TOOMAS KÜMMEL AINULT MEIE MAAS: Puhastus
Autor: Toomas Kümmel, ajakirjanik
Teisipäev, 27. september 2016.
https://www.meiemaa.ee/index.p...Meie Maa kolumnist Toomas Kümmel.
Elus ja ka poliitikas on ikka nii, et see, mis esmapilgul võib tunduda halb, osutub pikas perspektiivis hoopis heaks ja ka vastupidi.
Nii võib juhtuda ka valimiskogus läbikukkunud presidendivalimistega. Teine asi on aga see, kas erakonnad, meedia ja ühiskond tervikuna suudavad toimunust õiged järeldused teha.
Tulemus vastas sisule
Presidendivalimised muudeti meedia poolt üldrahvalikuks meelelahutuseks. Palju oli emotsiooni, etendust ja poliittehnoloogiaid, vähe aga kainet analüüsi.
Valimiskogu hommikul ilmutas Eesti Päevaleht suure pealkirja: “Tänaste presidendivalimiste kindel esikolmik: Siim Kallas, Marina Kaljurand ja Mailis Reps”. See ei ole personaalne näpuga näitamine selle väljaande suunas, vaid omamoodi näitlik kokkuvõte sellest, kuidas ajakirjanikud suures enamuses kaotasid analüüsiva külma pea ning emotsiooni ja võib-olla aina kasvava PR-armee survel astusid algusest peale presidendivalimiste kajastamisega ämbrisse.
Küsitlusfirmadest võib küll aru saada, et see oli neile hea aeg tulu teenimiseks, kuid presidendikandidaatide üldrahvalikud populaarsusnumbrid kuulusid absoluutselt mittevajaliku müra sekka, mis ei asetunud presidendivalimiste konteksti.
Ei vasta tõele seegi meedia kaevikusügavusest kostnud hale eneseõigustus, kui enneolematult põhjalikult seekordse kampaania ajal presidendikandidaatide vaateid ja seisukohti neilt välja kisti. Etendus oli tõepoolest vägev ning lugejaid-vaatajaid suudeti köita eeskujulikult esitatud tõsieluseriaaliga. Aga kõik see jäi pealiskaudseks! Näiteks mina ei saanud kuni lõpuni aru kahtlemata toreda inimese Marina Kaljuranna seisukohtadest paljudes olulistes küsimustes. Või mida peaks arvama Siim Kallase kokkuvõttest tema kohtumistest üle riigi, et inimestele teeb kõige enam muret Eesti elu liigne Tallinna- ja Tartu-kesksus. Halloo!
Meedia kapseldus oma etenduse kavandamisel liialt enesekesksele, kitsale ja kulunud tegijateringile, kust ei tulnud süvitsi minevaid küsimusi ega kandidaatide tõelist vastandamist valupunktidest arusaamisel. Keskenduti liialt vormile, aga mitte sisule. Nii ei erinenud meedia enesekesksetest erakondadest, kelle analüüsivõime ja sisepinged neid samuti alt vedasid. Seetõttu mõjusid valimiskogu läbikukkumisele järgnenud nutt ja hala silmakirjalikult. Tegelikult vastas tulemus täpselt sellisele poliitilisele kultuurile ja meedia tasemele, mis hetkel Eesti ühiskonnas valitsevad.
Üksteise süüdistamise ja vastastikuse näpuganäitamise asemel tuleb hoopis peeglisse vaadata. Seda enam, et selline tegevus ainult süvendab usaldamatust ja loob juurde uusi pingeid niigi elektrist pungil õhustikku. Üheks näiteks selle kohta on kas või valijameeste süüdistamine tühjade sedelite valimiskasti laskmises. Kõik omavalitsustest valitud valjamehed räägivad aga nagu ühest suust, et need tulid peamiselt riigikogu liikmetelt.
Kas peegelpilt loob ka õppetunni, see on hetkel oluline. Kõige täpsema diagnoosi olukorrale pani näitleja Rain Tolk: praegusel ajal pole enam piinlik loll olla. Loll olla on aga üks, lammas olla hoopis teine asi.
Võitjad ja kaotajad
Ka presidendivalimiste läbikukkumisele valimiskogus järgnes meedia ebaadekvaatne kajastus. Nagu ikka, keskenduti võitjate ja kaotajate otsingule ning sel teemal spekuleerimisele, oskamata anda sellele sügavamat sisu.
Üksmeelselt nimetatakse suurimaks kaotajaks Reformierakonda, kes surus peale oma kandidaate, vaevumata isegi üldse arutama erakonnaüleseid võimalusi. See võis olla halb, kuid jällegi – võimuerakonna loogika lähtus poliitilisest süsteemist, mis Eestis on kujunenud. Reformierakonna permanentsel domineerimisel on selleks võimuvertikaali ülesehitamine.
Kõik see algas juba vähemalt 17 aastat tagasi – 1999. aastal. Reformierakond oli parlamendivalimiste rahastamiseks moodustanud ettevõtte nimega R-Hooldus. Selle juhatusse kuulusid erakonna juhtfiguurid Siim Kallas, Märt Rask ja Andres Lipstok. Siim Kallasele olid need paar aastat ainsaks eraettevõtluses osalemise perioodiks oma elus.
R-Hooldus tegeles valimiskampaania rahastamisega ja sealt käis läbi vähemalt üle kahe miljoni krooni siiani teadmata päritoluga raha. See summa moodustas toona Reformierakonna kõigist valimiskuludest 42,2%.
Kuid mitte see ei ole oluline. Oluline on see, mis järgnes. 2002. aastal viskas Reformierakond koalitsioonipartnerid üle parda (tookord oli ettekäändeks haldusreformist loobumine) ja tõi valitsuspartneriks isolatsioonis istunud Edgar Savisaare Keskerakonna.
R-Hoolduse juhatusest sai Siim Kallasest peaminister, Andres Lipstokist Eesti Panga president ja Märt Raskist Riigikohtu esimees. Eesti oli hoitud, oma meestega. Tänase poliitilise süsteemi kujunemisele tuleb tingimata lisada sealtpeale aina süvenenud ametnike ja kohalike omavalitsusjuhtide sunderakonnastamine, kohalike omavalitsuste ressursside pidev koondamine riigieelarvesse, otsustamise tsentraliseerimine ning poliitiline ringkaitse.
Seetõttu olemegi täna seal, kus oleme. Arusaadavalt ei leidnud ainus kaine hääl Reformierakonnas mitte mingisugust vastukaja – Andrus Ansipi üleskutse, et president ei pea tingimata olema Reformierakonnast. See lihtsalt ei mahtunud Reformierakonna tegevusloogikasse ja oli sellega vastuolus.
Muutused on õhus
Kogu presidendivalimiste üldrahvaliku etenduse kõige positiivsemaks tulemiks ongi eeldus eelseisvateks muutusteks. Juba esmaspäeval, kui meedia ja poliitilised otsustusringkonnad olid esialgsest šokist toibumas, võis väljaannetes kohata ka mõistlikke pealkirju: “Hea, et rahvas on nüüd poliitiliselt aktiveeritud”, “Presidendi valimine nõuab ümbersündi” jne.
See annab lootust, et meedia suudab kiiresti taastada sügavama analüütilise vaate toimuvale. Seda enam, et telefonid toimetustes ei helise enam endise intensiivsusega ning väljaannete uste taga ei tõukle kõikvõimalike PR-kontorite tegelased ja poliittehnoloogid erakondade tagatubadest. Õhkkond on rahulikum ja asjalikum.
Suuremad muutused poliitilises kultuuris ja erakondade toimimises saavad toimuda kahel põhjusel.
Esimene on rahva rahulolematus, mis ületab mingi kriitilise piiri nii, et poliitiline süsteem on sunnitud sellega arvestama. Nõnda juhtus meil pärast kilekottidesse ja ämma kappidesse pakitud Reformierakonna musta poliitilise raha skandaali. Tõsi, Jääkeldris paraku jäätus rahva rahulolematus kiiresti.
Teine eeldus on tekkinud täna – kui poliitiline ja majanduslik koorekiht tahab ise muutusi olemasoleva poliitilise süsteemi sees. See võib olla ainult erakondade sisemine võimuvõitlus, mis pärast liidrite vahetumist sumbub taas tavapärasesse sängi. Kuid see võib olla ka sügavamate muutuste käivitaja, mille tulemuseks on kogu poliitilise süsteemi oluline muutus. Umbes nagu juhtus Nõukogude Liidu viimase juhi Mihhail Gorbatšoviga.
Nõukogude Liit oli jõudnud poliitilisse ja majanduslikku pankrotti. Gorbatšovi idee oli olemasolevat süsteemi veidi reformida. Selleks raius ta tammi mõned augud, et rohkem värsket vett turbiinidele peale valguks. Vesi tammi taga purustas aga kogu ehitise – üles tuli ehitada täiesti uutel põhimõtetel töötav rajatis.
Poliitilise süsteemi teatud osa soov muutusteks on meil olemas ja ebaõnnestunud presidendivalimised andsid sellele ainult hoogu juurde. See on hea.
Ka seda muutuste soovi tingivad sügavamalt ja pikemalt arenenud eeldused on lihtsalt kirjeldatavad: toiduahelate printsiibile üles ehitatud mehhanism ei tööta enam vanas mahus, sest kohti selles ahelas on jäänud aina vähemaks. Sealt ka rahulolematus. Teiseks põhjuseks on pikalt vinduma jäänud loomulik põlvkonnavahetus poliitikas, mis ei ole peale kasvatanud uusi karismaatilisi liidreid. Edgar Savisaare ja Siim Kallase aeg on lihtsalt läbi saanud. Neid ei aidanud ka kergelt leitud diil valimiskogus.
Nüüd on erakordselt oluline, et kodanikuühiskond altpoolt ei laseks kriisil taas “raisku minna” ja suure võimaluse muutusteks jälle Jääkeldrisse suruda.
Optimistliku lootuse annab juba alanud puhastustule süütamine Keskerakonnas. Asjade loogika seisneb selles, et vastukaaluks vanade liidrite meeleheitlikule kinnitusele, et “kõik on ühtviisi määritud”, kerkivad areenile uued, muutusi ellu viivad liidrid. Mis ei õnnestunud Jüri Ratasel ja Kadri Simsonil, näib õnnestuvat Keskerakonna kõneisikuks tõusnud Jaanus Karilaiul. Tõhus tegutsemine on loogiliselt võttes just tema kergitanud tegelikult Keskerakonna uude rolli.
Kui Karilaiu tegusale ja muutustele suunatud liikumisele lisada uuele poliitilisele tasemele tõusnud Mailis Reps, on vajalik kriitiline mass puhastumiseks selles erakonnas olemas.
Võib olla kindel, et järgmisena kuuleme uudiseid Reformierakonna siseelust. Sellelgi erakonnal on tekkinud uus võimalik liider, kes suuteline puhastuseks ja muutuste esilekutsumiseks. Selleks on Marina Kaljurand. Jah, te kuulsite õigesti! See oleks Reformierakonna suur võimalus. Vastasel korral on juba õige pea suur tõenäosus, et järgmine valitsus moodustatakse ilma Reformierakonnata.
17 aastat poliitilist süsteemi toitnud põhimõtted varisesid Estonia saalis lihtsalt haledalt kokku.
