampolkovnikuna.
Soome vanemohvitserid ja kindralid tulid Vene väest, aga tulevase Soome sõjaväe ohvitserkonna tuumik loodi keiserlikus Saksa armees. Esimese maailmasõja alguses korraldati hulga noorte soome rahvuslaste põgenemine Saksamaale, kus nad 27. Preisi kuningliku jäägripataljonina välja õpetati. 1916. aastast võitlesid nad Kuramaal tsaariarmee vastu ja viidi 1917. aastal Soome. Veel Talvesõja ajal (1939–1940) oli suur osa Soome üksuseülemaist «jäägrid».
Eestlastel oma aadlit ei olnud ja eesti päritolu vanemohvitseregi oli Vene väes ehk vaid mõnikümmend, kellest sugugi kõik revolutsiooni ajal Eestisse ei jõudnud. See-eest õpetati Esimese maailmasõja ajal hulk eesti üliõpilasi, haritlasi ja kooliõpetajaid kiirkorras nooremohvitserideks. Nii oli Eestil Vabadussõja alguseks mitu tuhat oma ohvitseri. Ka suur osa hilisemaid Eesti poliitikuid sai oma esimese auastme sõjaaegses Vene lipnikukoolis.
Kuid ühtegi sõda ei võideta vaid ohvitseride ja koolipoiste pataljonidega. Punaarmee tagasitõrjumisel 1919. aasta alguses oli suur roll rohkem kui 3000 Soome vabatahtlikul, kes moodustasid Põhja Poegade rügemendi ja Ekströmi pataljoni ning kes oma vaprusega ka eestlasi innustasid.
1918. aasta jaanuarist maini peetud Soome Vabadussõda oli selleks ajaks läbi. Õieti oli tegemist kodusõjaga, sest enamiku kummagi poole vägedest moodustasid soomlased. Soome punaseid toetas kuni 10 000 venelast ja valgete poolel sõdis Saksa Läänemere diviis Rüdiger von der Goltzi juhtimisel.
Siin on veel üks erinevus eestlaste ja soomlaste vahel: soomlastele oli von der Goltz 1918. aastal liitlane, Eesti sõjavägi võitis teda aasta hiljem Võnnu lahingus ja seda tähistame tänini võidupühana, ehkki Vabadussõda peeti Nõukogude Venemaa vastu.
Soome ja Eesti tegid Venemaaga 1920. aastal rahu, mõlemad Tartus. Soome välispoliitika vaatas üle Botnia lahe ning Eesti suhted edenesid tõusude ja mõõnadega. Rahvad said omavahel paremini läbi kui riigid. Koostööd tegid ka sõjaväelased – alates õppimisest vastastikku sõjakoolides ja salajasest koostööst Soome lahe sulgemiseks rannakaitsesuurtükiväe, miiniväljade ja allveelaevadega kuni märksa argipäevasemate asjadeni. Mäletatakse, et Soome sõjaväelendurid lendasid mõnikord Tallinna kohvi jooma, seda diplomaatilise kooskõlastuseta, kuid kroonu bensiiniga.
Eesti jäigi Venemaa jaoks üheks Balti riikidest, Soome alates 1940. aastast seda enam ei olnud. Hitleri ja Stalini tehing oli viimasele lubanud ka Soome, kuid soomlased arvasid teisiti. Rängas Talvesõjas suudeti iseseisvus säilitada. Eesti oli de facto Nõukogude Liidu protektoraadi all ja seetõttu de iure neutraalne.
Vabadussõja auvõlg jäi sel korral tasumata. Mõnikümmend vabatahtlikku, kes keeldu trotsides Soome läksid, rindele ei jõudnud – sõda sai enne otsa. 1940. aasta mais võideldi koos Soome vabatahtlikega aga Norra Alta pataljonis Narviki lähedal sakslaste vastu ja hiljem oli osa meestest Soome kaugluures, kus paljud langesid.
Kui 1941. aasta juunis algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel – Soome oli esimese liitlane –, otsiti eesti mehed Soomes üles ning saadeti Soome sõjaväeluure ja Abwehri Helsingi osakonna koostöös Erna grupina Eestisse. Mehed oli Soome vormis ja relvadega; kellele vanne anti, seda mäletatakse erinevalt.
Kuigi veel 1941. aasta sügisel liikus sakslaste seas kuuldusi, et Eesti antakse hoopis Soomele, läksid Eesti ja Soome teed siiski lahku. Soomlastel olid Tallinnas koostööohvitserid, nende seas ka hõimuaate lipukandja Vilho Helanen, kes korraldas muu hulgas ingerlaste evakueerimise läbi Eesti – küllap oli nende hulgas ka Narva garnisoni soldatite järeltulijaid.
Ajalugu viis Soome ja Eesti sõdurid uuesti kokku 1943. aastal. 1941. aasta suvel värvatud Soome SS-pataljoni meeste kaheaastased lepingud lõppesid ja Soome valitsuse meelest ei olnud koostöö jätkumine selles vormis enam mõistlik. Ukrainasse SS-diviisi Wiking alluvusse saadeti soomlasi asendama eestlaste SS-pataljon Narva.
1943. aastal alanud kaudsed ja otsesed Saksa mobilisatsioonid sundisid Soome põgenema tuhandeid eesti mehi, kes 1944. aasta jaanuaris formeeriti 200. jalaväerügemendiks (JR 200). Hulk eestlasi teenis ka Soome mereväes, kus nad moodustasid kümnendiku isikkoosseisust.
1944. aasta suvel sai Karjala kannasel Vabadussõja-aegne auvõlg enam-vähem tasutud, ehkki asi jäi pooleli. Augustis läks enamik eestlasi Eestisse tagasi ja arvati pikemata Relva-SSi, millesse mobiliseerimise eest nad Soome põgenenud olidki.
Sadakond eesti vänrikki’t täiendkoolitati Soome sõjakoolidest Untersturmführer’iteks, osa saadeti veel septembris Narva rindele Nordlandi diviisi taani, norra ja rootsi vabatahtlike rühmaülemaiks.
Saksa väejuhatuses loodeti, et pärast Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu soovib hulk soomlasi võitlust jätkata. Saksa koostööohvitser Soome peastaabi juures pidi need mehed Eestisse saatma. Tallinna lähedal Männiku õppeväljal tuli nad formeerida üksuseks, mis jätkanuks 27. jäägripataljoni kuulsusrikkaid traditsioone. Kuid soomlasi ei tulnud – soome ohvitser Keila lahingus 1944. aasta septembris on ilmselt legend.
Juba sakslaste dessandi ajal Mandri-Eestist saartele 1941. aasta sügisel oli kasutatud Soome aluseid. Sama rakenduse leidsid need kolm aastat hiljem, seekord Punaarmee poolt. Kui 1941. aasta sügisel oli Soome Saksamaa liitlane, siis 1944. aasta sügisel ei olnud ta enam NSV Liidu vaenlane. Rängad vaherahutingimused sundisid Soome võime jälitama neid Eesti vabatahtlikke, kes Soome jäid. Osa anti Nõukogude Liidule välja.
Eesti iseseisvuse taastamisest sai hulga soomlaste, nende seas ka sõjaväelaste südameasi. Soome ohvitserid olid algusest peale Eesti sõjaväe nõuandjateks. Hulk Eesti ohvitsere sai ja saab ka tänapäeval oma väljaõppe või täienduskoolituse Soome sõjakoolides ja väljaõppekeskustes. Soome andis Eestile hulga relvastust ja varustust. Soomlased on tõhusalt toetanud ka 200. jalaväerügemendi veterane, keda koheldakse võrdväärselt Soome sõjaveteranidega.
Eesti kuulub juba peaaegu kaheksa aastat NATOsse, Soome on varsti 18 aastat olnud NATO rahupartner. Eesti-Soome sõjaline koostöö jätkub. Jätkuvalt on üks Eesti ajaloolis-poliitiliste diskussioonide võtmeküsimusi, miks suutis Soome 1939. aastal vastu panna, Eesti aga alistus.
Toomas Hiio: Eesti ja Soome samad sõjad PM
Arvamus
TRENDING
