Väga isiklikult
Oli selline kummaline päev, et mõtlesin sügavalt oma elule ja tehtud valikutele, mõtlesin Eesti tulevikule ja oma lastelastele.
Kuulasin hommikul Artemi Troitski loengut Jekaterinburgis, kus ta rääkis oma elust ja valikutest. Minu vanaema oli ka Troitski, nende suguvõsa tuli Eestisse pärast Napoleoni sõjakäiku Venemaale 1812. Siis tuli uudis, et president annab Siim Kallasele kõrgeima teenetemärgi. See uudis lõi pisut jalad alt ja hakkasin mõtlema, kas ma ei peaks soovitama oma lastelastele suuremaks sirgudes Eestist ära minna. Artemi rääkis oma taolisest valikust kõige pimedamal Brežnevi ajal. Ta otsustas jääda, sest olid sõbrad ja armastus.
Olen olnud samasuguse küsimuse ees. Esimest korda 1980.aastal kui vaatasin ühelt mäekingult Norra poolel sõitvaid autosid. Mul ei olnud tookord veel peret. Teist korda mõtlesin neid mõtteid 1988.aasta lõpul kui esimest korda välismaale pääsesin. Kuid siis oli soveti süsteemi absurdsus jõudnud tasemele, kus kõik oli nii põhjas, et alt juba koputati.
Paljudes inimestes on tänases Eestis maad võtmas samasugune lootusetus. Mõned loodavad siiski eelseisvatele valimistele, et järsku midagi muutub. Täna sai mulle selgeks, et täiesti mõtetu on rääkida ühest või teisest poliitikust kategooriates halb või hea. Mõtetu on kiruda meie eliiti, ilma milleta ei saa ükski ühiskond. Poliitiline süsteem ja eliit tuleb välja vahetada. See on meie ainukene võimalus. Siis ma saan öelda oma lastelastele, et see om maa, mis on ülekõige maailmas.
Kui mu isa sõjast tagasi tuli ja elu kuidagi jälle käima läks, polnud siia jäänud miite kedagi tema lähedastest. Kes oli tapetud, kes Läände põgenenud. Tal tuli kõike otsast peale alustada. Nüüd on meil jälle Hulga Kümmeli nime kandjaid, lapsed, lapselapsed, vennalapsed. Ei tahaks mitte mingi hinna eest, et jälle peaks keegi üksinda otsast alustama. Ma olen veendunud, et sovetirežiimi kõige suurem kuritegu oligi see, et purustati meie side meie esivanemate ja vanemate vahel. Ma olen tundnud seda terve elu lausa füüsiliselt. See on kommunistide kõige suurem süü. Ma ei taha, et meie eliit oma vastutustundetu käitumisega, ahnuse ja ükskõiksusega sama põhjustaks.
Mida teha. Esmalt peaksime eemalduma sellest julmast mängust, mida nimetatakse valimisteks ja maailmavaateliseks eelistuseks. See on meile seatud lõks. Igaüks peab valima oma ringkonnast inimese, kellele ta saab olla absoluutselt kindel. Ükskõik kuhu erakonda ta siis kuulub. See ei ole praegu üldse tähtis. Mina valin Harjumaal. Otsustasin täna, keda mina valin. Teatan avalikult, et hääletan Artur Talviku poolt. Miks. Olen olnud temaga nii vene snaipri kui ka "Gradi" tule all. Arturiga ma luurele läheksin, temale olen ma kindel. Teil kõigil on kandidaat, kellesse usute. Muidugi, kui te tahate elada ausat elu ja ei kavatse öelda oma lastelastele, et minge siit parem minema, niikuinii pappi, võimu ja poliitilisi töökohti kõigile ei jätku.
Aga kui need valimised lähevad jälle untsu ja lootuskiirt ei tärkagi. Mida teha siis. Vot siis tuleb tulla tänavatele. Oma maa ja lastelaste eest saame võidelda ainult meie ise. Siis panevad seda tähele ka rohelised mehikesed ja siia oma nina ei topi.