03. jaanuar 2016
Toomas Lepp, Tallinna TV juht
Foto: Andres Putting
On alanud ajajärk, kus võimu ja vaimu vahekorrad on lootusetult segi. Nalja võib loomulikult teha - ükskõik, mis teemal ja ükskõik, kelle üle. "Tujurikkuja" puhul on tegemist aga tendentsiga, mis on saamas peavooluks.
Ma olen pool oma elust teinud telenalju. Kõige hullemal vene ajal, 1980ndatel. Tsenseeriti kogu aeg. Aga kujuteldamatu oli, et näiteks Priit Aimla oleks Rein Ristlaant kiitma hakanud või et Sulev Nõmmik oleks lavastanud parteikongressi kontserti. Või et EKP keskkomitee oleks andnud preemia Eino Baskinile.
Täpselt nii on juhtunud - peaminister ja ta valitsuskabinet kiidavad "Tujurikkujat". Raul Rebane, kes peab end PR-asjatundjaks, on võimu suur sõber ja Tõnu Kaljuste lavastab valitsuskontserte. Hullem veel - Erik Moora, kes on valitsuskoalitsioonimeelne politoloog, on riigitelevisiooni satiirisaate autor.
Ajakirjanduseetika koodeksi 2. punkt on muutunud mõttetuks. Satiiri mõte on muutunud vastupidiseks - kiita võimu. Mis te arvate, kas "Tujurikkuja" laulu tegijad ja esitajad on tulevase fosforiidikaevandamise poolt või vastu?
Kui presidendi ja peaministri sisutühjad intervjuud ja kõned on avalikkuse valdava enamuse poolt hukka mõistetud, kui peavoolumeedia võrdleb peaministrit Brežneviga, siis kelle sõber on vaenlase sõber? Siis kelle vaenlane on sõbra vaenlane? Aga võib-olla on kiitus hoopis laitus ja kammertoon on dissonantsi isa?
Jaanuaris 2016. kardan humoriste, kardan rahvakunstnikke, kardan olla eestlane.
Arvustus on kirjutatud toimetuse tellimusel
