august 06, 2019
Kõne Tartu laulupeol 22. VI 2019
https://huikajad.blogspot.com/...
Tere, armas eesti rahvas,
sada viiskümmend aastat on sellest, kui meie rahva paremad pojad siiasamasse Taara linna kokku tulivad, et end laulurahvaks laulda. Sellega raputasime endalt maha seitsmesaja aastase orjaöö. Õieti oli see alles raputamise algus, veel õige väeti oli meie rahvuslik jõgi, mis pigemini pisikest ojakest meenutas, mis alles vargsi oma teed suure mere poole rajas. Peagi järgnesid sellele uued laulud ja uued rõõmud, kuni saja aasta eest meie rahva iseteadvus ütles idast voogavale voole – siit saadik ja mitte enam! ... ja just neil juunipäevil saja aasta eest heitsime enda kukilt ka saksa parunisoo ülemvõimu. Saime peremeheks oma isade maal. Rajasime oma emade keelse suurkooli.
Kas pole see uskumatu edenemine? Nagu suured metsapuud kõrguvad meie suurmehed ja suurnaised üle rahva, juhatades talle teed rahvusliku eneseväärikuse ja rippumatuse poole.
Ja nii nagu olime läbi orjaöö tulnud, tulime ka läbi punase udu, mis 50 pimeda aasta jooksul meie rahva hinge tahtis lämmatada.
Ja tihti oli just laul meie saatjaks ja eestkutsujaks, mis meid peibutas, raskel põllutööl kosutas ja uut indu vabaduse võitluses süstis.
Kas oleme nüüd oma õnne tipule jõudnud – kas on verevate orjaööde järel lõpus päriselt käes igikestev priiusepäev, kus vabalt oma saatust kujundada võime? Või on meie laulud lauldud ja nagu luigeparv rahuldunult lõunamaale rännata võime?
Ei ole meie töö veel lõppenud, nagu ei ole osta saanud ka laulud. Ikka leidub meie seas neid, kes kahtlustega vaatavad rahvuslike ideaalide peale, ei usu meie rahva eneseteostuse võimesse ning meile jutlustavad, et me ise midagi väärt ei olevat. Seesuguseid enda seast oleme ikka kadakateks pidanud, milline sugu üks ütlemata ohtlik tõug on.
Kadakad tulevad just siis esile, kui suured mastipuud langevad, kui metsad ja laaned maha raiutakse – siis on kadakatel pidu, ja just siis hakkab ka eesti põlve edenemine taandumise märke üles näitama.
Nii nagu me kadakatele ei allunud kahesaja ega saja aastagi eest – nagu me 30 aasta eest võitsime interrinde punased, nii võidame ka nüüd kõik kadaklikud räuskajad, – sest meie teame, see on meie maa, need on meie jõed ja meie metsad, mis merevabaduse ja taevasina poole oma kasvamist sirutavad.
Ja kuni me ei luba oma jõgesid ajada vagurateks kraavideks, kuni me metsapuid viimseni maha ei langeta, siis ei rauge ka eesti mehe sugu, meie naiste laul ega laste naer. Nagu tuhande aasta eest – muistses vabaduspõlves, nii on meie ees ka tuhandeaastane eesti riik, vaba rahva riik ja vaba rahva laulud.
Jah, mitte muistse põlve mälestuste, vaid tuleviku kohustuste järele tuleb meil mõtteid seada. Kas oleme küllalt eneseusksed, et pidada vastu üleilma tuulte käes? Kas oskame leida sõpru ja hoiduda vaenlasist, et aadet rahva pühimast soovist igavikku edasi kanda?
Kas on meil jõudu mastipuudena taas üle võõraste mõjude kõrguda – taas Eesti eest seista ja mõtelda? Kas on meil jõudu eestikeelset suurkooli pidada ja oma lastele hälli serval eestikeelseid laule laulda ja eestikeelseid äppe laadida?
Kas on meil jõudu vastu seista võõraste ahvatlustele ja libedatele kullakoormatale, mida tahetakse vahetada meie maa pinna ja põue varade vastu?
Kas on meil jõudu ise endaks jääda ja lapsi kasvatada eesti rahvusesse, eesti keelde ja eesti kultuuri – seda küsime endalt igal uuel laulu peol! Oleme maailmakodanikud, oleme eurooplased, aga jäägem ka eestlasteks! See on meie ülim seadus.
Ilmunud Loomingus nr 7. Jäi avaldamata Postimehes ja ERR-i kultuuriportaalis.
