Teisipäev, 13. september 2016.
https://www.meiemaa.ee/index.p...
Toomas Kümmel. FOTO: Delfi
1973. aastal ilmus ajalehes Välis-Eesti Rein Taagepera koostatud 30 aasta plaan Eestile. 1991. aastal taastas Eesti iseseisvuse. Kuid uut 30 aasta plaani pole keegi esitanud.
Miks just 30 aastat? Väga lihtne, see on tinglikult ühe inimpõlvkonna pikkus. 1991. aastal lõppes üks etapp ja algas uus. Ühe põlvkonna pikkused vaevad võiksid siis läbi saada vähemalt aastaks 2021 ja oleks vaja uut plaani.
Ma räägin seda juttu presidendivalimiste võtmes. Kokkusattumusena on järgmised presidendivalimised just 2021. aastal. Järgmistel presidendivalimistel ei pea me enam kindlasti rääkima mõnest kandidaadist kui soveti nomenklatuuri tegelasest, nagu täna räägime Siim Kallasest. 2021. aastal on bioloogiline kell kustutanud võimalused sovetiajastu hingusele, sealt vanade sovetisidemete ja väärtushinnangutega sujuvalt uude ühiskonda libisenud seltskonna helesinisele unistusele mängida mingit eliiti.
Just seetõttu on praegustel presidendivalimistel Siim Kallase ja teda upitava seltskonna pingutus nii meeleheitlik ja närviline. Ning pole imestada, miks Kallase kampaania on võtnud nii värdjalikke vorme ja väljaütlemisi.
Kõik on vastupidi
1995. aastal kirjutas Kallas “Kodanike riigi manifesti”. Visiooni, mis võinuks kah omamoodi 30 aasta plaanile pretendeerida. Kirjutaksin praegugi manifesti enamikule teesidele alla. Aga on üks “aga”. Alates 1999. aastast pidevalt võimupartei rollis olnud Reformierakond ja Kallas on manifestist ainult kaugenenud, enamik asju on tehtud täpselt vastupidi.
Kõik on vastupidi – võimu pidev tsentraliseerimine, kohalike omavalitsuste tulubaasi viletsus. Me oleme taolise võimuvertikaali ehitamisel käinud ühte jalga pigem Venemaa-taoliste postsovetlike ühiskondadega, kui liikunud näiteks Skandinaavia riikide suunas, kus kohalike omavalitsuste eelarve ja tsentraliseeritud riiklik eelarve on suhtes vähemalt 50%–50%. Ja peale ülimalt primitiivse, minimaalselt 5000 elanikuga omavalitsuste tekitamise sundliitmistega pole midagi suudetud muuta.
Samal ajal, kui omaaegne siseminister Tarmo Loodus toona palehigis haldusreformi ellu viia püüdis, jättis rahandusminister Kallas täitmata talle pandud ülesande töötada välja omavalitsuste tulubaasi mudel. Selle asemel tõmbas ta oma alatul moel kogu reformile piduri ja tegi hoopis diili isolatsioonis vindunud Edgar Savisaarega, pidades silmas siis lähenenud presidendivalimiste hetkelisi eesmärke.
Eliidi riigi eestkõneleja
Teiseks – Kallas rääkis oma manifestis palju riigisektori osa vähendamisest: “Liiga tihti näeme riigi huvide asetamist ettepoole tema kodanike huvidest.” Rahandusministriks saades otsis Kallas aga töökohta oma sõbrale Enn Teimannile ja nii loodi ebaefektiivne monstrum Riigi Kinnisvara AS.
Ning kolmandaks mõiste “kodanike riik” ise. See on küll ilus sõnapaar, kuid tegelikkus on midagi muud. Kallas on olnud hoopis tulihingeline eliidi riigi eestkõneleja. Oma mõtteid eliidi riigi kujundamise kohta avaldas ta 2009. aastal, esmalt kohtunike üldkogul ja seejärel ajakirjanduseetika konverentsil.
Kallas kõneles: “Kõige tähtsam on rahvusliku eliidi isiklik usaldusväärsus. See puudutab lisaks poliitikutele ka kõiki teisi rahvusliku eliidi osi. /---/
Usaldusväärsuse eeldus on eliidi avatus, transparentsus. See ei tohi tähendada nuhkimist, nõiajahti. Avatus peab lugu eraelu puutumatusest ja varjatusest, samuti ei tähenda avatus töörahu puudumist. Küll aga tähendab see kahte asja. Esiteks teatud avatust avaliku elu tegelaste majanduslike huvide, varandusliku tausta asjus, sissetulekute allikate asjus, teiseks vabatahtlikku nõustumist teatud käitumisreeglitega, käitumiskoodeksitega, mis on heaks kiidetud erineval viisil, aga avalikult teada, ja mille täitmist ka jälgitakse.
Mõlema põhimõtte järgimine tähendab huvide konflikti vältimist ühiskonnale ja avalikkusele oluliste otsuste kujundamisel ja langetamisel.”
Kohtunikele peetud kõnes ütles Kallas: “Veel üks asi, mis aitab luua õiglasele kohtupidamisele soodsama keskkonna. See on võitlus valega. On otse uskumatu, kui elujõuline on vale väljendusvabaduse ja vaba ajakirjanduse tingimustes. Kui nõukogude ajal tootis valet riiklik propagandaaparaat, oli see juba algselt mõtlevate inimeste jaoks kahtlane. Seda valet sunniti peale riigi jõuga. Vabas ühiskonnas on vale uskumine vabatahtlik. Ja kui hulk rahvast on vabatahtlikult hakanud mingit valet uskuma, on hullupööra raske seda valet kummutada.
See on taunitav olukord. Nii kohtueliit kui ka ajakirjanduseliit peaksid rohkem teadvustama vale hukutavat mõju ja leidma tõhusamaid teid valega võitlemiseks.”
Kallase apogee eliidi riigi kujundamiseks oli kahtlemata tema ettepanek kahekojalise parlamendi loomiseks, kus siis üks koda oleks eliidile reserveeritud nn lordide koda.
“Eesti on väike ja Eesti eliit on ka väike. Minu idee on selles, et võimalikult suur osa sellest eliidist oleks kaasatud riigi otsuste kujundamise protsessi. See, kuidas rahvuslikku eliiti aeg-ajalt ühendada ja panna arutama ühiselt huvipakkuvaid küsimusi, on aastaid kinnisidee olnud,” põhjendas Kallas toona.
Kus on vastutus ja eeskuju?
Peeter Helme, kes on samuti eliidi teemal sõna võtnud, peab igasuguseid jutte eliidist naeruväärseks. Tema sõnul peab eliit eelkõige vastutama ja olema kodanikele eeskujuks.
“Tundub, et seda eliiti polegi. Eestlased on õnnetu rahvas, kelle eliit oli omal ajal saksakeelne – pean silmas baltisaksa aadlit –, kuid ajaloo keerdkäikude tõttu ei kujunenud neist ja meist ühte tervikut. “Balti parunitest” ei saanud meie eliiti. Võõraks jäime teineteisele,” kirjutas Helme.
Võimatu on temaga mitte nõustuda.
Mäletan vestlusi Karl von Habsburgiga 1998. aastal Tšetšeenias, kus me olime toona presidendivalimistel vaatlejad. Ta rääkis oma lapsepõlvest, kuidas isa sundis teda õppima kõiki keeli, mida räägiti omaaegses Austria-Ungari impeeriumis. Ta rääkis suure pühendumusega sellest, kuidas organiseeris fondi, mis tõi Balkani sõjatandrilt ära hoiule kunstiväärtusi, et need ei häviks. Ma nägin vastutust ja eeskuju.
Kus on Kallase ning teda varjuna saatva sovetiaegse seltskonna vastutus ja eeskuju?
Nagu ütles ühele andekale noorsportlasele tabavalt end ärieliidiks pidavate tegelaste hingeelu tundnud inimene: “Enne nad ostavad 1000 euro eest eputamiseks kalli konjaki ja joovad selle raha maha, kui asuvad toetama noorsportlasi.”
Vana sõbra Edgar Savisaare toel Eesti Panga presidendiks saanud Kallase roll oli suur ka selles, kes pääses tollastes pangandusoludes raha juurde, et erastada, ja kes ei pääsenud. Kallas kujundas keskpanga põhiliselt oma sõpradest ja neist, kellele ta oma sovetiaegsete jamade klaarimise ja puhtalt väljatoomise eest tänu võlgu oli.
Muidugi on erandeid, ilmselt siis Kallase kirjeldatud lastetoa tõttu. Kas või Tartu ärimees Veljo Ipits, kes on Tartu Konservikombinaadist kujundanud suurepärase ettevõtte. Eks taolisi üksikuid näiteid ole teisigi. Aga põhiliselt mõtleb 1990. aastate alul õnneliku juhuse, tutvuste või susserdamise abil erastamispoti juurde pääsenud sovetiaegne teise ja kolmanda ešeloni nomenklatuur pigem sellele, kuidas saada riigitellimusi ja kuidas võimuparteile meeldida või siis kuidas saada kutse arvamusliidrite lõunale ja Eesti sünnipäeva pingviinide paraadile presidendi juurde. Või hoopis missugusel kohal ollakse rikaste edetabelis.
See on seltskond, kes ise tahab väga mängida eliiti, küll paraku sovetilõhnalist. Ja Kallas on selle eliidi eestkõneleja, vähemalt enese arvates kindlasti.
Kallas paistab enda arust arvavat, et ta kuulub eliiti jumala armust, ehkki peale musta rahaga parteikassa täitmist edendanud R-Hoolduse pole ta eraettevõtluses kunagi osalenud. Nomenklatuuri- ja võimumängud nii sovetiajal kui ka Eesti riigis on olnud Kallase pärisosa. Selles on tal ikka väga vedanud, et teda trellide taha pole pandud.
Põhjatu valetamine
Presidendivalimiste ajal teatas Äripäev suure ja kõlava pealkirjaga, et ärieliit eelistab Kallast. Tema presidendikampaania rahastajad laususid ülistusest nõretavaid kiidusõnu.
Olari Taal, mees, kes kohtulikult kinnitatud finantsinspektsiooni keeluga ei tohi juhtida rahaasutusi, võrdles teda Jeesusega. Endine soveti-Eesti ministrite nõukogu autobaasi direktor Väino Kaldoja, kellel õnnestus omal ajal nomenklatuuri autopargist kujundada Mercedese esinduse Moskva filiaal, rääkis, kui väga vajatakse Kallast. Jne.
Tegeledes VEB-fondi teemaga, vaatab sealt vastu selle isehakanud eliidi põhjatu valetamine. See valetamine oli nii sügav, et sinna oleks nad ükskõik missuguses vana Euroopa riigis mitu korda uppunud!
Kallase esile tõstetud võitluses valega kipuvad ajakirjanikud unustama ühte põhitõde: poliitiku sõnadele pole vaja pöörata tähelepanu, vaja on jälgida poliitiku tegusid ja uurida dokumente.
See oli emotsionaalne, kuid siiras ja vajalik ülestunnistus. Ardo Hansson palus Eesti Panga nimel VEB-fondi varguse pärast vabandust. Tema, kellel oli kõige vähem selle räpase looga pistmist. Aga kus on Siim Kallase, tema lemmiku Vahur Krafti ja parteikaaslase Andres Lipstoki vabandused? Neil inimestel on erinev lastetuba ja arusaam vastutusest.
Mees minevikust
Eesti keeles on eliidi kohta üks ilus sõna – koorekiht. Nagu kadakasakslus. Soveti nomenklatuurile andis Eesti taasiseseisvumine uued võimalused oma isikliku heaolu suurendamiseks läbi reetmiste, onupojapoliitika ja vastutamatuse. “Ostetud koorekiht” oleks nende kohta veelgi täpsem väljend, kuna tegelased said uutes ja vabamates tingimustes edasi susserdada. Need kuuluvad koorekihti, kes tõusid pinnale tänu suuremale rasvasisaldusele.
Need presidendivalimised on Kallase koorekihi seltskonna viimane võimalus. Aastaks 2021 toimub loomulik põlvkonnavahetus. Ei, siis ei otsusta meie elu üle enam Heiki Kranichi plakatikleepijate esimene põlvkond, kes täna Toompeal istub, kõigest väest valitseda püüab ja aina lisanduvaid kaotusi poliittehnoloogilise sõnamulina abil võitudena presenteerida püüab.
Aastaks 2021 on vaja uue, määrdumata põlvkonna 30 aasta plaani või me hääbume rahvana. Soveti-taagaga valeliku ja vastutustundetu koorekihi viimne hingetõmme on mees minevikust, Siim Kallas.
* * *